Selgub, et „Ringvaate“ staarreporteri Jüri Muttika (t)ööpäev on tulvil tuhandeid mõtteid, aga sooritatud sammude koguarv võiks vast suuremgi olla!

Tegelikult läheb mul uni ära umbes tunnike enne äratuskella. Telefonilt kella piiludes saan aru, et võiksin veel tunni pikutada. Silmi lahti ei tee, aga hakkan aegamisi päevaks valmistuma. Mõtisklen, mis mul täna ägedat ees seisab? Mõistan sellistel hetkedel, kui väga on mul vedanud, et saan teha asju, mida ei sobigi vist tööks nimetada. Pigem elustiiliks või elukutseks. Sest töö olevat ju see, kui ärgatakse vastu tahtmist, veetakse end töökohale tegema asju, mille puhul ainsa mõttena peas vasardab, et see töö ja päev ometi juba lõpeks. 

Mul õnneks nii ei ole, ma ikka väga tahan neid asju teha, mis mind iga päev ootavad. Mõni hommik jään selle rõõmsa tõdemusega uuesti tukkuma, aga on ka neid kordi, kui ma jään mõtlema mõne pikema plaani peale, mis mul elus käsil. Näiteks täna taban end sõnastamas lausejuppi, mida läheb vaja paar päeva varem filmitud elektri-autode teemalise loo diktoritekstis ja mis justkui võtmena avab kogu loo mõtte, et miks me üldse need autod koos Hannes Hermakülaga võistlema panime. Autod mulle meeldivad. Võistlemine ka. Tekitab eluisu.

Kell üheksa teeb telefon ettevaatlikku äratuse häält. Panen äratuse kinni. Uni on tõesti magus. Elukaaslane keerab külge, magab samuti, nagu nott. Telefoni katsed meid üles ajada korduvad seitse korda. Kell 10.08 otsustan, et targem annab järele ja tõusen üles.

Puder või võikud? – küsin oma proua käest.

Puder, – kõlab unine mõmin.

Tatra või kaera?

Kaera.

Meil käib see kordamööda, kumb teisele hommikusöögi valmis teeb. Mingit reeglit ei ole, teeb see, kes kergemini üles saab.

Meil on prouaga igahommikune komme enne päevategemisi üks pikk jalutuskäik teha. Noorpõlves käisin aastaid järjepanu iga hommik jooksmas, tänapäeval lükkan selle harjumuse taastamist päev-päevalt muudkui edasi ja nii juba kakskümmend neli aastat. Tempokas kõnd värskes õhus tõmbab päeva kuidagi eriti optimistlikult käima. 

Mul vaatab täna kalendrist vastu natuke liiga tihe päevaplaan. Enne kui „Ringvaate“ võttele suundun, pean kell 12.30 linna teises otsas Mustamäel meie kergejõustiku spordikoondise ortopeedi doktor Madis Rahu vastuvõtul käima. Tegin nimelt augustis üht „Ringvaate“ võtet, mis sisaldas krossirattaga kihutamist. Ei teagi, kas panin sellega vastu puud või mis? Tavaliselt lähevad sellised ekstreemsemate võtete vigastused, venitused, muhud üle paari päeva või paari nädalaga, aga seekord on see valulik küünarnukk mind terve sügis suusatrenniga alustamast takistanud.

Kui selle loo doktor Rahule räägin, võtab ta pärast paari kontrollkatset mu küünarnukiga välja süstla ja teeb tõrksalt paranevasse jäsemesse kasvuhormoonisüsti. 

Ringvaate toimetaja Kai Väärtnõu helistab kell 13.15. Käes on nimelt Eesti Laulu seekordsete kandidaatide väljakuulutamise aeg ja ma pean koos laulukonkursi lõpubossi Tomi Rahulaga viiele pahaaimamatule artistile seda uudist teatama minema. Inimkatse tehtud, tunnen kergendust, et seekord nii andekad juhtumid kaamerasse püütud said. Olgem ausad, selline kaameraga nina alla ujumine ja hea uudise teatamine on üks ülevamaid ajakirjandusžanreid. 

