Enneolematud, ekstaasi viivad, rüvetavad, rõõmustavad, ülendavad-alandavad megaspektaaklid rahvusooper Estonia pühamus, plahvatus Rummu karjääri „akvaariumis“, jõulublasfeemia ja patulunastus a la Florian Wahl ja Von Krahl, provokatsiooniline anti-put-in-disko Eesti-Vene piiril Narvas jne…

Enam pole küsimus, milleks artist, performance`i meister ja muusik Florian Wahl veel võimeline on, vaid kas on midagi, mida ta ei suuda.

Mis on sinu nimelugu? On`see kunstnikunimi?
Võtsin selle nii-öelda passist. Isa on sakslane, seega anti mulle võrdlemisi tavaline nimi – ei üritatud „huvitavat“ leiutada. Pole päris Hans Schmidt, aga Florian Wahle on palju – ilmselt rohkem kui Andres Tammesid. Eestlasi see nimi siiski kummastab, nii et uut artistinime polnud vajagi. Internetis leidub kümneid nimekaime, üks on näiteks Saksamaa sotsiaaldemokraat. 2024. aastani mul Instagrami polnud ja mind täägiti tihti valedele Florianitele – kehv PR, kui saksa poliitik klubilaval end kipsi valab! Tänapäeval saab muidugi öelda, et see on süvavõlts.

Mis on sinu elu mängumuutjad?
Ebamugavus sunnib pingutama, juba vana Rooma aegadel. Minu puhul – kerge autsaiderlus, kas või nime tõttu. Minus on eestlast ja sakslast; multikultuurne taust teeb tolerantseks. Lapsepõlv oli idülliline, hiljem leidsin pelgu-paiga virtuaalmaailmas ja „friigistumine“ süvenes. Keskkooli kakofoonia mõjutas.
Umbes 2012 tutvusin Last.fm-is Endamisi Salamisiga, kes kutsus Tõnis Kahu loengusse ja Postimehe juurde arvustusi kirjutama. Olin liiga kriitiline – vihkasin tollal eesti muusikat.

2014 avastasin netikommuuni, kus toimusid URL-live’id – artistid esinesid kodust või vannist, DIY-vibe. Mõjutasid bo en, Vektroid, DJ Paypal, Ryan Hemsworth. See oli klubi neile, kes ei tahtnud välja minna. Liveshow’d algasid USA aja järgi öösel ja kestsid tunde. Laivide vahel olid DJ’d, kes tegid ootamatuid mashuppe, a la lastedisko peale memphis räppi. Sealt sain muusikalise filosoofia aluse, digipunk lähenemise. Artist ei pea „õigesti esinema”, küll aga mingiski aspektis fanaatik olema. Võib räppida Bizet Carmeni avamängu peale või mängida flööti Skittlesitega täidetud vannist. Muidugi teisi inimesi ei pruugi see alati kõnetada, aga äkki on veel selliseid, keda erutab. Ja hiljem hakkasingi üha rohkem leidma sellise mentaliteediga artiste ka kohalikust skeeneniidistikust. Üks ebaõnnestunud seik ka, mitte, et neid vähe oleks olnud. Kutsuti ühe teismelise tüdruku sünnipäevale esinema, vanemad olid fännid. Nooruk ja tema sõbrannad tahtsid aga nublu. Said aga suureks pettumuseks minu, kes tegi nukuteatriliku kuuldemängu ja ühe nublu kaveri, mille peale hakkas ta nutma. Läbikukkumised ja ebakindlused on head õppetunnid!

Hea on teha midagi, mis endale meeldib ja on teistele kasulik. Universaalset mõtet pole. Mina saan oma kaifi kõverpeeglis maailma kajastamisest ja õpetamisest.

Kui palju me kontrollime oma elu?
Ilmselt rohkem, kui arvame. Tuleb uskuda oma projekti, kuid mitte klammerduda – muidu kaob mänglevus. Kui pingutan liiga palju, kostab see läbi; õiges inertsis võib teos ellu ärgata. Zen-pohhuism.
Ma kahtlen kindluses, aga olen kindel kahtluses. Reaalsus on subjektiivne hallutsinatsioon. Okei on mitte jõuda lõppvastuseni. Püüdlus millegi enama poole ongi liikumapanev jõud.

Isakssaamisega kaasnenud elumuutus?
Isaks saamine on lisanud elule uue tähenduslikkuse tahu. Vaba aega on nüüd vähem, on lisandunud uus diktaator kellega peab seda läbi rääkima. Aga kindlasti on see üks, kui mitte suurim rõõmuallikas minu elus. Mul on ka üle keskmise mõistlik kaasa, kes opereerib samuti kunstimaailmas, see on abiks. Ta on üldse mõistlikum kui mina, ja teeb mulle vahel emotsionaalseid järelaitamistunde, mida ma alati ei oska vastu võtta. See-eest meie väikemehe kasvu jälgimine on üks harukordne võimalus näha milline ma ise võisin olla esimestel eluaastatel. Millegipärast me ise eriti seda traumaatilist algust väga ju ei mäleta. Üldse põnev näha, kuidas meie primaarsed vajadused välja joonistuvad, täiskasvanueas on tegelikult need samad vajadused, lihtsalt keerukamas vormis, rohkem allhoovusi ja nüansse. Arvestades minu töö natuuri ja hoogsust pole 100%-liselt end taltsuda suutnud muidugi. Kaose arhitekt tõmbab vahel niite.

