Anita Kremm (snd 1998) on visuaalkunstnik, kes noorele eale vaatamata on aastaid juba noppinud auhindu ja tunnustusi nii siit kui ka sealtpoolt piiri. Ka tema tööd on kombanud piire, kui mitte käinud isegi korralikult üle võlli.

Anita, sul lõppes just üks lepingunäitus. Mis oli kõige olulisem tagasiside või reaktsioon? Või õppetund?
Ilus oli näiteks see, kui näitusekülastaja tuli ja ütles, et mu näitus teda sügavalt puudutas, sest suutsin tabada inimliku argielu poeesiat. Samuti oli ootamatu, kuidas inimesed teostega samastusid ja hakkasid rääkima oma suguvõsast ning eluteede sarnasusest. Ootamatu, sest ma ei osanud arvata, et mu töö võiks kõnetada minusuguseid eestivenelasi.
Üks tuttav kirjutas ka nii:
„Дедушка – как мой. Иногда я думаю, что их отправляют на курсы дедушек, чтобы они учились быть такими.“ – Vanaisa – nagu mu enda oma. Vahel mõtlen, kas neid saadetakse vanaisade kursustele, et nad õpiksid sellised olema.

Lepingute teema iseenesest on ühelt poolt nagu veidi igav, ei tundu väga seksikas, aga teisest küljest puudutab meid kõiki ja väga. Lahendasid selle ikka üsna meeleolukalt. Ja see pole ammendatud?
Meie ümber on igal sammul kokkulepped. Usun, et leping kui teema või idee on kunstis päris jätkusuutlik. Oleneb mille kohta ja mis tingimustel leping sõlmitakse. Minu jaoks on lepingute teema jõudnud uude etappi, muutumas millekski, mille tulemusi ma veel lõpuni ei tea.

Küsin ka, muuseas, nii meeleolu mõttes, et mis lepingu teeksid sa saatanaga? Lähed neljapäeva öösel ristteele, annad kuradile kolm tilka verd, müüd hinge maha ja saad midagi väga head vastu? Mis see võiks olla?
Oo, väga põnev küsimus. Mind huvitaks näha saatana päeva läbi tema silmade. Ilmselt teeksin temaga üheks päevaks oma varjulepingu, et terve ööpäev olen teise lepingupoole vari ja saan tema elu jälgida.

Väga võimsalt lõikas ja oli avalikkuseski tähelepanu all sinu mullune „Mina/Tema“ projekt. Suhe justkui lapseohtu seksinukuga, mille Eestist ostsid. Tekitas vast tundeid ja mõtteid, mis tükati ka piire ületasid, mis võikski olla kunstitegemise üks pointe. Kas süüdistati ka sensatsioonijanus vms?
Olen avastanud, et mind huvitavad teemad, mis võtavadki tüki küljest, mille uurimine tähendab, et tuleb nihutada piire nii isiklikus kui ka ühiskondlikus mõttes. Aga sensatsioon pole eesmärk. Minu tähelepanu keskmes on inimeseks olemine, inimlikkus.
Süüdistusi õnneks ei ole tulnud. Algul oli hirm, et kui avada tundmatus, mis selle nukuga kaasnes, võib see valesti käsitletuna kellelegi tahtmatult haiget teha. Seda õnneks ei juhtunud, sest mu suhe nukuga tuli tavapärasest nii erineva nurga alt.
Projekt „Mina/Tema“ sündiski suuresti tänu sellele nukule. Nukku esimest korda süles hoides sain aru, et see on materjal, mis tekitab küsimusi, millega saab töötada: ta on keha, tema keha on minu moodi, aga ma erinen temast. Sellest lähtuvalt otsustasin keskenduda teemadele, nagu igatsus „teise“ järele, igatsus iseenda järele „teise“ kaudu, igatsus iseenda kui „teise“ järele, igatsus puudutuse kui ainulaadse inimliku suhtlusvahendi järele, igatsus vallata elamise olemust, sündimisvõimet, elada ja olemas olla

Tänapäeval on naised tegijad rohkem kui kunagi varem ajaloos. Vähemalt lääne kultuuriruumis. Kuidas sulle tundub, kas naistel on nüüd olemas kõik võimalused end teostada nii nagu tahavad, või domineerivad meil endiselt meeste mängud ja mustrid, mille järgi oma samme seada?
Saan siinkohal rääkida ainult enda eest. Mängisin pikka aega tennist päris kõrgel tasemel, nii et mu ellujäämisoskus tuleneb tenniseväljakult. Ma olen väiksest peale võistelnud. Enamik mu trennikaaslastest olid poisid, kes olid tugevamad ja kollektiivi mõttes ka tüütumad, sest grupidünaamikas domineeris nende tahe. Väljakul aga on olukord teine: sa oled üksi, mitte keegi teine ei saa sind aidata ja mäng kestab niikaua, kuni keegi võidab või alla annab. Mänguaeg võis ulatuda tundidesse, mis tähendas, et kui hakata endale vastu töötama mõtetega „ma ei jaksa“ või „ma olen niikuinii temast nõrgem“, on kiire lüüasaamine garanteeritud.
Kui astusin väljakule mõttega „ma ei saa hakkama“, siis see ka juhtus. Kui aga jõudsin mõtteni, et isegi kui mu vastane on mitu korda tugevam, annan endast parima ja proovin olukorda teist-
suguse taktikaga lahendada, muutus mäng tõeliseks elamuseks. Olen väga tänulik mõtteviisile, mille andis tennis. Ei olnud tähtis, kes mu vastas seisis, sest tulemuse määras see, kuidas olin end meelestanud.
Ükskõik millist tegijat vaadates jälgin, mida ja kuidas ta mõtleb, mitte tema sugu.