Telefoni saabub sõnum mu proualt, et hiliseks lõunaks on kartulipuder hakklihakastmega. Proua on mul helilooja, teeb teatritele, filmidele helikujundust ja muusikat. Töötab kodustuudios, mis on koduperenaiseks olemisest sama kaugel nagu maa kuust. Mõtlen, et polegi paha plaan lõunasöögiks koju põigata. Lugesin küll BBC-st, kuidas juhtivad USA kontoriteadlased on just avaldanud värske uuringu, kui oluline on kolleegidega samast kausikesest süüa, et klatš liiguks ja tiimitunne süveneks, aga ma arvan, et homme on ka päev, telemaja kohviku menüü ehk veidi erinev, aga kolleegid vast ikka samad. 

Teel koju mõtlen, et kui päevad nii kiired poleks, võiks ikka jalgsi telemaja vahet käia, mitte autoga. Tegelikult käib meil prouaga väikestviisi võistlus, et kes päeva jooksul vajalikud kümme tuhat sammu täis saab. Mul tuleks kodunt tööle ja tagasi täpselt pool vajalikust päevanormist, aga mis teha, mulle meeldib autoga sõita. On lapsest peale meeldinud. Nii kiiresti kui ka aeglaselt. Olen ilmselt selline tehnikasajandil üles kasvanud tegelane. Koduhoovis pereuniversaali parkides piidlen veidi süüdlaslikult oma hobisõiduki,  vana kooli kolmese bemmi ehk rullika poole. Polegi seda see nädal veel käima pannud.

Selle ligi 30 aastat vana autoentusiastide seas tänaseks kultusstaatusesse tõusnud pilli peab vähemalt kord nädalas soojaks ajama, et mootoritihendid elus püsiks ja roosteuss masinavärgi sisemust salaja sööma ei hakkaks. Eks tasuks teda ka sõitma viia.
Vähemalt üks tiir ümber kvartali. Aga ma olen seda küünarnukivalu tõttu nädalast nädalasse ära jätnud, sest rikkis roolivõimuga on selle auto parklas liigutamine parajalt füüsiline katsumus. Materialist minus saab gurmaanist võitu, toon kell 15.30 toast võtme ja tõmban rullile hääled sisse. Bemmi kütusenäidik on kahtlaselt nulli lähedal, mootoritemperatuuri-näidik ehk veerandi peal sellest, kuhu ta sellise soojendamise tulemusel jõudma peaks. Saan telefonitsi 15.40 vihje, et toit jahtub ära.

Pasarahe, öeldi ennemuiste telemaja vanas kohvikus hakklihakastme ja kartulite kohta. Tegu oli odavaima praega toonases menüüs, allpool toda hinnaklassi tilpnesid vaid supid ja munad majoneesiga, aga mul algaja reporterina jätkus raha vaid tee ostmiseks. Kodune variant on tollasest peajagu üle nii maitselt kui ka esteetiliselt teostuselt. Ega vanal klassikul ka viga polnud, aga kodune versioon lihtsalt on parem. Punkt. Mu proua teeb seda kõige maitsvamini. See maitseb ideaalne isegi siis, kui on pelgalt sama soe kui vaid viis minti töötanud vana bemmi mootor. Telefon teeb taskus hoiatava surina. Avastan kalendrist üllatusega, et mul on vaid kümme minutit, et jõuda koosolekule, mille ma bemmi soojendades juba ära unustada jõudsin. See on see asi, kui liiga kergesti jah öelda… Mina elan muidugi moto järgi, et mida rohkem jah’e, seda rohkem kogemusi. 

Telemaja kohvikus ootab mind BFM-i magistrant, kelle ülesanne on mind ühe tähtsa raamatu tarvis üle kuulata. Raamat räägib eilsetest ja tänastest teletegijatest ja on varsti ilmselt poodides. 

