1MAJA: Ameerika unelm
Kunstiteadlane Karin Paulus pajatab meile, kuidas ajaloolistest naha- ja jalatsi-tööstuse hoonetest on kujundatud city-alale iseloomulik pilvelõhkujakompleks.


Ameerikamaiselt mõjuvate pilvelõhkujatega city on sarnaselt paljude teiste pealinna piirkondadega lõimunud tööstusega. Theodor Grünwaldti nahavabriku kavandas meie historitsismi ja juugendi säravamaid tähti Jacques Rosenbaum aastail 1909–1912. Ettevõte oli Härjapea jõe ääres tegevust alustanud 1877. aastal ja selle omanik oli saanud nahatööstuse kogemuse enne Viljandi väikestes töökodades ning hiljem „vandersellina” Saksamaalt ja Austriast, aga ka Harkovist. Tänane kesklinnaala oli toona sobilik, asudes Tartu maantee juures Härjapea jõe ääres. Et toona tapamaja polnud, tapeti loomi just jõe ääres ning nõnda oli ka nahatööstusel soodus sealt endale nahku hankida ja neid maa sisse tehtud aukudes parkida. Praegu on seda kõike raske tajuda, sest lehkav jõgi suunati elanike rõõmuks 1930. aastatel torudesse ning kunagisele asukohale viitavad pigem tänavate imelikuna tunduvad käänud.

Hiljem tulid kasutusele juba masinad ja samas hakati valmistama ka jalatseid. 1920. aastatest kandis firma nime Union, olles olulisim saapa- ja kingavalmistaja. Kosunud kompleksi välisilme oli äärmiselt soliidne, rikkaliku stilistika eeskuju oli peamiselt groteskide ja teiste vigurkaunistuste poolest tuntud manerism. Kõrged frontoonid, rullvoluudid, tornikesed, vahelduslikud materjalid ja avad on täitsa romantilised ka praegusele pilgule.
Nõukogude ajal muutus Union kangelasteks peetud Pariisi Kommuunist osalenute järgi Kommunaariks ja tootmine kasvas toonase suurtööstuse vaimus veelgi. Maakri tänaval lõpetati tegevus juba uuel ajastul ehk 1997. aastal.
Nüüd on kunagise jalatsitööstuse sisse ehitatud tohutu, 30-korruseline kõrghoone. Hoone üldmulje on pretensioonitu – lihtsa tahuka peamiseks trumpalaks on kolossaalsus, mis madalas ja hõredas Tallinnas suudab jätkuvalt jahmatada. Vanadest vabrikuhoonetest on alles sisuliselt ainult dekoratiivsed seinad. Sama võtet on muinsuskaitseliste piirangutega magusatel kruntidel harrastatud mujalgi.

Kuigi pilvelõhkuja ülemistel korrustel on kahjuks bürooruumid, kuhu lihtsurelikul asja pole, on kvartali alumise korruse söögikohad ja siseõu lahendatud muljetavaldava põhjalikkusega, eksponeerides nii moelahendusi kui võimaluse korral ka vanu tellis- ja paemüüre. Hoone juhtivaks arhitektiks oli Rasmus Tamme Ars Projektist, sisearhitektiks Rene Safin. Visuaalselt mõjub hiid koos kümmekond aastat tagasi valminud Swissōteli kaksiktornidega kummalise triona.

Jalatsivabriku mutatsioon avab ilmekalt tänase Eesti vabariigi elustiili – sarnaselt mererannaga annavad Tsaari-Venemaa ja Nõukogudemaa hiigelturu najal elanud firmade vanad kodud teed tillemale nutitööstusele ja teenuste pakkumisele ning muidugi mõista luksusele.


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

Ilus elu Põhjala kummikutes

Arhitektuurikriitik Karin Paulus avab meile kunagise tootmishoone imelise muutumise. Visuaalse ankruna kõrgub kunagise Põhjala kummitehase alal kelmikate katusekaarekestega maja. Tegemist…

Päev püha Birgittaga

Suvel tasub väisata Tallinna rohelisemaid linnasumeid. Seekordne soovitus on mõneti iseenesestmõistetav, aga alati meeldiv Pirita asum. Muidugi jõuab suve jooksul…