Kuidas sinust üldse sai kunstnik? Mis oli sinu jaoks äratundmine, et nüüd tahan ja saan? Mingi mängumuutev sündmus või protsess?
Kuueteistkümnesena tekkis tunne, et tahaks tegeleda filmindusega, täpsemalt režiiga. Tol ajal ümbritses mind ainult tennis, alustasin esimesi katsetusi video- ja filmikunstiga. Olin lühifilmide fänn, aga mind ei köitnud loo jutustamine või narratiiv: mind köitis see, kuidas miski suudab mu seisundit muuta, anda mõtteainet … Foto ja video kaudu sain seda tunnetada.
Mängumuutev moment oli siis, kui lõpetasin kehakultuuri erialal esimest kursust ja mõtlesin, mida oma eluga peale hakata, sest spordimaailm oli ammendumas. Igatsesin loomingut ja mõttekaaslasi. Kunstiakadeemia kodulehte uurides jäi mulle silma stsenograafia eriala. Tol ajal polnud mul õrna aimugi, mis asi on stsenograafia, milline on Eesti kunsti- ja teatrimaastik, sõna „installatsioon“ kõlas mu kõrvus nagu ulme.
Aga sisseastumiskatsed esitasid väljakutse: tahtsin end proovile panna, tekkis hasart. Läksin raamatukokku, et uurida, mida see eriala kujutab. Raamatuid sirvides avastasin nüüdisteatri rühmituse Rimini Protocol ja nende loominguga lähemalt tutvudes sai selgeks, et see on täpselt see mänguväljak, mida igatsesin ning mille nimel ma pingutan.

Visuaalkunstnik – see vast on paljudele arusaaadav nimetus, aga stsenograafia, seda muidugi naljalt keegi ei tea, peab guugeldama. See tähendab ka ikka visuaalkunsti, aga teatri või kino ja muude sääraste lavastuste juures. Su loominguline mängumaa on päris lai, nii et ära ei tüdine vast?
Eks väga tihti küsitakse, mis täpsemalt see stsenograafia on. Tavaliselt vastan nii: „Stsenograafia algab ideest, asja tuumast, mis hoiab tervikut koos. See on nagu sideaine, mis läbib mitut kihistust. Stsenograafia annab teadmisi sellest, kuidas on võimalik erinevate materjalide kaudu edastada mõtet nii, et see ei mõjuks pealiskaudselt või laisalt. See on oskus töötada erinevate teemadega esimesest impulsist lõpplahenduseni. Kõike seda saab mitmes meediumis rakendada, näiteks teatrietenduses, mängufilmis, performance’is või näitusesaalis.“
Sellest vägagi laiaulatuslikust mängumaast ei tüdine. Kuidagi stsenograafia kaudu olen hakanud tajuma, kuidas maailm minu ümber on pidevas muutumises ja ka seda, et osa asju ei muutu kunagi. Mul on võimalus mitme meediumi vahendusel kogeda, kuidas keegi elab oma elu, näha ja analüüsida erinevaid keskkondi, elulisi olukordi. Iga päev on omaette eriline.

Kas nüüd, suvel, puhkad, laed nii-öelda akusid? Mida teed, et oma patakad taas täis saaks? Või hoopis mõlgutad juba uute ülesannete kallal?
Ma tegelikult ei oska üldse puhata, aga algav suvi on nii töötühi, et olen sunnitud puhkama. See ei ole üldse halb, aga aju peab sellega harjuma.
Loen raamatuid, veedan rohkem aega pere ja sõpradega, mõlgutan mõtteid küsimuste üle, mis mind vaevavad, ning täidan end uute ideedega. Kõnnin eri suundades. Mulle sobib, kui satun keskkondadesse, mis on mulle harjumatud või ebamugavad ja lihtsalt viibin seal, kogedes olukorda.

Deal with Tallinn. Mis sinu meelest on siin linnas head? Mis võiks olla parem? Või mis on tõesti halb?
Tõeliselt halb on palaval suvepäeval astuda koduuksest välja ja juba paari sammu pärast keset Kompassi väljakut tunda, et lakkan olemast, sest päike ja asfalt kütavad kehatemperatuuri minutiga üles ning varju ei leidu lähima 400 meetri raadiuses. Või talvel kõndida pensionäril käest kinni hoides mööda jääliustikku tema maja välisukseni, lootes, et selle inimese elu ei lõpe ühe väikese vale sammu tagajärjel.
Hea on see, et tänaval vastu kõndivad inimesed on hakanud naeratama, nii et lihtsam on minna teise inimese juurde ja küsida või pakkuda abi. Tallinnas on tunda, et olen linnapildi osa, mu tegevus mõjutab teisi inimesi ja kellegi teise tegevus mõjutab mind. Tajun linna rütmi ja sellel lainel on hea olla. See on mu kodulinn ja üldse ei taha siit lahkuda. Vähemalt praegu.