New Yorkis sündinud kirjamees JUSTIN PETRONE (s 1979) on Eestis elanud pea 20 aastat. Kunagi tõi teda Eestisse armastus. Aastad on möödunud, elu on muutunud, kuid Justin on siin.

„Ma arvan, et pere ikka hoiab mind siin,“ ütleb ta. Võrus koolis käiv 14-aastane tütar ja sügisel ülikooli alustav 19-aastane tütar annavad igapäevaelule kindla keskme. Kolmas, vanim tütar Marta elab küll New Yorgis, kuid isa roll ei tunne Justini sõnul üldse vahemaid. „Isadus pole valik, see on täistööajaga töö. Väga raske on ette kujutada, et ma läheks riigist välja, kui ühel on abi vaja WiFi-ga ja teine tahab minuga Tallinnasse šoppama tulla.“

Aastate jooksul on ta kohanenud ka siinse kultuuriga. Ja kohe nii palju, et isegi sünnimaa ei tundu enam alati päriselt kodune. „Olen kohanenud läänemeresoomlaste kultuuriga,“ nendib Justin veidi alistunud moel, lisades siiski, et „olen nii siin kui seal, kuskil vahepeal.“
Justin tunnistab, et on isegi unes näinud, et hakkab Eestist ära lendama, aga Toompea kohal lennuk maandub – keeldub lahkumast!

Kirjutamise sund
Kui küsida, kas ta on leidnud oma kutsumuse, oma teeotsa, vastab ta väikese muigega, et pigem on tee leidnud tema. „Iga kord, kui olen proovinud midagi muud teha, pakub keegi jälle võimalust kirjutada,“ räägib ta. „Olen kaalunud teisi radu, aga miski tõmbab mind ikka tagasi kirjutuslaua taha. Ma ei tea, kas see on needus või õnnistus, aga saatus on see kindlasti. „Teenistuse toob jätkuvalt ajakirjandus. Ta töötab tehnoloogiaajakirjanikuna nii Ameerika kui ka Eesti väljaannetele ning teeb koostööd mitme ettevõttega. Viimaste partnerite seas on näiteks Eesti idusektorit käsitlev Fomo Observer. Samuti tegutseb ta copywriter’ina ning teeb koostööd PRNews.io ja Eesti e-residentsuse programmiga. „Ajakirjandus toob leiva lauale ja natuke soola-võid ka,“ ütleb ta. „Aga see kõik pole sugugi nii romantiline, kui kõrvalt võib tunduda.“

Eestlaste paradoksid
Kuigi ta on Eestis elanud aastaid ja kirjutanud ka Eestist raamatuid, leidub Justini arvates siinsetes inimestes endiselt midagi mõistatuslikku.
„Eesti mõttemaailm on lihtsalt teistmoodi kokku pandud,“ arutleb ta. „Seda on kujundanud nii ajalugu kui ka kliima.“
Justini aga paeluvad eestlaste vastuolud. „Tihti vaieldakse väga kirglikult väikeste detailide üle, näiteks, mis kell peaks kool algama. Samal ajal on pargis istuvad joodikud justkui normaalne osa linnapildist. Suhteliselt põikpäised ühes küsimuses, aga teises väga tolerantsed.“
Samamoodi hämmastab teda eestlaste suhtumine privaatsusse. „Eestlane annab naabrile palju ruumi. Ei taha teada, mis teisel seal toimub. Pole minu asi. Aga siis võtab riided seljast ja läheb temaga paljalt sauna. Päris huvitav kombinatsioon.“

Pealinn
Tallinn on aastatega saanud talle omaseks. Linnas liikudes naudib ta just selle rütmi ja atmosfääri.
„Mulle meeldib Tallinn. Nii hea tunne on lihtsalt läbi linna liikuda. Aknad, majad, inimesed, kajakad, helid, trammid.“
Lemmikkohti jagub mitmeid. Kõige sagedamini jõuab ta kohvikusse Must Puudel. „See on minu saatkond Tallinnas,“ ütleb ta naerdes.
Samuti hindab ta Pühavaimu kiriku lihtsat ilu. Hiljuti viis tee ta taas Toompeale, kus avanes vaade merele ja linnale.
„Mõtlesin seal, et miks ma siia sagedamini ei tule. Värske õhk, rahulik vaade merele. Väga mõnus koht.“
Meeldivad ka mereäärsed jalutuskäigud. Eriti piirkond, mis ühendab Patarei merekindlust ja Noblessnerit.
„Seal on nüüd Noblessner, promenaad ja isegi saunaküla. See on kuidagi sürreaalne koht.“

Rohkem rohelist
„Kesklinn võiks olla rohelisem,“ leiab ta, kui küsida, mis võiks linnas parem olla. „Ma arvasin alati, et eestlased on metsarahvas, aga kesklinnas näeb palju betooni, metalli ja klaasi.“ Vahest peegeldab see eestlaste praktilist meelt, kuid midagi väga-
väga olulist jääb puudu. „Mina ütlen: tooge rohkem metsa linna!“