Kristjan Järvi leiab, et elu ei ole kannatuste rada, vaid vinge seiklusrada, elamusretk ja lõbustuspark täis hoogsaid hüppeid, lendu ja liumäest laskmist. Trotsides jõu ja jonniga neid, kes tahaksid kommi käest kiskuda ja õpetada seda õiget, teistmoodi, tasa ja targu olemist ja tegutsemist, „nagu kõik teised!“.

Elu tulvil põnevust ja rõõmu võiks maailmamainega muusiku, produtsendi ja legendaarse Järvide dirigendidünastia noorima võsu arvates olla aga kõigi pärisoma. Ta ise ei pea seda lõbu sugugi kuskilt otsast iseenda privileegiks. Kõige parem olekski, rõhutab ta, kui see ilu ja rõõm tuleb kõigile meie koostegutsemisest!

Istume Kristjan Järviga Hiltoni hotelli fuajees ja kõneleme ühe ennelõunase tunnikese tema elust ja Eesti elust ja elust üldse. Siinne Politseiaia pargi lähiümbrus on tema praegune kodukant, aga siit kiviviske kaugusel, juba Kadriorus, asus ka lapsepõlvekodu. „Weizenbergi 20,“ täpsustab mees aadressi. Siinsamas, hotelli kõrghoone naabruses, raadio- ja televisioonimajades, oli Kristjani isa Neeme Järvi kunagi aastaid riigiorkestri peadirigent. Siin töötasid isa kolleegid ja sõbrad Eri Klas ja Arvo Pärt.

Siia, 21. keskkooli jõudis Kristjan veel ka esimesse klassi minna. Enne, kui kogu perega 1980. aastal siit Eesti NSV pealinnast väljamaale emigreerus ja USA-sse elama asus. Nüüd mõne aasta eest on maailmas mainet ja mammonat niitnud mees taas tagasi ja heitnud ankru sünnimaa pinda.

Sünnilinna taas kodulinnaks muutnud Kristjan Järvil jätkub linnaruumi kohta häid sõnu. Kõige rohkem meeldivad talle Telliskivi loomelinnak, Noblessner ja sadamaalad kuni Piritani välja. Muusikul on ka soov, et meil palju poleemikat tekitavast linnahallist „tuleks ühel päeval tihti külastatud, rahvusvaheline sihtpunkt ja arhitektuuriline vaatamisväärsus, ülemaailmne Eesti innovatsiooni sümbol, mis näitab meie rahva omapära ja kooslust ja saab olema praktiliselt kasutatud. Tõeline ja mitmekesine kultuurikeskus.“

Kalevipoja tagasitulek

Dirigent Kristjan Järvi on öösel saabunud Berliinist. Väike väsimus ja unisus ei takista tal kohe väe ja vungiga hekseldamast inimeksistentsi põhiküsimusi. Kõigepealt kiidab mees aga meie väikest lennujaama, mida sageli kirutakse väheste otselendude pärast. „Siit saab väga paljudesse kohtadesse!“ tunnustab ta, lisades siiski naerdes: „aga… tagasi ei saa! Peab järgmisel päeval tulema!“

Kuigi noorena oli jube äge lennata kogu aeg, siis „iga kord, kui nüüd mujal ära käin, saan aru, et ei tahagi ära sõita“. Mitte seepärast, et ei viitsi, vaid see ringirändamine ei muuda midagi oluliselt. Ringirändamine, palju maid ja rahvaid, saavutusi ja raha – see pole enam see.

Minu esimene Eestis sündinud laps! Ta on siin maailmas kõigest paar kuud meiega koos olnud, aga juhib meie elu.

„Viis last – see on ainuke mu saavutus!“ kuulutab tuntud ja tunnustatud muusik. Äsja, septembrikuus sündis Kristjani ja tema armastatud naise, viiulimängija Hanna-Liis Nahkuri (37) perre tütar Elsa. Õnnelik isa, kes on varem olnud kaks korda abielus ja kelle ülejäänud lapsed, kaks poega ja kaks tütart, kasvavad välismaal oma emadega, on oma praeguse pere kasvukeskkonnana määratlenud Eestit. Perepea tunnistab, et raske on kirjeldada seda rõõmu, mis pisitütre sünd on kaasa toonud. „Minu esimene Eestis sündinud laps! Ta on siin maailmas kõigest paar kuud meiega koos olnud, aga juhib meie elu,“ kinnitab mees. Elsa on jõudnud juba väga erinäolistele kontsertidele, alustades jazzist kuni rokk-ooperini „Põhjaneitsi“. „Elsa vahest läheb ka samasse kooli, kuhu minagi läksin,“ teab värske isa kinnitada. 

