Raha, õigemini selle nappus kägistab meie riigi arengut enneolematul moel. Sellest ei pääse ka kultuur.  

ERR’i detsembrikuises saates Impulss käsitlesid kultuuri rahastamisega seotud probleeme tuntud kultuuriedendajad. Saatest jäi vägisi ängistav mulje, et kogu loomemajanduse ja kultuuri ellujäämine sõltub vaid riiklikust rahatoest. Ei vaidle vastu, sinnamaani oleme tõepoolest jõudnud.

Saates Sirje Helme öeldu, et kultuur peab arenema orgaaniliselt, ei tahtnud aga kuidagi haakuda saates tegelikult väljendatud (sund)sooviga: kultuuri areng sõltugu riigi lahkekäelisest toest. Rahakoti rauad olgu lahti. Kriitikat, suures osas õigustatult, said kultuuripoliitikat korraldavad ametnikud ministriga eesotsas. Jah, õigustatud on etteheited raha jagamisel tehtavate otsuste osas. Selle ilmekas näide on nii Rahvusooperi uue hoone saaga, kui ka kogu muu, kunagi Riigikogu kultuurikomisjonis pitsatiga kinnitatud nimekirja taandumine ERR’i uue maja ees. Out of the blue.   

Aga vastupidiselt saates lugupeetud Kadri Tali poolt öeldule ei ole ERR’i uue maja ehituseks eraldatud raha kultuuripoliitiline otsus vaid propaganda otsus, ütleme siis ilusasti: riiklikult vajaliku informatsiooni levitamise tõhustamise tagamise otsus. Nõus, ka see on otsapidi vajalik.

Kultuur, nagu austatud proua Helme märkis, ongi orgaaniliselt arenev fenomen. No kas ei peaks siis see fenomen toetuma avalikule nõudlusele (vabandan sellise kantseliitliku väljendi pärast) ning sõltuma nõudluse dünaamikast. Kas mitte pakutav ei peaks hingestama kultuuritarbijat ja teda kukrut avama sundima? Miks sõltuda ainult bürokraatidest selle asemel, et kõnetada kultuurimetseene; neid väheseid, kes meil juba olemas on (Neeme Tammis, Väino Kaldoja, Enn Kunila jmt) ning proovida innustada uusi potentsiaalseid toetajaid? Meelis Kubits pajatas mulle kunagi ühe toreda loo, kuidas maestro Neeme Järvi rääkis ühe õhtusöögi käigus ära pankurid, kes nüüd tagavad ERSO’le rahalist tuge mitmeks aastaks ette. Bravo!

Usun, et headele ning kultuuritarbijat kõnetavatele initsiatiividele saab targa tegutsemise korral kaasa haakida ka toetajate raha. Vaadakem, Florian Wahl müüs Estonia saali 12 minutiga täis. Draamateatri etendusele „Rahamaa“ on vaid järelturul kalli raha eest võimalik pileteid hankida. Neile on rahameeste uksed tulevaste projektide tarvis kindlasti avatud. Leidugu vaid õige mees või naine, kes uksele koputab.

Need on vaid kaks super näidet sellest, et kultuur, tõeline osa sellest, suudab ennast suures osas ka ise üleval pidada. Riigi abi on loomulikult teretulnud. Riigi kohustus ongi kultuurisaavutuste säilitamine ja selleks vajaliku loomeõhkkonna võimaldamine. Propaganda saagu finantseeritud allikatest, mis ei hauka kõrgkultuurile mõeldud vahendeid. Riigi kanda jäägu vajaliku baasi (muuseumid, arhiivid, teatri- ja muusikahooned, kultuurihariduse pakkumisega seotud asutused) võimaldamine ja haldamine.  Aga kultuuriedendajad peavad nägema ka üldist pilti. Loomemajandus ei saa seista ainult ühel jalal, riigi tellimuse ja rahastuse toel. 

Aga jah, nagu kunagi ütles Linnar Priimägi: “Taidlust, mis on kahtlemata samuti kultuuri osa ning tippkultuuri peab oskama teineteisest eristada.”