Paolo Girol tuli 2009. aastal Tallinna mõneks aastaks õppima – aga sattus töö otsa ja jäi siia elama.

„See ei ole alati olnud lihtne, aga ma ei süüdista kedagi; see on olnud minu enda valik,” ütleb Paolo Girol (s 1972), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kompositsiooni ja improvisatsioonilise muusika osakonna juhataja.
Kõik algas 16 aastat tagasi, kui Paolo võeti vastu EMTA kompositsiooni doktoriõppesse ning samal ajal alustas ta magistriõpinguid filmi alal Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis (BFM). „Pärast vaid üht semestrit hakkasin mõlemas asutuses õpetama heliga seotud aineid. Tol ajal said mulle olulisteks mentoriteks BFMi meediapedagoog Hagi Šein ja EMTA muusikateadlane Urve Lippus, ning ma meenutan neid siiani soojuse ja tänutundega.”

Töö professionaalses keskkonnas
Itaaliast tulles, kus asjaajamine on sageli bürokraatiarohke, avaldas Eestile omane kiirus, kergus ja paindlikkus Girolile sügavat muljet. See avatus võimaldas seada esikohale ideed, mitte paberimajanduse. Mõne aasta jooksul töötas ta EMTAs välja audiovisuaalse kompositsiooni õppekava ning aitas hiljem käivitada ka kompositsiooni ja multimeedia ning helirežii ja muusikaproduktsiooni õppekavad. Tema sõnul on kooli keskendumine sisule ja õppijakesksusele põhjus, miks ta siia jäi. Valikut kujundasid võimalused: mentorid, institutsiooni usaldus ja vabadus luua tähendusrikkaid õppekavu. Kolleegid, kes esitavad väljakutseid, ning tudengid, tänu kellele ta ise pidevalt õpib.

Juhtimise ja juhendamise tasakaal
Giroli päevad jagunevad haldusülesannete ja õpetamise vahel: planeerimine, analüüs, osakonna arendamine ning kohtumised kohalike ja rahvusvaheliste partneritega. Juhtimiskohustused on vähendanud otsest kontakti tudengitega – kompromiss, mida ta teravalt tunnetab. Ometi jääb suhe üliõpilastega talle kõige olulisemaks. „Ma õpin neilt alati väga palju,” ütleb ta. „Nende toetamine ei ole minu jaoks pelgalt kohustus, vaid missioon.”
Eesti koht Põhja- ja Baltimaade võrgustikus ning programmid nagu Erasmus hoiavad akadeemiat rahvusvaheliselt ühendatuna. „Nii ei tunne sa end siin tegelikult kunagi isoleerituna,” märgib ta.

Rüütel ja täht
Nüüd aga suur uudis: Itaalia Vabariigi president on otsustanud nimetada Paolo Giroli Itaalia Tähe ordeni rüütliks. Tunnustus antakse neile, kes on silma paistnud Itaalia ja teiste riikide vahelise sõpruse ja koostöö edendamisel – Paolo puhul siis Eesti ja Itaalia vahel. „Ma olin siiralt üllatunud, lausa rabatud. Minu esimene reaktsioon oli, et otsekui premio alla carriera – elutööpreemia kõige selle eest, mida olen teinud Itaalia ja Eesti vaheliste suhete edendamiseks ning ka vastupidi. Aga pärast esimest emotsiooni hakkasin ma seda nägema ratsionaalsemalt: tunnustusena mitte ainult sellele, mida ma olen teinud, vaid ka sellele, kuidas ma olen püüdnud seda teha – dialoogi, koostöö ja inimlike suhete kaudu. See on justkui Itaalia ütleks mulle: „Tubli, Paolo, jätka samas vaimus, Itaalia seisab sinu kõrval.” Selle tiitli saamine on mitte ainult au, vaid ka julgustus jätkata.”

Itaalia vs Eesti
Girol kasvas üles väikeses linnas Veneetsia provintsis ja külastab seda siiani sageli.
„Nagu igal itaallasel, on ka minul kindlasti oma temperamento, kuid aastate jooksul on see muutunud kaalutlevamaks ja tasakaalukamaks.” Paolo tunnistab, et võrdles aastaid lakkamatult Itaaliat ja Eestit. „Lõpuks sain aga aru, et pidev võrdle-
mine ei ole alati õige, sest need kaks riiki kuuluvad väga erinevatesse ajaloolistesse ja sotsiaalsetesse raamistikesse.”
Paolo lisab ühe detaili, mida paljud ei tea: Tallinn ja Veneetsia on ametlikult sõpruslinnad alates 1984. aastast. Vaatamata vahemaale ühendab mõlemat linna seotus merega ning tuntus hästi säilinud vanalinnade poolest.
Girol ütleb, et on end siin pigem teretulnuna, mitte tõrjutuna tundnud. Samas tunnistab ta, et tema eesti keel on endiselt „toidupoe tasemel”. Vankri-metafoori kasutades ütleb ta, et eestlased otsustasid lükata oma riigi Euroopa poole, samal ajal kui tema kui mitte-eestlane tõmbab seda väljastpoolt!
Kõige enam tunneb Paolo siin puudust mitmekesisusest: maastike, toitude ja kohaliku elu kiiretest muutustest, mida Itaalias võib kogeda isegi lühikese autosõiduga. Ta igatseb ka õues-olemise kultuuri ja hoolitsetud köögiviljaaedu, kust saab saadusi kohe noppida ja süüa. Samas on täna reisimine Eesti ja Itaalia vahel lihtne.

