Vahel avaneb aeglane linnapilt. Näiteks kui vihm on tõmmanud tänavatele õrna loori ja majade kontuurid sulavad kokku. Sellist hetkeks peatatud hingetõmbega linna maalib ALVAR REISNER.

Reisneri (s 1979) looming on mitmekülgne, kuid seekord peatume kunstniku linnaruumi töödel, mis on korraga äratuntavad ja unenäolised, intiimsed ja monumentaalsed, argised ja poeetilised. Ei anna kõike välja, vaid lasevad aimata. „Justkui vihmast niiske klaasi läbi nähtud fotorealism“ Nii on kunstnik Jaan Elken – foto- ja hüperrealismi üks maaletoojaid Eestis – iseloomustanud Reisneri loomingut. „Eesti kontekstis on Reisner nähtus omaette, tugev kunstnikuisiksus. Selliseid institutsioonid ei salli,“ märgib Elken.

Reisneri tööd ei püüa olla täiuslikud, vaid pigem päriselt. Nagu linn ise. Alvar on näitustel osalenud alates 2003. aastast ning juba kaks aastat hiljem pälvis ta esimese Wiiralti‑nimelise stipendiumi – tunnustus, mis tõi ta kunstikaardile särava ja isikupärase tegijana.

Täna tegutseb Reisner vabakutselise kunstniku ja sisekujundajana. Tema käekirjaga on tuttav ka kuulsat restoranis Manna La Roosat või Kärdla Kuuri külastanu.

Kossuplatsilt kunstitemplisse
Reisneri teekond kunsti juurde algas hoopistükkis Tartus kehakultuuriõpingutega, Ta mängis Kalevis korvpalli, kuid tõmbas kirjandus ja luule. Kunstnike elulood. „Leidsin kodust vanad Leningradist toodud õlivärvid,“ meenutab ta. „Pintsleid polnud, nii et hakkasin näppudega kapi tagaküljele maali-ma.
Siis haaras ta oma maalid, istus Tartust bussi ja sõitis pealinna otse kunstiinstituudi sisseastumiskatsetele.„Sain viimasena sisse. Kõik teised olid staarid ja koolid läbinud. Mina olin puhas leht.“ Aga just see toores ausus paelus komisjoni, kuhu kuulusid Kaido Ole ja Uno Roosvalt, laurentsius ja Jaak Arro.
Mõne aasta pärast pälvis ta Wiiralti stipendiumi ja 15 000 krooni. Peagi kutsuti ta juba EKA õppejõuks.
Kunstikõrgkooli kontseptuaalses õhkkonnas leidis Reisner, et tahab hoopis teha ja maalida midagi, mis kõnetab inimesi ka väljaspool akadeemilisi ringkondi.

„Kontseptsiooni seina ei pane ja süüa oli vaja!”.
Nii pöördus ta linnavaadete, maastike ja argiste tänavastseenide poole – kohtade poole, kus ta ise elanud, uitanud, peatunud. Kopli, Telliskivi, Lasnamäe ja Mustamäe – kõik need paigad on tema maalides nagu vaiksed päevikuleheküljed.
„See hall tühi esteetika oli võluv,“ ütleb ta. „Nagu linna Vargamäe – kivi veeretamine, omamoodi meditatiivne.“

Linn, mis inspireerib – ja ärritab
Reisner on aastaid töötanud vabas õhus nähtud motiividega, kuigi maalib enamasti fotode põhjal. „Töötasin välja oma tehnika,“ ütleb ta. „aga need on juba isiklikud detailid.“
Tema lemmikpaigad Tallinnas on Kopli, Kalamaja, Telliskivi – kohad, kus elu kihab ja kus vana ning uus põrkuvad vahel valusalt, vahel harmooniliselt.
„Linnaruumis häirib mind kõige rohkem majade kakofoonia,“ tunnistab ta. „Omanik ei vaata, mis kõrval toimub. Mingit kontrolli võiks olla.“

Samas hindab ta piirkondi, kus vana ja uus on leidnud tasakaalu – nagu Vesivärava ja Kadrioru tänavad, kus ta ise pikalt elanud. Kunstniku kõrval – kunstnik Reisneri kaasa on näitleja, laulja ja kunstnik Piret Tatar.
„Mul endal sai villand müügiga tegelemisest,“ ütleb Alvar. „Piret aitab ja toetab. Tema isa on ka maalikunstnik – eks see kunstnikupere värk on meil veres.“