Kunstielu tähtsündmus Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud! Ning kuni 22. novembrini on muu põnev seas võimalik ka vaadelda, kuidas valmib eesti kunstniku Merike Estna mastaapne maal „Lekkiva taeva maja“

„Usun, et maal on kõige elavam sünni hetkel ning just seda tahangi näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna.
Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Nii eestis kui Mehhikos elav Merike Estna kolis biennaali ajaks Veneetsiasse kohale koos oma pere ja kahe väikese lapsega. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani

Merike, oled nüüd mitmed päevad maalinud, võiks küsida spordireporteri klassikalise, et “mis tunne on?”
Väga hea tunne on. Mul oli täiesti eufooriline õnnetunne sel hetkel, kui esimest korda pintsliga lõuendit puudutasin paviljoni avamisel. Oleme ju nii pikalt planeerinud lõuendi formaati, kuhu see ruumis panna, kuidas üles panna, kuidas kõik muu ruumis asetseb, mis värve osta. Kõik see on olnud väga pikk protsess ja lõpuks jõudis kätte hetk, kui sain päriselt maalima hakata. Nii et ülihea tunne on.

Milline su päev hommikust õhtuni siis välja näeb, saad normaalselt elu ka mingil moel elada?
Normaalne elu hakkab alles pärast Veneetsia kunstibiennaali avanädalat. Avamise eel ja ajal on olnud intensiivsem aeg, sest pole olnud vabu päevi ning õhtuti on olnud sotsiaalseid kohustusi ja kohtumisi tuttavatega, keda pole ammu näinud. Aga muidu näeb mu päev välja ikka nii, et söön hommikust ja siis lähen tööle. Tulen siia paviljoni stuudiosse ja hakkan tööle. Alati ei tähenda see töö muidugi ainult pintsliga maalimist. Kindlasti tuleb ka kavandada, lugeda ja raamatuid vaadata. Nagu maalimise juures ikka, seal on nii palju nüansse. Mõelda tuleb ka palju, et mida ja kuidas teha. Kuna mul valmis kavandit pole ja ma tõesti tahan, et see maal sünniks algusest lõpuni siin kohapeal, siis peab kogu selle protsessi juurde kuuluv ka siin toimuma

Saab kõnelda ka juba sellest, et kas sinu maalimised külalistele huvi on pakkunud? Siinpool sood on kuulda, et kõik keerlevad kui kihulased vaid venelaste ümber. Ja kas külastajad küsimusi ka esitatavad?
Huvi on olnud väga suur ja külastajaid palju. Kui ma maalin, siis on mul kõrvaklapid peas, kuulan muusikat ja välised helid on summutatud. Otseselt inimesed mulle väga ligi ei tule, mina teen oma tööd. Korra näitusevalvur ütles, et keegi oli väga üritanud mu tähelepanu võita, aga ma ei kuulnud seda isegi. Siiani on kõik kuidagi väga hästi ja orgaaniliselt läinud.

Ei saa jätta kasutamata võimalust ka linnaruumi teemaga pinda käia. Veneetsia ja Tallinn olid või on sõpruslinnad isegi. Sul endale Mexico City kogemus ka ja ilmselt muudki. Kas Tallinna linnaruumi edendamisel oleks sinu meelest siitsealt mõnd eeskuju väärivat asja üle võtta?
Kõik linnad on nii omanäolised ja erinevad, et ma arvan, et igal linnal on omad nüansid ja võimsused. Kelleltki midagi otseselt üle võtta ei tundu mulle üldse vajalik.