Arhitektuurikriitik Karin Paulus osutab Põhjatähe kooli näitel, kuidas stalinistlikku stilistikat esindavad hooned hea uue kuue ja sisu saavad.

Stalini-aegsed uusklassitsistlikud hooned pakkusid revolutsiooniga võimule murdmisest hoolimata järjepidevust ning andsid rahvahulkade käsutusse tõeliselt paleeliku arhitektuuri – sellise, mida enne said enesele lubada vaid rikkad ja aristokraatia. Nüüd on needsamad, paljude jaoks ka põlatud majad saanud ükshaaval uue sisu. Äsja sai päris valmis Põhjatähe koolimaja, mis esmalt valmis 1950ndatel.

Peale taasiseseisvumist on hoones tegutsenud kõikvõimalikke firmasid, aga ka erakool.
Kuna piirkonnas on uusi elumaju hulgim kerkimas, siis otsustaski linn hoone korrastada. Rekonstrueerimisprojekti tegi Sammas Arhitektuuribüroo. Arhitekt Kairi Kirt-Ende leiab, et selle majaga seoses on kõige olulisem mõte, et me ei pea kõiki asju ära lammutama ja saame taaskasutada ajaloolist. Maja polnud heas korras. „Üritasime fassaadijaotuse säilitada, aga kohandada kõik kaasaja nõuetele. Seega lammutasime kõik ebavajaliku, eemaldasime ebaõnnestunud lisandused nagu varikatused. Jätsime karkassi püsti ja siis hakkasime ruumi vastavalt vajadusele muutma, pookides juurde vajalikke ruume.

Nii on siseõuest saanud osati pooleldi maa alla minev saal-söökla. Kuna õueala on väike, tegime saali katusele terrassi,“ tutvustab arhitekt enese ja sisearhitekt Anneli Vaino tegemisi. Kolmnurkfrontooniga veidi pidulikum fassaad on alles, dekoori on mõõdukalt. Seinad on rahulikult, ent samas moekalt hallid, mitte kollased, roosad ega helesinised: „Me ei tahtnud majast pühademuna teha!“ Praktiliseks lisanduseks on kooli kõrvalasuva spordihoonega ühendav galerii.

Maja vooruseks on kõrged laed, ent algselt ehk liiga kivine ja kalk, sestap toodi sisse puitu, et lisada soojust. Lisati ka värvi, mis annab ruumidele rõõmsama ilme.
Saal on suurejooneline. Puhkealad on lustlikud. Igaüks saab mööblit vabalt kombineerida, ehitada moodulitest kujundeid või hoopis pesakese.