Kreeka suursaadik Tema Ekstsellents Georges Papadopoulos märgib, et enne Eestisse tulekut seostus see väike riik ja rahvas eelkõige digilooga, e‑riigi ja küberturvalisusega. Ent peagi avanes tema jaoks midagi veelgi isiklikumat.

Kui Georges Papadopoulos ülikooli lõpetas, oli Kreekas muutuste aeg. Ta oli õppinud ajakirjandust, kuid ema – tollal Välisministeeriumis töötanud – soovitas vaadata teises suunas. „Ma ei teadnud siis veel, mida diplomaatia tegelikult tähendab,“ muheleb täna Kreeka suursaadik Eestis. „Nüüd tean – see on oma maa parim esindamine ja sildade ehitamine riikide ning inimeste vahel.“

Teekond Tallinna
Need sillad ulatuvad täna Hellasest Läänemere äärde. Eesti oli Papadopoulose jaoks diplomaatilises karjääris teadlik valik – ning valik, millega ta on jätkuvalt rahul. Itaaliast Tallinna saabudes lõi toon kohe ära: esimene näitus, mida ta Eestis nägi, oli Lennusadamas eksponeeritud „Veneetsia – merede kuninganna“. „See oli justkui sujuv üleminek Milaanost Tallinnasse,“ meenutab ta. Adamson‑Ericu muuseumi Kreeka‑teemaline näitus tekitas aga sootuks teistsuguse tunde: „Seal olin hetkeks taas kodus.“

Loodus, mis ulatub linna südamesse
Enne Eestisse tulekut seostus see riik eelkõige digilooga, e‑riigi ja turvalisusega. Ent peagi avanes midagi veelgi isiklikumat. „Väga köitev on see, kuidas loodus ja linn siin kokku saavad,“ ütleb suursaadik. Hilisõhtul Meriväljalt koju sõites seisis keset teed metskits, Piritalt vanalinna poole liikudes märkasid nad tee ääres rebast. „Need otsesed looduskontaktid urbaanses keskkonnas on meie jaoks vaimustavad.“ Tallinna parkides – eriti Kadriorus – jalutavad suursaadik ja tema abikaasa sageli. „Ilus loodus on üks tugevamaid ühendusi Eesti ja Kreeka vahel.“

Kreeka varjatud aarded
Kreekat tuntakse saareriigina ning eestlased suunduvadki enamasti just saartele. Samas jääb sageli avastamata mandri mitmekesisus. Papadopoulos nimetab Nafpliot – Kreeka esimest pealinna – riigi kauneimaks linnaks, mille lähistel asuvad Mükeene ja Epidauros. Teel Ateenast Thessaloníkisse peitub salapärane Pilion, Kyllini kandis aga leidub veel täiesti puudutamata rannajooni. „Kreeka on ka mägine maa,“ lisab ta. „Ma arvan, et me räägime liiga vähe sellest, et meil on ka väga head ja taskukohased suusakeskused.“

Kreeka keelt peetakse tihti keeruliseks, eelkõige grammatilise ülesehituse tõttu, kuid Papadopoulos tuletab meelde: märkimisväärne osa Euroopa sõnavarast tugineb just kreeka keelele.

Keeled, mis kõlavad erinevalt, kuid ühendavad
Eesti keele juures üllatas suursaadikut selle kõla. „Paljudes keeltes on palju konsonante. Eesti keel on mulle hoopis oma vokaalide poolest meeldima hakanud.“ Kreeka keelt peetakse tihti keeruliseks, eelkõige grammatilise ülesehituse tõttu, kuid Papadopoulos tuletab meelde: märkimisväärne osa Euroopa sõnavarast tugineb just kreeka keelele.
On üks sõna, mida ta tõstab erilise hellusega esile – *filotimo* (φιλότιμο). Seda on pea võimatu ühe sõnaga tõlkida. See tähendab sisemist kompassi, au‑ ja väärikustunnet, moraalset kohustust teha head ilma midagi vastu ootamata. „See on empaatia, kohusetunne ja uhkus õigesti käitumise üle, isegi siis, kui keegi ei näe.“

Külalistele lahke!
See hoiak peegeldub ka kreeklaste külalislahkuses. Soe kliima teeb sotsiaalse suhtluse lihtsaks, kuid Papadopoulose sõnul on see ka sügaval geenides. Ajalugu tunneb mitmeid võõramaalasi, keda Kreeka on omaks võtnud – üks neist on tänaseni erilise austusega meenutatud Lord Byron.
Olulist rolli Kreeka iseseisvumises mängis Peloponnesos – poolsaar, kust ka suursaadik ise pärit on. „Peloponnesos on justkui Väike‑Kreeka,“ ütleb ta. „See on tsivilisatsiooni häll – kõik, mis Kreekas olemas, on sinna koondunud.“ Navarino lahe lahing on sealne ajalooline tähis ning selle aastaarv 1826 ilutseb täna ka luksusresordi Costa Navarino veinietikettidel.

Kreeka köök – lihtne, aus ja südamlik
Loomulikult ei saa mööda vaadata Kreeka köögist, mille üle suursaadik tunneb siirast uhkust. Hiljuti paigutas üks maailma tippkulinaaria ajakiri Itaalia köögi järel teisele kohale just Kreeka. „Mina ise olen kohutav kokk,“ tunnistab ta, „aga armastan lihtsat ja ausat toitu.“

Tükike Tallinna
Tallinnas meeldib talle eriti Rotermanni kvartali atmosfäär – ajaloolise ja moodsa põnev kooslus. Ning Eestist lähevad kaasa väikesed keraamilised keskaegsed majakesed – mälestus Tallinna gooti vanalinnast, mis jääb meenutama seda põhjamaist peatükki Kreeka diplomaadi teekonnal.