…tunnistab QBA ehk MARTIN KAARES (s. 1980), täiskohaga maalikunstnik. Siiski tuntakse teda ka DJ QBA kui trummi ja bassi ning jungle’i helimaastikel tegutseva plaadikeerutaja ja kohaliku skeene ühe tugisambana ning – raadiohäälena.

Kui QBA alustas põhjalikumalt oma nö suurt maalritööd oma 18 aastat tagsi, siis oli ta juba 10 aastat tuntust kogunud DJ-na. “Paljudele tuli üllatusena, et ma olen kunstnik ja EKA lõpetanud!” Noil algusaegadel ostsidki pilte tuttavad – sõbrad.“ Aga öelgem – iga maal, mis on maha müüdud või muidu seinal, on sinu parim reklaam.”
Kunstnikuks olemine tähendab ühtlasi ka päevatööd. Tegelemine kunsti … „ja kõigega, mis sellega kaasneb – uute ideede genereerimine,ettevalmistused lõuendile, värvidele, ateljee korrashoid, näitustegevus ja nii edasi – võtab korralikult aega ning vahest tekib tunne, et kõik ideed saaks üles tähendatud ja ära tehtud – selleks peaks olema kohe mitu mind. Eks osadel kunstnikel ongi seepärast ka sellid, kes nende eest kunsti toodavad,” selgitab QBA.

Martinit suunasid kunsti poole juba lastetuba ja vanemad väiksest peale. „Mu ema oli ka kunstnik, isa oli ehitusinsener, kellel oli samas ka suht stabiilne ja sirge joon. Mu lapsepõlvekodu oli täis kunsti ja nendest teostest olid kõige kaunimad mu ema ja isa akvarellimaalid – minu arust üks kõige ilusamaid ja keerulisemaid maalikunsti žanreid. Žanr, mida ma ise väga ei söanda teha, sest selleks pead ikka väga heal tasemel ja hea, vaba käega olema. Ja seda mu vanemad olid…”
Martin pandi juba esimesest kooliaastast kunstikallakuga klassi. Keskkoolis käis ta Järveotsa kunstikallakuga klassis ning ülikooli lõpetas stsenograafia diplomiga. „Nii et kunst ja selle õppimine, tegemine, koos elamine ja armastamine on mind saatnud lapsest saadik. Eks seda kunstilembust vormib tugevasti ikkagi keskkond, kus viibime ning kellega lävime.”

Reisid ja maalid
Nii nagu juba mõned antiikaja kreeka filosoofid arvasid, et kõige parem on mõelda ringi liikudes ja maailma vaadeldes, on suur osa kunstnik QBA maale alguse saanud reiside ajal. Ja just äsja taas avanes QBA värske reisimaalide näitus „Maalima vaated III”(Raekoja platsil Tokko & Arrak galeriis, kuni septembri lõpuni).
„Reisimaalid on jah selline žanr, et kuskilt peab see algtõuke saama,” pakub Martin, et “keda inspireerivad rändkunstnikud nagu Konrad Mägi, tung reisil teha ülesvõtteid või siis miski muu. Minu puhul olid algatajateks mu vanemad, kes olid eelnevalt ka fotoaparaadi asemel võtnud kaasa akvarellvärvid või õlipastellid oma reisidele.”
QBA esimene teadlik reisimaal (kui ülikooliaegsed suvepraktikad Muhumaal kõrvale jätta) sündis Pozzallo linnakeses Sitsiilias aastal 2014. „Pärast seda olen enam-vähem igale reisile tarinud oma maalimisasjad kaasa. Mõni reis on olnud viljakam, teine jälle mitte nii hea – noh, nagu need asjad siin elus ikka käivad.”

QBA paljastab, et mõned teosed, millel esmapilgul võib-olla pole reisimaalide nägu või näituse fiilingut ega mõõtu, on tegelikult ikkagi ajendatud reisil saadud ideedest ja tundmustest, mis on omakorda moondunud ja genereerunud koduateljees reisimaalilaadseks. „Miski pole selles maailmas ju üks ühele, eks ju!”
„Kui aus olla, siis olen suuresti vist selline soolomees, mis puutub loomingusse,” arvab QBA.
Maalireisidel käib ta enamasti üksi või mõne sõbraga – “siis on hea lasta loomelinnukesel lennelda!” Kui ta oma poja ja oma vanematega reisil käib, on maalimisvarustus küll kaasas, aga tihti piirduvad need tripid materjali otsimise ja üles jäädvustamisega. „Siis teen hiljem Tallinnas maalid valmis,” kirjeldab QBA, lisades, et „eks kõik sõltub reisi rütmist ja hoost, loomingulisest laetusest ja muust.”

Maalimine ja muusika
Muusika on QBA suur kirg olnud noorukipõlvest. “Mu vanemad vennad kuulasid heavy rock’i, kus siis mina hakkasin edasi kuulama 14-aastaselt punk rock’i, mille kuulamine arenes kuidagi jungle’i / drum’n’bass’i muusikaks,” pajatab QBA. “Viimane siis tundus tollal mulle nagu punk kohtub reggaega, selline omapärane ska, aga puhtama kõlaga. Järgmine päev kõrvad puhkasid.”
QBA ütleb, et tema nooruspõli, mis jäi 90ndatesse, oli muusika suhtes kahepolaarne – sa kas kuulasid alternatiivmuusikat või olid vaibaklopp-popi peal. Alternatiivmuusika kätkes endas väga laia spektrit – “alates folkjorust ja lõpetades gabberiga ja kõik, mis sinna vahele jäi. Mõnes mõttes oli see hea aeg, sest minus avas see aeg palju erinevaid muusikalisi kanaleid.”