Suhe AI-ga?
Ma pole täielikult poolt ega vastu. Miks küsime, kas AI’l on teadvus, kui toidutööstus tapab miljardeid loomi? Olen korraga skeptik ja fänn. AI võib nüristada kujutlusvõimet, mis on meie „pääsetee“. Samas inimene otsib kergemat rada. Chatbotid süvendavad kapseldumist.
Soovitan Jaan Aru „Ajuvabadust“.
AI pole uus – ELIZA loodi 1960ndatel. Tänased botid on võimsamad, aga põhimõte sama. Noored sõbrunevad nendega, tekivad ka romantilised suhted – ohtlik illusioon.
AI ei loo päris uut, vaid kombineerib olemasolevat. Muusikas loodab ta pigem olemasolevale. Samas võib see kiirendada popi stagnatsiooni ja tuua uusi ideid. Muusika on juba ammu osalt „ebapäris“. Nüüd on küsimus: kuidas midagi uut lisada olukorras, kus kõik saavad luua?

Sotsiaalne mõõde on sul lugudes sees, kas kotib ka poliitika?
Jälgin nüüd omajagu, tervisliku skepsisega, kuid kindlasti manipuleeritakse ka minuga. Ilmselt on paljusid, kes üha pingsamalt jälgib seda hullust, kuhu maailm tüürib. Mind huvitab viimasel ajal propaganda kunst, et lausa albumilaadne toode sellest sündimas. Seal on natuke kantsler-on-elus vandenõuteooriat, III MS ilminguid, soviet utoopia varemeid, kõik muidugi sõbralikus kastmes. Geopoliitiline lastesaade.

Mis on elus tähtis?
Läänes rõhutatakse individuaalset heaolu, idas kollektiivi. Hea on teha midagi, mis endale meeldib ja on teistele kasulik. Universaalset mõtet pole. Mina saan oma kaifi kõverpeeglis maailma kajastamisest ja õpetamisest. Tuleb meeles pidada – oleme ahvid keerleval kivil. Ela ja lase elada.

Sind on kiidetud ja tunnustatud. Kuidas mahategemist talud?
Enda arvates talun kriitikat hästi. Isa ütleb, et kritiseerida saavad need, kes paremini oskavad, et see lööb hea filtri vahele, oleneb kes kritiseerib. Arusaadavalt inimlik olla kriitiline, mul endalgi löövad vahel misantroopsed kellad. Kui artisti tegemisi kaugelt jälgid, tekibki hästi hägune, meediast mõjutatud pilt. Kui ma nüüd mõtlen, siis näkku rohkem ilusaid sõnu öeldud, mul on muidugi selektiivne mälu. Kõigest hoolimata olen alati edasi nokitsenud.

Mille kallal töötad?
Kirjutan esimest koorilaulu Tallinna kaebekoorile. Äsja oli Narvas delikaatne provokatsioon Keni ja spetsidega. Neis on ka tugev sotsiaalne mõõde, ja teistmoodi ettevõtmine kui lihtsalt kuskil jaanitule lõkke ääres lõõritada. Minu eesmärk ei ole minna aina suuremaks, vaid vastavalt materjalile sobiv ruum leida. Uut albumit teen ka juba umbes aastake, nagu ennist mainisin. Seal on ka vene teemat, millest nüüd kaarega eemale hoitakse, rebränditakse artiste jne. Inspiratsiooni olen saanud ka vene kirjandusest, näiteks düstoopik Vladimir Sorokin, kelle juurde ikka ja jälle naasen. Ta elab muidugi eksiilis, sest materjal on kohati liiga raju. Näiteks on ta viinud Ivan Julma drakoonilise maailma kõrgtehnoloogiasse, selline surveillance düstoopia, kus ohvitserid teevad avangardseid narkootikume. Teises raamatus kloonitakse vene kirjandusklassikuid ja kirjeldatakse Stalini-Hitleri homoerootikat.
Ma olen ka klooninud eesti poliitikute hääli.

Minu tööd on ka väga referentsi-tihedad ja täis vastandlikke ristandeid, et kõigile kindlasti ei meeldi, polegi mõeldud. Võivad olla kõrvuti viited Foucault’le ja eesti 2005 YT meemidele.
Uues kuuldemängus „Rongisõit“ võitlevad poliitikud istekoha pärast, Ženja Fokin annab Darth Vaderile moenõu… sellised maailmad kõnetavad mind.

Artistipraktikast – piirsituatsioonid, tabu transgressioon, trans-vaali-traali-vaali – mis on su meetod hulluses?
Mulle meeldib kekselda piirialadel küll, minna natuke sinna, kuhu ei tohiks, käsitleda tabuteemasid ja materjale, et näha kuidas on võimalik neid seest poolt välja keerata. Teha sitast saia, või traumast tiramisu, makaronidest manifest, taarast tarokaardid, nii-öelda, groteskist ilusat ja vastupidi. Sellele lisaks tervitan ka lisaks tehnilisele vilumusele ka nii-öelda “halba” muusikapraktikat, kõigega võib ja peab mängima. Võtan asju tõsiselt, kuid samas teen ikka suure naljaga. Jumal tänatud, et enamus kuulajad on aru saanud, kus ma teen siiralt nalja ning millal olen irooniakihi all.

Oled Tallinnas sündinud, mis on hea linnaruum?
Kadrioru pargis puu otsas on mõnus, Nõmme on kena. Vanalinn on muutunud kahtlasemaks, kuigi kunagi imetlesin. Lemmik elukoht oli Pikal tänaval.
Kaebekooriprojekt seostub linnaruumikriitikaga – kaebused kõlavad kaunilt ja muutuvad armsaks.
Kõduromantikal on väärtus – meeldivad mahajäetud kohad. Kõike ei pea Selveriteks muutma. Aga hea on igal pool, kus saab raamatut lugeda – nagu Umberto Eco ütles.