Aastaajad kujundavad
Eesti kliima õpetas talle üht-teist. Sõbrad soovitasid tal kõik neli aastaaega läbi elada, et seda paika mõista. Suurimaks vapustuseks osutus tema jaoks valguse ja pimeduse äärmuslik kontrast. „Suvel võib päevavalgust olla peaaegu kakskümmend tundi, samas kui talvel võib seda olla vaid kuus,” selgitab ta. See rütm mõjutab tema sõnul meeleolu, energiat ja heaolu.

Argielu peegel
Tema hobid on kultuurilised: kino, kontserdid ja erinevad sündmused. Nädalavahetused tähendavad sageli linnast põgenemist – autosõitu maale, lendu Kärdlasse või Kuressaarde, praamisõitu Soome või bussiga Riiga minekut. Ta hindab selle piirkonna liikuvust ja loodab ühel päeval jõuda ka Ruhnu.
Muusika on olnud tema elu keskmes alati, ehkki selle vorm on ajas muutunud. Kunagi mängis ta kitarristina bändis, mille mõjutajate seas olid näiteks The Smiths ja The Cure. Ansambel andis välja kaks kassetialbumit ja ühe CD ning just
nende salvestamine juhatas ta muusikatehnoloogia ja akadeemiliste õpingute juurde. Bändi taasühinemist siiski plaanis ei ole. „Kui inimene tunneb, et tal ei ole kunstiliselt midagi öelda, siis on parem vaikida. Müra on niigi piisavalt.”

Toidukultuur
Toidust ei saa muidugi mööda. Tallinnas on üle saja Itaalia toidukoha – aga kas mõni neist on ka päriselt hea? Paolo Girol tõmbab siin selge piiri: on kahte sorti Itaalia restorane – need, mida peavad itaallased, ja need, mis lihtsalt kannavad itaaliapärast nime. Tõeline erinevus ei seisne tema sõnul niivõrd toorainetes kui õhkkonnas ja külalislahkuses. Tarneahelate kaudu võib saada sarnaseid koostisosi, kuid itaallaste suhtumist külaliste vastuvõtmisse – soojust, seltskondlikkust ja inimlikku lähedust – ei saa importida.

The best in Tallinn
Paolo jaoks on paiku, mis on talle olulised just oma õhustiku ja rolli tõttu tema elus. Kino Sõprus ja Kanuti Gildi SAAL on enamat kui lihtsalt kultuuripaigad: neis kohtuvad külalislahkuse vaim ja professionaalne kunstiline programm.
„Vanalinnast sai minu jaoks justkui mõnus „elutuba”,” ütleb ta, meenutades kortereid Toompealt Rataskaevuni ning pikki jalutuskäike Piiskopi vaateplatvormi ja Toompargi ääres koos Snelli tiigiga.
Need paigad pakuvad talle vaikust, mõtisklusruumi ja argist kuuluvustunnet sama palju kui kultuurielamusi. Vanalinna tänavatest said tema pelgupaik; kino- ja etendusruumid on aga kohad, kus kohtuvad kogukond ja loominguline meisterlikkus. Koos joonistavad need välja selle linna isikliku külje, mida ta kunagi arvas ehk vaid põgusalt külastavat.

Üks käepärane võlukepp
Küsimusele, mida ta Tallinnas muudaks, vastab Girol väga konkreetselt.
„Ma suunaksin oma võlukepi Linnahallile ja muudaksin selle elavaks kultuuri- ja sotsiaalseks keskuseks,” ütleb ta. Ta kujutleb, et see toimiks koos Kultuurikatla ja EKKMiga, moodustades kunstilise tipptaseme keskuse, mille juurde kuuluks ka interdistsiplinaarne uurimiskeskus kunsti ja tehnoloogia kokkupuutepunktis – eeskujuks sellised paigad nagu Notam Oslos või Ligeti Center Hamburgis.
Tema ettepanek on pigem praktiline kui ulmeline: ellu äratatud Linnahall võiks olla kultuuri, teadustöö ja innovatsiooni ankur, tugevdades Tallinna kui loovuse kohtumispaika kogu Põhja- ja Baltimaade piirkonnas. Giroli jaoks peitub linna potentsiaal olemasolevate tugevuste ühendamises, mitte nullist alustamises.