Teaduse areng ning selle seotus majanduse ja poliitikaga. Ajakirja PULSS väljaandja Andres Peets arutleb, kuidas see kõik võiks tegelikult ja päriselt meisse puutuda.

President Alar Karis on kunagi Päevalehe arvamusloos öelnud, et visioon Hyperloopist on paraku „ulme.“ 

Ta lisas, et ilmselt jõuab Musk enne Marsile lennata , kui Maal mõni Hyperloopi liin päriselt tööle hakkab.

Aga telekanal Euronews ketras (16.10.25) terve päeva uudist, kus ettevõte Hardt Hyperloop lubab juba aastaks 2030 ühistranspordi vorm, mis võimaldab  Amsterdamist Pariisi jõuda 45 minutiga. Hollandi Hyperloopi testid näitavad paljulubavaid tulemusi ning nende lubaduses pole põhjust kahelda. Ahjaa, lubage meenutada, et aastaid on erinevate parteide valimisplatvormid sisaldanud lubadust kõik Eesti põhimaanteed aastaks 2030 neljarealisteks ehitada. Täna ajab see jutt ka kodutu kingatallad naerma. 

Hüperloop on rõhuvaba toru, milles reisijatekapslid saavad tänu vähendatud rõhule liikuda äärmiselt suure kiirusega. See on idee, mille kallal on paljud insenerid üle maailma töötanud alates sellest, kui Elon Musk selle enam kui kümme aastat tagasi välja pakkus. Tesla ja SpaceX-i juht ütles, et see suudaks reisijaid vedada ligi 645 kilomeetrit Los Angelese ja San Francisco vahel 30 minutiga. Ka La Manche’i väina ületamise ideed Hyperloopi abil on hoogu võtmas.

Muide, see idee pole võõras ka meie valitsejatele. 01.09.2017 pajatas Päevaleht, et Jüri Ratas sõlmis Los Angeleses koostöölepingu ettevõttega Hyperloop One. Juures on ka kena pilt, mille poolest Ratas oma kolleege alati ületada on osanud.

LA paistab üldse olevat tore sihtkoht olema. 16.11.2018 Päevaleht pajatab, et LA-s viibinud Kadri Simson kohtus Hyperloopi arendajatega ning kinnitas ka enda poolt: Hyperloopi projekti tuleks kindlasti ka Tallinna-Helsingi tunnelis kaaluda. “Eesti on uutest transpordilahendustest huvitatud ja hyperloop on kindlasti üks neist projektidest, millel silma peal hoida,” rääkis minister Simson.

Kardan, et seitse aastat kiivalt projekti arengul silma peal hoides on pidanud üsna palju silmatilku apteekist muretsema.

Aastal 2015 – 2016 korraldas lobiorganisatsioon ConnectBaltica (mille üheks vedajaks ka mina olin) mitu liikuvusalast konverentsi. Meie liikmeteks olid Euroopa ülikoolide professorid ja suurte rahvusvaheliste firmade tippjuhid. Tollane Euroopa transpordivolinik  Siim Kallas tuli spetsiaalselt Brüsselist kohale, et meie esimene konverents sisse õnnistada. Üks konverents oligi pühendatud Hyperloopi teema tutvustamisele. Kohal olid spetsialistid Soomest ja Austriast. Keda me aga paari aasta jooksul oma konverentsidel ei näinud, mil me otsustajatele palehigis tarkust püüdsime jagada, olid otsustajad ise. Jah, kohalikud teadurid ja liikluslahendustega ning transpordiga tegelevad inimesed käisid, aga lõpuks jäi meile kõigile vaid omavahelise jutustamise ning kohvi ja viineripirukate nautimise rõõm. 

Ühel sellisel konverentsil esines ka Joakim Helenius. Ettevõtja Helenius rääkis, et Tallinna-Helsingi tunnel aitaks lahendada üht Eesti põhiprobleemi: oleme liialt väikesed ja Helsingi-Tallinn vaheline kiire ühendus looks mõlemale poole Soome lahte 2,2 miljoni elanikugaühislinna. Eestile kauaotsitud tulevikuvisiooni kajastati ka meedias. Sellest on nüüd niipalju aega kulunud, et täna on ka teemakohaste märksõnade abil vastavaid artikleid üsna raske kohalikust internetiavarusest üles leida.

Miks ma seda räägin? Aga ikka selleks, et lõpuks hakkaks kohale jõudma, miks me täna oleme olukorras, kus me oleme. Seni, kui ma ei hakka suurelt mõtlema ja unistama ning neid mõtteid täiest jõust ellu rakendama, näemegi, et ka meie omad naabrid, Leedu ja Läti, näitavad meile tagatulesid.