Arhitektuurikriitik Karin Paulus vaatleb äsja valminud muutust Mustamäel Vilde teel, kus kuulsast kinost Kaja sai kultuurimaja.

Tallinnas Mustamäel võis veel hiljaaegu näha 1960. aastatest pärit kino nimega Kaja. Täpselt samasuguseid oli mujalgi, näiteks Rubiin Viljandis ja Tartus Ekraan või ka Kosmos Ahtmes.
Nimelt rakendati tüüpprojekte nõukogude ajal peaaegu kõigis valdkondades. Raul-Levroit Kivi (1920–2009) töötas aastatel 1959–1960 välja enam kui 400 istekohaga laiekraankino projekti. „Eestis laiekraankino varem polnud. Ma projekteerisin ta veel ruumilise ehk stereoheliga,” on kirjeldanud arhitekt, kes möönis, et üldkompositsioon oleks võinud veidi etem olla, ent toona – ajal, mil stalinism just ära kadus – aeti taga lihtsat ehitust ja kokkuhoidu. Ka olid toonased normid ranged: ühe külastaja kohta ei tohtinud olla üle kümne kantmeetri üldkubatuuri. Tüüpsete modernistlike kinode põhiplaan oli väljast selgelt loetav, koosnedes saalist ja kassadega ootealast. Hooned olid ehitatud tavaliselt hallidest silikaattellistest ning mõned neist ka krohviti. Asümmeetriliselt lahendatud majade esist ilmestasid illuminaatoraknaga madal varikatusega tuulekoda ja vitriinaken. Hoogsust lisasid sissepääsu ja akna moekalt ette kalduvad küljed ning lameda katuse kergelt üles tõusvad otsad. Saali külgede liigendus lähtus akustikast.

Kino oli oma „kerglusest” hoolimata nõukogude ajal soositud meelelahutus, seda enam, et lisaks kontrollitud sisuga põhifilmile sunniti külastajaid vaatama kasvatusliku ja propagandistliku sisuga dokumentalistikat.
Tasuvuse tõttu sageli lausa mikrosaalide ja korraga eri filmide näitamise pärast osutus ühe suure saaliga Kaja pidamine kulukaks ning nõnda peeti suurepäraseks ideeks hoone lammutada ning midagi muud asemele ehitada. Sündis uus Kaja, mis on nüüd ühtaegu nii erinevate ringiruumidega kultuurimaja kui ka Mustamäe linnavalitsuse hoone.

Arhitektibüroost BOA tegid kaasa Jürgen Lepper, Anto Savi, Margus Soonets, Kaja sisearhitekt on Kristiina Voolaid.
Uus maja on võimas – nelja korruse, haljastatud katuste ja terrassidega. Väljast rütmistavad hoonet päikesevarjudega varustatud püstised aknad ning ülal piiluauke meenutavad avad. Nõukogude ühetaolisuse asemel on tahetud pakkuda erilisust ja kirevust, mis vastaks paremini sellele, mida kõike siin praegu luuakse ja korraldatakse. Uues suures saalis saab pidada pidusid, vaadata filme või areneda mõnel koolitusel. Fuajeesid ja ruume iseloomustavad värviaktsendid. Valdavate roheliste-hallide kõrval figureerib ka punast ja kollast. Linna heast järjest annab tunnistust ka suur avarus ja läbivalt uus sisustus.

Uus Kaja on omas ajas aktuaalne nagu vanagi ning näitab eelkõige mitte ehitusmaastiku ja esteetika, vaid pigem kultuurikorralduslikke muudatusi.