Toivo Tänavsuud tuntakse eelkõige kui Eesti Ekspressi terava sulega ajakirjanikku, aga ka Vähiravifondi Kingitud Elu üht rajajat, keda sai veel mõni aasta tagasi ehk enne pandeemiat näha rahvarohketes kohtades fondile annetusi kogumas. Praeguseks on fond andnud rahalist tuge ja lootust rohkem kui 1500 vähihaigele.

Kolm aastat tagasi tegi mees elus kannapöörde ja asus 38-aastasena Tartu Ülikooli arstiteaduskonda arstiks õppima. Päevaõppes, kuueks aastaks, pluss neli aastat residentuuri!

Tegid elus ootamatu muutuse. Mis sind ajendas sellist otsust tegema?
See on natuke nagu naisevõtt: noormees kohtub daamiga ja nad armuvad. Hiljem mehelt küsitakse: mis see siis oli, mis sind just selle daami puhul köitis, kas tema kena välimus, huumorimeel, intelligentsus? Mees ei oska täpsemalt selgitada, kuid ta lihtsalt teab, et see naine on see õige. Tema süda ütles nii.
Natuke on see ka ratsionaalne. Väsisin ajakirjanikutööst ja meediast ning hakkasin huvituma hoopis rohkem süvitsi vähihaigete aitamisest.
Väga hea, kui minu otsus on osutunud veel ka kellelegi teisele inspiratsiooniks: kunagi ei ole liiga hilja täita oma unistusi, viia ellu ideid ja ambitsioone. Dinosaurused saavad suurepäraselt hakkama isegi arstiteaduskonnas!

Täna vaatan otsusele tagasi igati positiivselt. Olen järjest rohkem harjunud mõttega ajakirjanikutööst eemaldumisest ning harjun mõtlema kui meedik. Käsil on kolmas kursus ja paljud süvatuupimist eeldanud ained on juba pigem seljataga. Edaspidi lähevad õpingud järjest praktilisemaks ja huvitavamaks. Mulle väga sobib see, et olen 41-aastasena jälle nii-öelda rookie – roheline arstihakatis, kes peab iga päev mugavustsoonist väljuma ja akadeemilisest hakklihamasinast läbi tulekuga ennast tõestama, sest ta siirdus elus nii-öelda teisele ringile hoopis uues valdkonnas.

Sind ootab ilmselt ees veel kümme aastat õpinguid. Siis oled juba pea 50-aastane mees!
Järelikult on pool elu veel ees! Olen kalkuleerinud, et peaksin jõudma arstina siiski kauem töötada kui olen praeguseks töötanud ajakirjanikuna. Pealegi tuleb arvesse võtta, et pikk kool ja sellele järgnev elukestev õpe on kõigest heaks meedikuks kujunemise üks pool. Teise poolena lisandub praktika, mis algab juba esimestel aastatel, mil tudengitel on võimalik tööle minna haiglasse hooldajana. Ise plaanin hiljemalt suvel alustada kooli kõrvalt tööd abiõena, seejärel mõne aja pärast juba abiarstina.

Kas oled teinud juba erialavaliku?
Mind paelub kõige enam onkoloogia. Vähiravifondis olen kursis inimeste haiguslugudega ning jälgin nende käekäiku suure huviga. Elan kaasa sõeluuringute arengule ning haiguse varajase avastamise moodsatele võimalustele. Teadlased muugivad usinasti vähi lukku lahti, kuid haigus teeb tänapäevastes ühiskondades endiselt laastamistööd. Elu jooksul haigestub sellesse tõvesse iga teine mees ja iga kolmas naine.

Kas sinu tulevane elu jääb seotuks ajakirjandusega?
Mida „kangemaks“ saab minu ametlik kvalifikatsioon (praegu olen hooldaja, suvel, kui farmakoloogia eksam sooritatud, saan abiõeks, neljanda kursuse lõpuks abiarstiks jne), seda enam jääb ajakirjandus ilmselt tagaplaanile.
Siiski vaatan sellele ka edaspidi kui hobile. Meil kõigil on oma hobid: kes teeb sporti, kes kogub marke, kes heegeldab. Mina kirjutan uurivaid lugusid oma American dream’is elavatest eestlastest, värsketest miljonäridest või siis hoopis suurkelmustest, magnaatide äritülidest või noorte narkoärist.

