Augusti lõpus tähistati Baltikumis taas bändisärgipäeva. Selle sündmuse rajas 10 aastat tagasi MAARJA MERIVOO-PARRO, kui ta oli Raadio 2 DJ. See on aga vaid üks kild tema töödest ja tegudest, mida laiemaltki täiega tähtsaks ja tähenduslikuks pidada.

Maarja (40) on aastaid teinud eri asju – uurinud, kirjutanud, esinenud teleekraanil, raadioeetris, siin ja väljamaal ja nii edasi… Nüüd on Maarja Eesti suurima eramuuseumi direktor ning hakkab looma püsinäitust meie digiriigist.
Üks eksponaat muide on Maarjal omal kodus varnast võtta: abikaasa Priit Parro, kelle igapäevatööks ongi e-Eesti ehitamine. Koos on kasvatatud üles kaks koera, kes küll juba mõlemad siitilmast läinud. Kahekesi koos on käidud läbi
terve maailm, kogutud kogemusi ja nüüd on nad värske energiaga Tallinnas tagasi.

Oled teinud justkui eri asju, aga tundub, et teadusevärk, mingi akadeemiline mõõde, on ühendavaks mõõtmeks? Mis veel? Mis sind on motiveerinud?
Kõike ühendab mu suur huvi selle vastu, miks asjad on maailmas nii nagu nagu on. Kummaline ja vastuolusid täis paik see meie
koduplaneet, eksole? Aga süvenedes hakkab silm seletama sisemist loogikat ja sealt edasi pole teed tagasi.

Kas oskad öelda, mis on seniste tegemiste juures kõige enam vaimustanud või näiteks millest oled enim õppinud? Noh, top3?
Intensiivne elukool verinoore internina Washington D.C.-s. Läksin sinna ühe inimesena ja tagasi tulin teisena. Seejärel äkki lõputu otseeeter Eesti Rahvusringhäälingus, kuhu jäin terveks aastakümneks. Ja kolmandaks hiljutine Marie Curie grant, mille saamine tähendas, et pärast suurt vaeva sattusin mitmeks aastaks taeva! See totaalse akadeemilise vabaduse maitse jääb mind ilmselt elu lõpuni kummitama.

Üks asi, mis on käega katsutav ja paljudele pihku sattunud, on ajalooõpik 5. klassidele? Mis sa arvad, et kas sellest saab sama kõva klassika kui Hillar Palametsa “Jutustusi kodumaa ajaloost 5. klassile” okupatsiooniajal?
Viimasel Frankfurdi raamatumessil sai mu “AjalooLASTE raamat” tohutu tunnustuse: parima Euroopa õppekirjanduse preemia BELMA. Selle tuules julgen loota küll, et äkki mõni eksemplar loetakse kapsaks. Panin õpikusse maailma ajaloo ja Eesti ajaloo kõrvuti kulgema ja mõtlesin juurde ka raamjutustuse, mille peategelane on 5. klassi õpilane, kes on ühtlasi ajarändur. Ööund magades leiab ta end näiteks Kleopatra parfüümikojast, Kreeka olümpiamängudelt ja esimeselt eestlaste laulupeolt. Ta satub ka omaenda vanaisa lapsehoidjaks ning saab näha elu Louis XIV koera silme läbi. Selle raamjutustuse pani koomiksi vormi vägev uue põlvkonna kunstnik Dora Grents. Ja podcastid tulevad raamatuga kaasa! Ning videoklipid!

Okupatsiooniaega oled sa ise suht vähe oma nahal tunda saanud? 1980. sündinuna mäletad nõukaajast vaid ehk kommi ja jäätist, mida jätkus lettidele kuni ajastu lõpuni, nii et helged hetked?
Haa, täpselt vastupidi: ma mäletan seda, kuidas midagi ei jätkunud! Külapoe ukse taga seismine oli asi, mida ema seelikusabast kinni hoides tihti tegin. Õppisin seal ka numbrid ära. Küsisin emalt, et kui kaugel see poodi pääsemise aeg on, ehk kui kaugele pean lugema. Alguses ta ütles väiksemaid numbreid, aga kuna järjekord ei liikunud, siis jõudsime lõpuks ikka tuhandeteni välja. Ootaja aeg oli pikk ja nõukogudeaja lapsepõlv samuti. Aga ega seal poes niikuinii midagi eriti saada polnud.
Kunagi tundus see üsna masendav aeg eluteed alustada, aga tagantjärele olen saatusele tänulik selle eest, et nägin oma ihusilmaga ära vabanemise ime ja selle, kui kiiresti ja kui põhjalikult Eesti iseseisvumise järel kõik muutus. Muuhulgas said tõeks mu kõige uljamad unistused banaanidest, värvilistest paberitest ja üllatusmunadest. Mu maalapse süda sai ikka korduvalt tunda tsivilisatsioonide piire ületavat õnnetunnet.

