Arhitektuurikriitik Karin Paulus mõtestab lahti Tõnismäe lõunaosas kerkinud vastuolulist linnaarendust.

Tallinnas Pärnu maantee kandist sai pealinna esinduslik fassaad 1930. aastatel, mil seniste käänuliste tänavakeste ja väheldaste puitehitiste asemele tulid sirged laiad teed, mida palistasid suured modernistlikud kivimajad. Tõnismäe lõunaosas suurte uuendustega kaugele ei jõutud. Paljud siinsed hooned hävisid ilmasõjas 1944. aasta märtsipommitamises või lammutati 1960. aastate paiku, mil siia ehitati kogukamaid elamuid ning ülimoekas kino Kosmos. Ühe „hambaaugu“ täienduseks loodi 1991. aastal Eesti tuntuimale maletajale Paul Keresele pühendatud uutmoodi kontseptuaalne monument. Et aga krunt tagastati õigusjärgsele omanikule, siis jõuti aastatepikkuse vaidluse tulemusena kompromissile, et monumendi uueks asukohaks saab Pärnu maantee serv, ülejäänud krundil võib aga julgesti ehitada.

Praegu võime Pärnu maantee ning Hariduse ja Tõnismäe tänavate vahel imetleda tohutut hoonemürakat, mis püüab vormide ja materjalide abiga flirtida ajaloo ning mäe küljel paiknemisest tingitud kõrguste vahedega. Kants on vaadeldav juba kaugelt Pärnu maantee poolt tulijaile kui teatrilava! Tõnismägi Premiumiks ristitud hoone arhitektid on Oliver Alver ja Karli Luik. Kuuekorruselises majas on kokku 58 korterit ja mitmesugused äripinnad. Rõdude ja terrassidega vääristatud kodude suurus kõigub 40 ruutmeetrist 200 ruutmeetrini.

Vastuolu praktiliselt hoone külje alla jääva ühekorruselise puumaja ja teiste naabritega ning säilitatud haljastusega on kohati imeveider. Silma paistavad kaks vastandlikku soovi: arhitektide püüd otsida dialoogi ning arendaja tahe ehitada krunt võimalikult tihkelt kasulikku pinda täis. Kokku klopsitud kirevus südalinna hüvesid – alates maja ees peatuvast trammist kuni läheduses paiknevate lokaalide ja koolideni – muidugi ei kahanda. Vastupidi, see on põlisele linnainimesele ideaalne paik.