Kultuurisuvi on siiani olnud kuumem, kui minu kodu aknal olev termomeeter suudab suvesooja näidata. Neid ridu kirja pannes mõtlen, et  ma pole veel lühikesi püksegi jalga saanud. Tavapäraselt selleks ajaks tenniseväljakutel mingi jume peale saanud jalad on valgemad kui Rakvere lihakombinaadi külmhoones vorstiks saamist ootavad rippuvad seakered.

Kultuuri ja muusikaelamusi pakutakse mitmel rindel ja erinevates žanrites. Laulu- ja tantsupidu, staadionikontserdid, Haapsalu bluusipäevad, Kikumiku festival Jänedal, Pärnu Muusikafestival ja kohalike kogukondade taidlejad koguvad sääseparvede rõõmuks rahvast kokku nagu murdu. 

Ka teatrirahvas võtab rattad alla, et Eesti eripaigus vabaõhuetendusi anda. Ometigi saavad ka armastatud näitlejad pisut paksemalt võid oma leivale määrida.

Alles see oli, kui nüüd mälu eelmise aasta septembrisse tagasi kruttida, kui teatrirahvas Toompeal hamletlikke poose sisse võttes paremat palka nõudsid. Kaamerad surisesid ja õhtustes uudistes saime oma lavalemmikutele kaasa tunda. Aga keda me seal ei näinud?

Kultuuriministrit me seal ei näinud. Ilmselt näeme mõnda kõrget kultuuriametnikku Pärnu festivalil, kui mõni auhind või preemia vajab üleandmist. Sest, et – Kultuur veab majandust! Eks me oleme seda hõikelauset ju kuulnud. Korduvalt kuulnud. Aga kas usume?

Hiljuti kurtis mulle üks tuntud filmirešižöör, et Eesti Filmi Instituudi komisjon keeldus tema juba valminud filmile, millele EFI oli varasemalt isegi tootmistoetust andnud, nüüd hoopiski levitoetuse võimaldamisest. Äraütlemiskiri kubises lollustest. Lugesin seda ka ise. Eks ametnike plankton on ka kino vallas oksüdeerumisprotsessid käima pannud. 

Aga hapnikku, mida kultuur meie järjest väävlirikkamasse keskkonda toob on ju väga vaja. 

Nii nagu lootus kuumema, no ütleme, et vähemalt soojema suve saabumiseks ei kustu, ei kustu ka lootus, et ka kultuur saab ükskord väärikalt toetatud. Miskitmoodi selliselt on ju ka Põhiseaduse preambulis kirjas, eks?