Arhitektuurikriitik KARIN PAULUS vahendab, kuidas räämas sadamaalast sai nutimajakas.

Keskkonnamaja, loodus-maja, Taru – mitme nimega uudisehitis on vesilennukite angaaride ja Noblessneri edevate elamute vahel valmis. See on üüratu kompleks, kuhu riik on kokku toonud suuremad ja väiksemad loodussõbrad. Valdavalt täidavad ruume peagi peamiselt keskkonnaga seotud organisatsioonid, nagu loodusmuuseum.

Ümbruskond viitab nüüdki kunagisele sadamaalale – kohe hiiu selja taha jääb meremuuseumi „laevastik“. Kavakava büroo arhitektid soovisid kaasa mängida ümbruskonna parkide, rannapromenaadi, kvartalitega. Kompleks koosneb kolmest hoonemürakast ning nende ümber eri näoga alasid pakkuvast põnevast maastikust. Siin on kasutatud mitmesuguseid moevõtteid, mille abil riik end keskkonna-hoidliku ja kohaliku tööstuse lembijana turustanud on.

Eriti muljetavaldav on tohutu puidust kaaristu, mille kaudseks eeskujuks võiks lugeda ehk rooma triumfikaart. Kuna maja ehitati peamiselt süsinikku siduvast puidust, siis võiks seda kompleksi pidada keskkonnasõbraliku mõtteviisi võidutsemise sümboliks. Viiekorruseline puidust hoone markeerib ka arusaama muutust tuleohutuses – rahvusvahelise kogemuse ja katse-te abil on tõestatud, et nii kõrgeid maju võib ka sellest materjalist ehitada. Sellega liitub ontlikumat laadi büroohoone.
Kolmas on kolmnurkse plaaniga ehitis, mis meenutab veidi oma imelike kitsaste terasside ja kühmuliste kiviseintega kaljukitsedele loodud tehismaastikku, on praegu veel vanalinnas paikneva (vaid ligi kuu aega veel võimalus külastada!) muuseumi kese. Viimane avaneb ilmselt 2027.

Loodusmuuseumi katuse puhul on kasutusel eriti pikad liimpuittalad, mis peaks rõhutama innovaatilist mõtteviisi. Lisaks pandi katusele ehitusel välja tulnud maakivid, mida kasutatakse ilu ja katuse tasakaalustamise jaoks.
Klaaspinda on palju, ent vältimaks lindude sellesse lendamist, on materjal täpitatud. Lisaks on loodud seina erinevaid pesitsuspaiku linnaloomadele.
Biojäätmeid hakatakse ise kompostima, lisaks kavatsetakse ära kasutada protsessiga kaasnevat soojust.
Haljastuses kasutatakse osati päästetud taimi, ning ka vihmavett ei lasta raisku.
Grandioosne – eesrindlike lahenduste soovikontserdi või suisa manifestina mõjuv ehitus on kõigest hoolimata vastuoluline. On ju millegi uue rajamine, materjalide valmistamine paratamatult loodust rappiv. Ent pole põhjust arvata, et heaoluühiskond mugavatest ruumidest paastuda tahaks.