Ehtne koht

Eesti, ütleb maailma läbi-lõhki läbi käinud Kristjan Järvi, on üks ehtne koht. „This place is so real!“ ütlevad ka tema külalised ja kolleegid, kes siia satuvad.

Meil tuleb teha eksklusiivseid ja kalleid asju, mitte toota odavat ja keskpärast.

„Mis siin siis erilist” küsib ta, „puud-põõsad kasvavad, nagu mujalgi?“ Muidugi on meil see maa, need metsad ja meri, aga meil on inimesed… „Meil on kõigi võimaluste maa! Meil ei ole vaja otsida Eldoradot või välja mõelda Shangri-La’d, meil on see olemas – Eesti! See paik on kullatükk!“ räägib ta. Maailma näinud mees möönab, et võib-olla on ta mingis eufoorias või jätkuvalt naiivne, aga tema oskab Eestis küll ainult head näha. Meie väiksus näiteks ei tee meid väetiks ja võimetuks, vastupidi, just seeläbi saabki siin teha teoks suuri asju ja ideid.

Me ei pea Kristjan Järvi arvates mõtlema ka turukeskselt. Me ei saagi toota meeletut mastaapi ja massidele. Seda teevad teised. „Meil tuleb teha eksklusiivseid ja kalleid asju, mitte toota odavat ja keskpärast.“

Meie inimeste pidevalt muretsev ja alalhoidlik meelelaad ning materiaal-sus ei tule Järvi arvates enam mitte nõukaajal ilma jäetud hüvedest ja asjadest, vaid seda hoiab üleval haridussüsteem, mis kujundab meist „konsumerismi sõdureid“. Käib pidev võrdlemine kellegagi, vajadus olla samasugune kui keegi „edukas ja eeskujulik“ teine. Puhast uudishimu ja avastusrõõmu ei tohiks pärssida, vaid julgustada. Erinevusi tuleks tunnustada, sealt võib palju ammutada, aga selle asemel viidatakse teiste vigadele ja valele mõtlemisele. „Üks näitab diplomit ja teisel pole näidata, sina ei või teha…” Järvi märgib, et just see on absurd, sest lõikab jalad alt nendelt, kes võivad olla kõige andekamad.

Mõtlemise meistriklass

Kogu see standardiseeritud värk ja fiktiivsed parameetrid tuleks ületada, siis oleks meil palju parem. Tagasi loodusesse ja loomulikkusesse, nagu on filosoofide poolt kutsutud juba sajandeid tagasi! „Me oleme ennast mõelnud välja hingemaailmast ja sisekaemusest, intuitsioonist,“ räägib ta. Mõtleme välja takistusi ja põhjendusi, miks midagi ei saa. Samuti oleme mõelnud endid abituks – keegi peab meid ikka aitama, seda nii riiklikul kui ka üksikisiku tasandil.

Märksõnu ja sihtmärke, millest juhinduda, dirigendil jätkub. Tema arvates ei ole siin tegemist sellega, et nii võib heietada tema kui edukas ja tunnustatud ning seega privilegeeritud ja vaba kunstiinimene. Et ülejäänud, lihtsurelikud, kes elavad päris argielu, maksavad arveid ja ägavad pangalaenude all, jääks välja. Kristjan  Järvi ütleb, et ta on oma elus küll peksa saanud ja ka kuristikus ära käinud, nii sügaval, et ei olnud teada, kas ta välja tuleb. Nii eraelus kui ka töös. Nii et päris naiivseks ullikeseks ei saa teda pidada. „Tuleb ära proovida ja kui ei õnnestu, siis saad kogemuse ja proovid veel! Ning brändime Eestit kui võimaluste maad ja kui ikkagi läbi kukume, siis saame vähemalt öelda, et nüüd on kindel, et oleme siiski keskpärased,“ naerab ta.

Kuigi muutus ei pruugi tulla vast päris näpuotsaga nipsates, ei ole seda vaja ka ülearu keerukaks mõelda.

„Arvatakse, et peame enne kuhugi maale jõudma, kellegi moodi olema, kuhugi poole liikuma, aga ei – me oleme juba kohal! Teeme asjad lihtsaks! Kahmame üksteisel kaela ümbert kinni ja teeme ära! Lauldes, nii nagu laulsime end vabaks!“ Loome keskkonna, kus saame üheskoos, üksteist julgustades, üksteisest inspireerituna teha nii, et saame elada, kuidas tahame, rõõmsalt ja lõbusalt. Loome oma mängumaa!

