Pelgulinn on rohkem kui poolteist sajandit tagasi raudtee rajamise järel kujunenud asum, mis pakub tänapäeval rahulikku ja rohelusse varjuvat elukeskkonda.
Siin põimuvad eri ajastute puit- ja kivimajad, aiad ning vaikne elurütm. Kunagine peidu- ja pelgupaik on nüüd koht, kus linnamelust aeg maha võtta.

Põhja-Tallinna linnaossa kuuluvat asumit piiravad põhjas Kalamaja, Karjamaa ja Sitsi, läänes Kelmiküla ja Kassisaba, lõunas Lilleküla ning idas Merimetsa ja Pelguranna. Ametlik pindala on 2,38 km², kuid argiteadvuses peetakse Pelgulinnaks sageli ala kuni Stroomi ranna ja Seewaldi metsani.

Pelgulinnaga on mõnusam tutvuda soojemal ajal, kui rohelus pääseb mõjule. Parim liikumisviis on jalgratas. Kui jalutades võib kuluda pool päeva, siis rattaga jõuab paari tunniga läbi sõita nii asumi kui Seewaldi ja Stromka.
Vahepeatuseks sobib hästi Ristikheina kohvik, kuid piirkonnas leidub teisigi kohti.

Nimelugu
„Pelgulinn” tähendab varjupaika või pelgupaika. Rahvapärimuse järgi tuleb nimi ajast, mil siin laiusid metsad, sood ja heinamaad ning piirkonda peeti peidupaigaks neile, kes soovisid linnavõimude või kaaslinlaste pilgu alt kaduda. Siin olevat varjunud kurjategijad, põgenikud, lindpriid ning ka lihtsad linlased, kes pagesid sõja, võlgade või muude ohtude eest.

Raudtee ja võitlus viaduktide eest
Veel 19. sajandi keskel laiusid siin rabad, männikud ja karjamaad. Asumi areng sai hoo sisse pärast Tallinna–Peterburi raudtee valmimist 1870. aastal. Samal ajal saabus linnadesse hulgaliselt maarahvast, kes otsis uut elu ja tööd. Raudtee kiirendas tööstuse arengut ning paljud leidsid rakendust raudteel, töökodades ja depoodes. Kerkinud puumajadest kujunes tüüpiline töölisasum.

Paljud toonased majad on tänaseni säilinud, küll kaasaegsemal kujul, ning annavad asumile iseloomuliku ilme. Raudtee tõi arengu, kuid rööpatrass lõikas asumi kesklinnast ära. Kõige otsemat teed pidi linna pääsemiseks tuli ületada üle viie meetri kõrgune raudteetamm, mis vihma ja talvega muutus ohtlikuks. Juba 1904. aastal tehti ettepanek rajada tunnel või viadukt, kuid lahenduseni jõuti alles rohkem kui kakskümmend aastat hiljem Eesti Vabariigi ajal. 1920. aastate
lõpus valminud Rohu ja Paldiski maantee viaduktid olid tollase moderniseerumise sümbolid. Paldiski maantee viadukt projekteeriti isegi poole laiemana kui varasem läbipääs.

Miljöö, majad ja kirik keset küla
Pelgulinna väärtus on selle miljöö. Kitsad tänavad, värvilised puitmajad, aiad ja rahulik elurütm loovad atmosfääri. Vanemaid maju leiab näiteks Telliskivi, Härjapea ja Heina tänavalt. On nii tsaariaegseid tööliselamuid nn „Lenderi”, kui ka nn „Tallinna maju”, kivitrepikodadega.

Preesi tänava aedlinna lähedal kõrgub üks Pelgulinna sümboleid, funktsionalistliku ilmega Peeteli kirik. See oli viimane kirik, mis valmis Eesti Vabariigi ajal enne sõda. Kirikuga seostub tuntud lugu: kui president Konstantin Päts annetas torni ehituseks 25 000 krooni, siis üks lesknaine kogus aastaid saunaraha kõrvale pannes ning annetas kogudusele lõpuks viis krooni.
Liikudes marsruudil Telliskivi – Ristiku – Õle – Kolde puiestee – Aarde – Preesi – Sõle, saab teha omamoodi rännaku läbi Tallinna linnaehitusloo: tsaariaegsest agulist Eesti Vabariigi aedlinna, sõjajälgede, nõukogude perioodi ja tänapäeva.
Üks põnevamaid paiku on Kolde puiestee „Oma Kolle” kvartal. Aastatel 1923–1926 ehitati sinna kaheksa kahekorruselist elamut Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni projektide järgi. Inspiratsiooni saadi Inglise ja Saksa elamuehitusest ning Dresden-Hellerau aedlinnast.
Aarde ja Preesi tänavad kujutavad hästi aed-linliku elukeskkonna ideaali, mida hakati teadlikult kujundama 1930. aastatel.

Pelgulinn täna
Viimase paarikümne aasta jooksul on Pelgulinn teinud läbi suure muutuse. Kunagisest tagasihoidlikust töölispiirkonnast on saanud hinnatud elukeskkond loomeinimestele, noortele peredele ja ajaloolise linnaruumi austajatele. Vanu maju renoveeritakse hoolikalt ning uushoonestus püütakse siduda ajaloolise miljööga. Heaks näiteks on Pelgulinna riigigümnaasium koos ümbritseva pargiga ning uus politseimaja.

Pelgulinn Kalamajas
Kalamaja muuseumis on avatud näitus “Üks kindel linn ja varjupaik – Pelgulinna aja lugu”, mis avab inimeste ja majade lugude kaudu Tallinna ajaloolise eeslinna minevikku ja tänapäeva.

Tallinn on linnake Pelgulinna külje all, ütlevad naljatades praegused pelgulinlased. Minevikku aitavad taaselustada suurendused vanadest fotodest ja linnakaartidest. Näitusesaali südames on eri ajastuist pärit Pelgulinna hoonete maketid koos põnevate majalugudega, mis tutvustavad oma nurga alt vana eeslinna kujunemist ja siinsete inimeste elu.
Näitus jääb avatuks kuni 2028. aasta sügiseni.

NB! Kindlasti tasub Pelgulinnast ja ajaloost ning ka kaasaegsest kunstist huvitatutel külastada kunstnik Flo Kasearu Majamuuseumi, mis on aadressil Pebre 8 asuvas hubases puitmajas, iseloomulikule ajaloolisele Pelgulinnale. Kunstnik avab oma kodu külastajatele, pakkudes võimalust saada osa maja ja oma tegevuste loomingulisest ja inspireerivast atmosfäärist.