Ettevõtja ANDRES PEETS armastab jalutada, liigub linnas ringi ja mõtleb ikka sellele, kuidas asju võiks paremini teha.

Tallinn on ootamatult vallutanud Facebooki sisuloojate südamed. Üksteise võidu kiidetakse meie pealinna elu ja ilu. Kõik sai alguse ühe turismiplatvormi edetabelist, kus Tallinn positsioneeriti parima elukeskkonnaga linnade seas esikohale. Jah, miks mitte. Oleme uhked, kuid võtame seda siiski cum grano salis.
Mäletan nõukogude aega, mil vanalinn lõhnas kivisöe järele ning majade fassaade „kaunistasid“ merelt tuleva niiskuse ja korstnatest väljuva tahma kujundatud looduslikud kollaažid. Koplist, Sitsi mäe kodust trammiga linna sõitvale noorele mehele mõjus läbi vanalinna Sõpruse kinno filmi vaatama minek nagu jalutuskäik Gotham Citys. Pragunevad fassaadid ja tollane Rotermanni kvartal olid ideaalne olustik nõukogude filmistuudiotele, pakkudes suurepärast võtteplatsi degradeeruva lääne ühiskonna kujutamiseks.

Enne 1980. aasta Moskva olümpiamänge toodi siia Poola restauraatorid, kes linna üles vuntsisid. Lisaks jäeti meile kõigile imetle-
miseks üks jõuline hoonemürakas Uuel tänaval, Kalevi ujula taha. Eks sellestki ole omamoodi kasu. Mehemürakad saavad seal jõusaalis käia ning paksud mammid ja õllekõhuga härrad spaaelamusi nautida.

Vanalinn kui küla
Olen vanalinnas elanud ligi kakskümmend aastat. Naudin seda keskkonda täie rinnaga ning mind ei häiri karvavõrdki turistide sagimine ega öine lärm. Linna süda peabki elama.
Minu kodutänav, Pikk tänav, on nagu üks tore küla. Tänavale minnes tuleb iga kümne meetri tagant mõne naabriga juttu ajada, olgu ta eestlane või siia elama asunud välismaalane. Kord läksin pühapäeva hommikul poodi kohvile piima ostma. Naabritega suhtlemine võttis nii palju aega, et ühel hetkel pidi naine helistama: „Kuhu sa jäid? Pannkoogid on juba täiesti maha jahtunud!“
Olen paadunud jalutaja, sageli ka varahommikuti, kui linn on veel inimtühi. Üksi uidates vaatan ikka imetlusega vanalinna maju. Olen ostnud hulga raamatuid, kust nende hoonete ajaloo kohta lugeda. Nende teadmistega on eriti põnev majade ees peatuda ja neid imetleda.

Tühjad majad ja tühjad aknad
Paraku ei rõõmusta kõik hooned silma. Üsna paljud neist, mis kuuluvad prominentsetele inimestele, aga ka Tallinna linnale, on halvas seisukorras. Mõned on aastaid täiesti tühjalt seisnud.
Põhjuseid on muidugi mitu. Muinsuskaitselised piirangud muudavad renoveerimise kulukaks ning majanduskeskkonna ebakindlus sunnib investeeringuid mujale suunama. Aga lõppkokkuvõttes ei huvita möödujat põhjused. Teda häirib vaatepilt. See risustab linnaruumi ja kurvastab silma.
Vaadakem, kuidas sellesse suhtutakse mujal Euroopas. Iirimaal ja Austrias rakendatakse tühjalt seisvale kinnisvarale erimakse, mis aja jooksul suurenevad, kui omanik midagi ette ei võta. Saksamaal võivad pikalt kasutamata seisvate hoonete omanikke tabada märkimisväärsed trahvid. Hispaania Kataloonias on omavalitsustel õigus pikalt tühjana seisnud või hüljatud hooneid sundvõõrandada.
Kas siin ei võiks olla mõttekoht ka Tallinna uuel linnavalitsusel?

Kas vanalinn sureb välja?
Siinkohal ei hakka ma pikemalt heietama selle üle, et vanalinnas, kus kunagi elas ligikaudu 15 000 inimest, elab nüüd vaevalt 3000. Ometi on selge, et vanalinn on aasta-aastalt kaotanud püsielanikke. Mitmesugused liikluspiirangud ja regulatsioonid ei ole sellele protsessile just kaasa aidanud.
Veel 15 aastat tagasi oli vanalinn märgatavalt elavam. Nüüd aga ootavad meid talve saabudes taas vilisev tuul ja tühjad tänavad. Nii kuni järgmise suveni, mil turistid tagasi jõuavad.
Ka siin on linnavalitsusel mõtteainet. Eriti öölinnapeal. Päris omapärane ametikoht, tuleb tunnistada.
Öölinnapeale soovitaksin külastada Luxembourgi. Mul oli kunagi võimalus seal öises linnas kärtsu ja mürtsu saatel õhtut öösse saata. Muide, ühes klubis sattusime kokku ka sealse linnapeaga, kes nautis koos kaas-linlaste ja turistidega öist melu.
Niisiis, kellele vanalinna melu ei meeldi, koligu Õismäele või Lasnamäele. Või Viimsisse, kui rahakott lubab. Uute kruntide pakkumistest koos linnulauluga kubiseb kogu internet.

Mõni sõna parkimisest
Näiteks Cannes’is ja Nizzas on parkimine esimesed 30 minutit tasuta. Kui pargid tunni, maksad umbes 1,30 eurot. Eesmärk on lihtne: inimesed saaksid oma igapäevased asjaajamised ilma suuremate lisakuludeta tehtud. Ka Monaco ümbruse linnades kohtab sarnaseid lahendusi. Öösiti on parkimine sageli tasuta ning pikema parkimise korral hakkab tasu astmeliselt tõusma.
Meil aga kooritakse autoga teatrisse tulnud inimeselt parkimise eest mõnikord rohkemgi raha kui etendusepilet maksab. Ja kui soovid pärast koos kaaslasega mõnes kohvikus klaasi šampanjat nautida, tasub parkimiskoefitsient kohe joogihinnale juurde arvestada.
Ilus elu, eks ole.
Aga ole rõõmus, sest pakud sellega kellelegi veel suuremat rõõmu. Teadagi kellele.
C’est la vie!