Oled nüüd värskelt Vabamu juht. Omal ajal käis kemplus nimemuutuse ümber. Ega sinu ajal nimemuutust enam tule?
Meie ametlik nimi on Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu. See on tõesti väga tabav. Ma ei hakkaks seda nime torkima. Tegeleks sisuga hoopis! Meie ainulaadne klaasmaja Toompea veerel ja käänulised KGB kongid vana-linnas tahavad jutustada Eesti lugu nii linnarahvale kui Tallinna külalistele.

Mis sinu käe all muuseumi 5-aastakuplaan siis ette näeb? Või elad veel sisse ja sead atra?
Esimese asjana tahan e-Eesti teema muuseumi püsinäitusele sisse tuua. Meie digiriigi lugu väärib uurimist ja jagamist. Sealt edasi uuendame ära kogu püsinäituse. Plaan on seda kõike teha teema haaval sääraselt, et muuseumi ei peaks kordagi päris kinni panema. Ees ootab moodne soft launch ehk avamiste seeria. Ja meie kinosaalile tahaks elu sisse puhuda!

Kuidas sinu muusiku-mina elab? Aprillo mõne aasta tagune album saab jätku?
Just paar nädalat tagasi esitlesin Londonis oma uut muusikat sellises legendaarses paigas nagu 606 Club, mis asub Chelsea linnajaos kohe jõe lähedal. Seal oli tohutult hea publik, kes kuulas kõrvade, silmade ja suuga. Viimastel aastatel ongi Aprillo raskuskese Londonisse asetunud ka salvestamise mõttes. Vaba maailma rõõmud!

Kui sinu tegevustes on akadeemiline mõõde, siis su vend Rasmus tundub olevat rohkem pullivend? Kui mõelda tema filmidele Tulnukas või Kratt? Või sinus ka ikka vigurvänt peidus, mida avalikkuse eest hästi varjad?
Kusjuures, neil tema filmidel on ka täitsa akadeemiline mõõde juures. Mäletan kunagi noorena osalesin Tartu ülikooli poliitilise identiteedi suvekoolis ja seal otsustas õppejõud mitu sessiooni pühendada Tulnuka vaatamisele ja analüüsimisele. Aga mul endal on ka vigurivänt täitsa olemas. See on lihtsalt broneeritud perele ja sõpradele.

Kuuldavasti oskad ka vähemasti 20 keelt?! Kas ja kus neid kõiki praktiseerida ka oled saanud?
Olen õppinud hästi paljusid keeli tõesti, aga ega nad kõik korraga pähe ei mahu. Tuleb natuke aega olla keelekeskkonnas ja siis hakkab jää sulama ning jutt voolama. 40 olla uus 20, kui naisteajakirju uskuda, mida ägedat veel tahaksid elus ära teha?
Olen siin jõudumööda ilukirjandust avaldama hakanud. Kui muuseum valmis saab, siis tahaks sõita kaugele-kaugele ära ja mõnda aega ainult kirjutada. Võib-olla joonistada ka.

Sa oled pärit Kuusalust. Nüüd oled linnapiiga, kus kandis praegu elad, kuidas hindad oma asumit?
Vanalinn on minu kodukant, nii et saan elada keset UNESCO maailmapärandit. Magamistoa aknast paistab kunagine maailma kõrgeim hoone Oleviste kirik, elutoa aknast näen Porto Francot, mille taga hakkab juba meri. Ilus ja õdus on siin vanalinnas ja rahvast küll jätkub, aga püsielanikke oli siin viimati nii vähe pärast Põhjasõda ja suurt katku. Annangi siin elades oma panuse sellele, et vanalinn poleks lihtsalt turistiatraktsioon, vaid elav ja hingav linnajagu.

Mida arvad meie avalikust linnaruumist – mis võiks parem olla?
Kui saaksin võlukepikest keerutada ja midagi muuta, siis lisaks kogu Tallinnale rohelust. Maailmas ringi uidates kipun eelkõige just neid linnu imetlema, kus puid ja põõsaid ei kardeta.

Kas oled ise oma õnne sepp? Oled ise olnud aktiivne otsima ja leidma ning ka leiutama omale uusi võimalusi või pigem on võimalused sinu juurde tulnud ja sa oled need ära tundnud, ja neist kinni haaranud?
Ma olen alati kõvasti kütnud ja mitmel rindel müttamine on olnud pigem reegel kui erand. Eks need veidrad oskuste ja kogemuste kombinatsioonid ongi mulle lunastanud pileti põne-vate võimaluste maale.