„Aga jah, kunagi isegi muusikat teinuna leian, et need kaks on vägagi oma struktuurilt sarnased. Üks näitus on nagu üks album, koosneb paljudest singlitest, kuid kokku peaks kõlama tervikuna. Sõltub, millised need lood on – mõni lugu on vägagi ühetasandiline, teine maal on jälle mitmekihiline, kätkedes endas palju erinevaid sügavaid tahke. Samamoodi nagu muusika loomine võib olla agoonia ja lillelise vahepeal, on ka kunstiloome mitmekülgne tundeplahvatus,” kirjeldab QBA, lisades, et võrdleks oma kunsti sellisena, kus kohtuvad jazzi ettearvamatus, trummi- ja bassimuusika struktuur oma inglisepargilisuses olekus, sutsakatena ka ambiendilikke pilvekesi kui ka pungilikke dünamiite sinna kihtidena laotades.

Misse massab?
Kunsti müük ja ost pole vorstipoe teema – summad on suured, ikka mitu tonni vahel, ja kaup vähe teistsugune. Kuidas kujuneb QBA maali hind, kas puhtalt turunõudlusest? QBA konstanteerib, et kunsti hinda ongi väga keeruline määrata. „Et mis see lõuenditäis värvi, mis on raamile tõmmatud, ka materjalina maksta võiks. Noh, ja siis kui veel viksida mõne tunniga töö valmis ka, siis mis see ära poleks,” juhatab QBA teemat sisse, „aga siis tulevad juba emotsioonid, nimi, kunstnikupraktika pikkus ja palju muidki tegureid mängu. Muidugi suunavad hindu ka galeristid, kes näevad kõva vaeva mõne kunstniku nime tuntuks tegemisega. Mõne kunstnikuga juhtuvad need asjad ise, teine poeb endast jälle välja ja ikka mitte mingisugust resultaati selle kuulsusega. Lõppude lõpuks määrab teose hinna see, mis hinna eest ollakse teost nõus müüma ja mis summa ollakse nõus selle eest välja käima.” Martin teab ka siin inimesi, kelle jaoks tähendabki kõrge hind, et „järelikult on hea teos!” Ise rõhutab ta taiese emotsionaalset väärtust – “kuidas ta ehib sinu seinu ja millisel määral toob rõõmu sinu palgeile!”

Kui algusaegdel ostsid kunsti sõbrad ja sõprade sõbrad ja nende tuttavad ja aja jooksul hakkasid ka kontvõõrad avastama. Kuivõrd QBA oma n-ö loomingulise lapse soetajaid tunneb?
„Eks see jälle sõltub kunstnikuti – mõne jaoks see teose äraandmine ongi raske. Eks seegi ju loob kunsti väärtust – kui ikkagi on hea ja kallis teos kunstniku silmis, siis ei tahagi seda odavalt ära anda. Ma isiklikult tüdinen aja jooksul osadest teostest, kui nad liiga pikalt seisma jäävad, ning uusi maale muudkui juurde maalin. Seepärast ka nendest tõõdest, mis on seisnud, vabanen kergema meele ja hinnaga.”

Tallinna vaated
„Tallinna vaateid on QBAl ,jah, kogunenud vaid mõned,” möönab Martin, et noorukina teenis ta samas miskivahe ka mõned korrad vanalinna vaateid maalides ning neid suveniiripoodi müües. Tegelikult on ta maalinud nii mõnegi oma kodukandi Kassisaba vaate. „Ka maalisin vahest kodus, rõdul, neid samu vaateid siis, kui laps veel väikene oli. Väga ägedasti kukkus välja mul üks Toompea vaade Suve tänavalt.”
Kodukanti, Kassisaba asumit QBA kiidab. „Üks nunnu rahuoaas kesklinnas. Uskumatu, et meil kesklinnas, parlamendihoonest jalutades sellised kümme minutit, on niivõrd roheline ja kaunis asum. Natukene nagu Nõmme, ainult et sellises uskumatus asukohas. Ateljee on mul Kadriorus, nii et saan iga päev hommikul ja õhtul 45 minutit jalutada ühest kohast teise.”
Kahju on QBAl vaid sellest, et Kassisabas korralikku kohvikut pole.

Mööda ilma ringi paarutanuna on Tallinn QBA meelest „täitsa omamoodi linnakene.” „Ühtepidi on ta parajalt robustne nõukaaegne jurakas oma laiade magistraalide ja viimase moe järgi ehitatud majadega, mille probleem on aga see, et need lähevad kümne aasta pärast moest. Hea maja aga on ka saja või tuhande aasta pärast stiilne.”
QBA toob hea asjana välja, et tänu oma väiksusele on pealinn säilitanud teatud laisa oleku ja oma rohelised linnaosad. „Mulle meeldib päris tihti sõita rongiga Nõmmele uitama. Sinna sedasi nendele toredatele tänavatele vaatama kõike seda toredat arhitektuuri ja looduse rüppe vajunud linnaruumi.”
Kuna ta aga liigub palju ikkagi kesklinnas, siis seda võiks kunstniku arvates „ikka siit-sealt nata vuntsida – aknaid pesta, seinu värvida, kõnniteede kive värskena hoida. Sest ausalt öeldes need tänavakivid lagunedes muutuvad koledaks. Mulle luitunud linnapilt ei meeldi. Mehhikos on vaat värve – neid värve oleks, ma arvan, ka rohkem vaja meie pool aega kaamoses viibivasse ühis-ruumi. Värvid massidesse!”
Muidu ma aga mitmendat põlve tallinlasena armastan seda linna väga ning soovin talle ka edaspidiseks võimalikult inimkeskset arengut.