Kui palju oled ajakirjanikuna pidanud end distantseerima oma isiklikust arvamusest?
Ei ole pidanud. Ekspressis töötamisel on olnud see võlu, et saad kirjutada teemadel, mis sulle endale korda lähevad. Mulle on meeldinud keerulisi ja segaseid juhtumeid (äritülid, korruptsioon, kohtukaasused jms) lugejatele lihtsaks ja selgeks kirjutada, vürtsitada seda maitseka annuse irooniaga ning lasta lugejal otsustada hea ja kurja üle. Mingi eriline oma arvamuse esiletooja ja üleüldse arvamuslugude kirjutaja ehk valve-arvamusliider pole ma kunagi soovinud olla. Inspireerida oma olemusega, oma eluga, mitte leheveergudel inimeste lahterdamise, paikapanemisega ning tõe ja vale kuulutamisega – see on olnud minu stiil, vähemasti viimastel aastatel. Varem, noorema ajakirjanikuna, lahmisin pisut rohkem. Mitte kunagi pole ma end pidanud üleüldiselt heaks kirjutajaks või heaks ajakirjanikuks – täitsa siiralt.

Kas oled saanud tigedat tagasisidet ja kuidas sellega toime tuled?
Aeg-ajalt tuleb ette, kuna sagedamini kirjutan konfliktsetel teemadel, kus mõlemad pooled ei pruugi artikliga võrdselt rahule jääda. Südamesse ei võta, netikommentaare ei loe. Pigem pooldan inimeste õigust avaldada ka negatiivseid arvamusi. Kuid hoian ise nendest õuntest eemale, kus käib suurem ussitamine.

Oled öelnud, et sind huvitavad ühiskondlikud teemad: väärtushinnangud, hoiakud, tolerants. Mida sinu jaoks tähendab tolerants?
Pigem huvitasid need teemad mind rohkem kaheksa kuni kümme aastat tagasi, kui algas terav debatt kooseluseaduse ainetel. Praegu on uued teemad.
Kristlasena eristan inimesi nende tegudest ja praktikast. Näiteks mõrvarit mõrvast, valetajat valest, joodikut alkoholismist. Seega on tolerants inimeste arvamuste, eelistuste ja valikuvabaduse põhimõtteline austamine, ilma et kiidaks heaks neid tegusid endid, mis lähevad kristliku moraalieetikaga vastuollu. Ma ei saa olla kohtumõistja, kuigi vahel võib-olla tekib kiusatus olla.

Kuidas kohandad oma kristlikke väärtushinnanguid erinevasse sättumusse kuuluvate inimeste puhul?
Mul ei ole midagi nende inimeste vastu. Minu ülesanne on neid armastada nagu oma ligimesi. Oma valikute ja tõekspidamiste eest kannavad nad ise vastutust jumala ees.

Aga kui inimene ütleb, et ta lähtub oma tundest. Kas tundeid on võimalik juhtida?
Kindlasti. Tunnete juhtimine eristab inimest kui kõrgema intellektiga olendit näiteks kärbestest või küülikust. Kärbestel või küülikutel ei ole võimalik oma tundeid talitseda. Eks see kõik sõltub geenidest, keskkonnast ja isikuomadustest, kuid tunnete juhtimine on kindlasti ka õpitav. Armastus on eelkõige otsus, mitte tunne. Tunded ja kirg tulevad ja lähevad, armastus jääb. Ta peab vastu kõigele.

Kas oled kunagi püüdnud ennast iseloomustada?
Ei ole. Seda võiksid teha teised inimesed.

Mis valmistab sulle tuska, mida põlgad, vihkad?
Laiskust ja ükskõiksust – seda nii mõtte kui ka tegude tasandil. Põlgusel, vihkamisel ja isegi andeksandmatusel pole üldiselt minu elus kohta. Viha tapab eelkõige vihkaja enda ja need, kes mind vihkavad või ei salli (ma ei tea, kui palju neid on), on sageli inimestena pigem armastusväärsed. Lihtsalt nende teod on teistsugused, mõjutatud. 

Kas kosmos on lõpmatu? 
Pole aimugi. Ei tea, kas sellele peab otsima vastust.
Kas jumal on olemas?
Kindlasti.