Tekst: Kristiina Malm-Olesk

Kohe-kohe käivitub igakevadine kuulutaja Jazzkaare festival. Muusik Erki Pärnoja tähistab Jazzkaarel oma instrumentaalalbumi „Himmelbjergeti“ 10. sünnipäeva
2015. aastal ilmunud ja aasta hiljem Jazzkaare laval esitletud uuendusliku käekirjaga albumist on kujunenud oluline verstapost Eesti kaasaegses instrumentaalmuusikas.
Juubelikontsert toob lavale muusikud, kellega Pärnoja on läbi aastate enim koos mänginud: Ulrik Ording trummidel, Jonas Kaarnamets kitarridel ja Patrik Grundstörm bassil. Vestlesime Erki Pärnojaga esikalbumi loomisest, oma hääle leidmisest ja jazzi tähendusest.

Kas tajute „Himmelbjergetit“ täna kuidagi teisiti, võrreldes selle loomise ajaga?
Võibolla pisut erinevalt, jah. 10 aastat tagasi oli see muusika nii värske. Minu esimene album ja selle lood pääsesid nagu mingi paisu tagant välja. Natuke oli tunne nagu ei oleks need lood minu omad – pidin õppima neid mängima ja leidma viise, kuidas need lood elavas esituses saaksid toimida. Enne seda olid need ju vaid stuudioalbumi jaoks mõeldud. Täna tunnen, et see muusika on alustalaks kõigele sellele, mis tuli peale Himmelbjergetit: Efterglow, Saja Lugu, Leva, Rumba jne. Sellest esimesest plaadist hakkas kõik hargnema. Aga seda, et need lood kuidagi tavaliseks oleks muutunud või lihtsaks – seda ei ole. Neis on endiselt see värskus sees ja minu jaoks on need lood ka täna asjakohased. Oleksin võinud nad ka sel aastal kirjutada. Aga mis juba tehtud, see tehtud.
Mis tunne on mängida seda materjali täna: kas kohtute laval oma noorema minaga või hoopis tõlgendate seda muusikat täiesti uuel moel?
Ma tunnen, et see muusika ühendab mind oma noorema mina ja ka minu nooremate bändikaaslastega. See ei ole nii, et mängides reisime ajas tagasi. Pigem oleme tänulikud selle üle ja rahul sellega, kus täna oleme. Aga selline väike muie tuleb ühel või teisel bändi liikmel ikka vahel näole. Kõik ilmselt kohtuvad enda nooremate minadega, kasvõi korraks. Siiski on see muusika täitsa tänases päevas, selles hetkes, kui seda esitame.
„Himmelbjerget“ mõjutas tugevalt instrumentaalmuusika arengut Eestis, tõstes selle žanri suurtele lavadele. Kas tunnete täna, et instrumentaalmuusikal on Eestis rohkem ruumi ja publikut kui kümme aastat tagasi?
Ma ei oska sellele hästi vastata. Ma arvan, et nt jazz-ansamblitel on alati olnud okei olla instrumentaalkoosseisud, ilma lauluta. Sama lugu on ju klassikalist muusikat esitavate ansamblitega. Valdkond, kus mina toimetan – selline indie-alternatiiv-postrock-improvisatsiooniline-instrumentaalpop – on ikka samas kohas, kus ta oli. Suvistel festivalilavadel (kui see ei ole jazzfestival) ei ole endiselt eriti instrumentaalkoosseise näha. See on endiselt vähemus ja see on okei. Elektroonilisi artiste on ju palju, kelle muusikas laulu ei kõla, aga see on natuke teine asi.
Mille kallal praegu töötate?
Hetkel töötan peamiselt filmimuusikaga ja natuke teen ka produtsendina erinevate artistidega koostööd.
Mida jazz Teie jaoks tähendab? Kuidas seda kirjeldaksite?
Minu jaoks on see mäng, nagu muusika ikka. Üheskoos paika pandud reeglitega mäng, koosloomine.
Jazzkaare ühes hiljutises sotsiaalmeedia videos ütlesite, et jazz on suhtlus. Miks on suhtlus jazzis nii oluline? Kas see on kõige olulisem?
Jah, ma arvan, et suhtlus on väga oluline. Seda nii jazzis kui mistahes žanris. Nii muusikas kui muusika väliselt. See tähendab minu jaoks teistega arvestamist.
Kas Teie suhe jazziga on ajas muutunud? Mida see tähendas Teie jaoks oma muusikutee alguses ja mida tähendab nüüd?
See on kindlasti muutunud. Kui kitarrimänguga alustasin, tahtsin saada maailma parimaks jazzkitarristiks. Täna ma isegi ei tea, mida see peaks tähendama, aga tol ajal unistasin ma sellest. See võttis ikka mitmeid aastaid mitmes koolis aega, et jõuda selleni, mida ma päriselt teha tahan (mitte mida ma arvasin, et peaks tegema või tahtma).
Oma hääle leidmine, oma saundi ja keele leidmine on pikk teekond. Ja ega see pole kaugeltki läbi. Ikka otsin neid asju, milles saan end täiendada ja mis aitaksid mul ennast muusikas täpsemalt väljendada. Aga jazzi meeldib mulle kuulata endiselt. Ja vahel leian sealt asju, millest ma mõjutatud olen – asju, mille lisasin kõikide erinevatest žanritest saadud mõjutuste kompotti.
Mis on Teie lemmikkohad Tallinnas?
Mulle meeldib vahel vanalinnas ringi uitada, Telliskivi meeldib endiselt väga ja ükskõik kus mere ääres meeldib mulle eriti.
Kas, kui palju ja kus märkate jazzi (Tallinna) linnaruumis kõige enam?
Kindlasti kevadel ja Telliskivis.