Dirigendikepi võlujõud

Nagu prohvet, müstik, motivatsioonikõneleja, romantik, revolutsionäär, mis veel? Poliitikuks ja presidendiks ilmselt ta veel ei hakka, esialgu on Kristjan Järvil küllalt tegemist oma sonic evolution’i või helievolutsioonide ja innovatsioonidega muusikavallas, kujundades žanriüleseid terviklahendusi lavale ja ekraanile. Neil mängumaadel, ühise mõnusa teki all võtavad orkestrimuusikud võimu enda kätte, suhtlevad loominguliselt, vastutustundest anda omalt poolt kui solistid. Nii sünnib loominguline kvaliteet, kontsentraat, komm ja kondenspiim – muusika ongi uue harmoonilise ühiskonna muutuste generaator, kujundaja. Seal voolavad ideed, voolavad tunded, siis tulevad kaasa ja ühinevad ka need, kes tahavad tänagi veel traditsiooniliselt edasi minna.

Kristjan, erinevalt isa Neemest ja vanemast vennast Paavost, näeb tänapäevase dirigendi rolli pigem produtsendina ja määratleb oma tegevuspiirkonda piirituna. Ja viitab samas ka, et dirigeerimiselgi on laiem tähendus, ohjade võtmise ja suunajana… Dirigent on iseenesest võimeline juhatama mitte ainult koori ja orkestrit, vaid suuremaid üksusi ja ettevõtmisi. Järsku saab dirigendikepist võlupulk, mis kogu rahvast kõnetab?

Rahvus ja keel

Kristjan Järvi peab end optimistiks, kuigi tänases maailmas ja ühiskonnas on vahest pigem levinud pettumusmeeleolud ja pessimism. Kaklused meie riiklikul tasandil, on tema sõnul mujal maailmas tavalised aga meil pole sellega veel harjutud.

Ta loeb oluliseks rahvust, mis meile identiteedi annab. Samuti keelt. „Seda rahvuse mõistet maailmas ei mõisteta,“ räägib ta, „et rahvus on midagi muud kui natsionalism, mis kuulutab, et me oleme teistest üle.“ Ja lisab, et globaliseerumise kires on ka ära unustatud, et keel ei ole pelgalt kõnelemise vahend. „Äritegemiseks piisab tõesti mõnest suurest keelest,“ ütleb ta, „aga suhtlemine on midagi enamat kui kõnelemine.“ Kristjan Järvi järgi on eestlane see, kes siin elab ja oskab eesti keelt: „See maalapp ja keelementaliteet, mis on seotud, mis mõjutab inimest, teevad eestlase. Veri võib sul olla tatari või vene või korea oma, see pole nii määrav.“

Teatud hingetõmbega

„Oled see, mida sa usud… kuni elu lõpp-punktini välja!“ Mees ise usub, et meie teadvus tekitab maailma, mitte vastupidi, et see on väljastpoolt määratud. Aga loogiline ju, ütleb ta, et me peame tegema seda, mida me tahame, mis meid kütab, soojendab ja – teisi ka! Anda, olla lahke, kaasata, julgustada, siiralt aidata. Mitte elada oma hirme teiste peal välja, usaldada üksteist. Uhh, kui lugeja nüüd selles hoos veel reel püsiks!

„Oluline on,“ võtabki Järvi tempo maha, „mitte mida teha, vaid kuidas teha. Ehk kas niisama ja iseenesest õigesti, korrektselt või… teatud hingetõmbega.“ Siinkohal manab ta endale tõesti väga salapärase näoilme ühes naeratusega.

Üks lemmikpaiku Tallinnas on talle muide T1 kaubandusmolli Skypark. Seal käis ta oma lastega suve lõpul mitu korda. „Seal võid end lolliks hüpata,“ rõõmustab muusik. „Seal võid end kõige paremini tunda siis, kui oled hoos! Sel hetkel tunned, saad aru, et oled tõeliselt elus! Täielikult vaba, ilma orjastavate murede ja mõteteta!“ No tasub vast proovida!

Veidi tõsinedes ja justkui oma juttu kokku võttes ütleb ta: „Eesti… seda tuleb hoida kui kullatükki. Kuna nüüd ta meil on, siis võib-olla me seda alati piisavalt ei väärtusta, aga kui on läinud…“ Järgneb paus. „See on kõige tähtsam, oleme õnnelikud ja väärtustame seda, mis meil on. Kiidame üksteist rohkem!“