Teel koju astun „Ringvaate“ toimetusest läbi – telemaja on muide nii suur küll, et saab öelda, et teel kohvikust koju jääb „Ringvaade“ täpselt tee peale. Toimetus on tühi, kõik on stuudiosse läinud, saade on just algamas. Õhk on siin päevamõtetest veel tuntavalt tihe, teen siis aknad praokile, et tuul värskema vaibi sisse tõmbaks. Tundub hämmastav, et see on juba üheteistkümnes hooaeg, mida viis päeva nädalas, tund aega päevas teeme. Endal on tunne, et oleks nagu neljas-viies – enam-vähem hakkab arusaamine tekkima, kuidas seda asja teha, aga ikka on uut ja üllatavat igal sammul nii palju, et tunne on, nagu teeks esimest korda. Vähemalt mina oma reporterilugusid. Marko Reikopi ja Grete Lõbu läbisõit on kindlasti mitu korda suurem, minu arust on nad mõlemad praegu kõrgvormis! Eks ülejäänud tiim ehk toimetajad-reporterid-režissöörid kah. Äge meeskond meil, mis? Töölt koju sõites mõtisklen ma selliseid mõtteid, muide, iga päev. Ja tunnen suurt tänulikkust, et sellise kamba osa saan olla.

Koju jõudes mõistan, et vaimseid üleelamisi on viimastel tundidel nii palju olnud, et peaks veel ühe söögikorra tegema. Toon lähikauplusest kotitäie köögivilju ja improviseerin ilma piimata külasupi. Ilma lihata kah, sest Movembri ehk meestetervise kuu raames antud vereproovi põhjal soovitas „Ringvaate“ vastavat eksperimenti nõustanud doktor mul rasvast liha menüüs vähendada. Kõhuke olevat liiga suur. Lahja supp valmib kell 20.00.

Supilürpimise kõrvale laseb proua päeva jooksul valminud helinäidiseid ühele Vanemuise tükile, mille helilooja ta on. Tuleb tunnistada, et tema tehtud rahvamuusika on minu külasupiga võrreldes eksklusiivsem, kuigi tükk olla maavillast laadi, pärimuse kogumise teemaline.

Kiirevõitu päeva lõpetuseks põrnitsen kell 23.00 pikemat aega üht maali, mille sõber Martin Saar mulle sünnipäevaks kinkis. Töö on signeerimata, mis tähendab, et peab kuulsa kunstniku koos tema kauni kaasaga peagi külla kutsuma.

Õhtu pole veel läbi. Nagu hommikul, nii ka õhtul enne magamaminekut teeme prouaga pika jalutuskäigu ja võrdleme pärast kodutrepil, kellel tuli päeva peale rohkem samme. Seekord tuli mõlemal võrdselt vähevõitu. Üks paarutas päev läbi autoga, teine nokitses kogu valge aja arvutis.

Öö edenedes saan kogemuse, mis tegelikult juhtub, kui sulle kasvuhormooni süstitakse… Nagu hommikul, enne äratuskella, nii ka õhtul enne uinumist tavatsen päevale tagasi mõelda, analüüsida, mis, kuidas õnnestus, mis vajaks edasi pusimist, mõtlen ka järgmise päeva tegevused läbi. Panen kõik faktid ja mõttekatked kirja, sest vähem kui kaheteistkümne tunni pärast tuleb neid juba sisse lugema hakata. Hea, kui tekstitoorik on montaažis kohe võtta. Tund aega hiljem avastan, et olen päris mitmed tekstilõigud telefonis valmis tippinud. Und pole ollagi. Otsustan, et tegelen nende tekstidega hommikul edasi, õnneks on võti leitud, kuidas asi lahendada. Kustutan telefoni, sulen silmad. Und pole. Mõtteid ja ideid aga küll – igasuguseid – üks huvitavam kui teine. Teen mõned märkmed. Kustutan telefoni taas, sulen silmad. Und ikka ei ole. Keskendun mõtete asemel korraks kehaaistingutele. Tunne on, nagu oleks just suusatrennist tulnud. Keha on kerge, energiline, aktiivne. Arusaadavalt ei tule siin niipea magamisest midagi välja. Säh sulle kasvuhormooni… 

Uni saabub alles kell seitse hommikul. Kaks tundi hiljem ehk kell üheksa ärkan äratuskella peale kergelt ja puhanult, nagu oleksin öö läbi õndsat und maganud. Paradoksaalne, kas pole?