Alisson Kruusmaa (snd 1992) on Eesti helilooja, kes on pälvinud oma loomingu eest tunnustust ja juba pärjatud nii, et võiks vast varsti juba loorberitel puhata. Paistab siiski, et Pärnust pärit piigal on veel palju unistusi ellu viia nii loomevallas kui ka päriselus!

Kas sind kutsuvad kõik Alissoniks või on sul ka hüüdnimi?
Oleneb, kuidas keegi on harjunud. Hüüdnimed on olenevalt eluperioodist, keskkonnast ja inimestest muutunud. Kõige sagedasem ja omasem on Ali, ent üks lemmikutest on õpingute ajast Eesti muusika- ja teatriakaademias külge jäänud Big Al: kohe tekib tunne, nagu oleks mõne cool’i satsi liige. Orkestrantidest sõbrad hüüavad vahel mind kui heliloojat naljatledes Bossiks.

Oled mõnda aega pununud viisikest, mis kõlab avalikkuse ees Pärnu muusikafestivalil. Kas on see pala nüüd valmis ja mis see siis on?
Jah, teos on valmis ja kirjastusele, dirigendile ning orkestrantidele üle antud. See on Pärnu muusikafestivali tellimusel sümfooniaorkestrile loodud uudisteos, mis kõlab festivali lõppkontserdil avaloona. Minu jaoks sai see lugu alguse ammusest unistusest komponeerida oma esimene valss. See mõte on mind aastaid saatnud ja teose algidee on olnud nii vormilt kui ka sisult pidevas muutumises, kandudes kord valsist kaugemale ning tulles seejärel taas tagasi. Kui avanes võimalus luua teos Paavo Järvile ja Eesti festivaliorkestrile, teadsin, et just see on hetk, mil kunagine unistus teoks teha. Nõnda sündis „Valse lente“: justkui aeglane tants, mis tasahilju kõigub valguse ja varju piirimail, püüeldes alati helguse poole.

Kelleks sa lapsena või koolitüdrukuna saada tahtsid? Ikka ju sellised mõttesähvatused käisid? Heliloojaks, saan aru, hakkasid end sättima pigem juba muusikakooli soovituse peale?
Peamiselt mäletan, kelleks ma kindlasti ei tahtnud saada – muusikuks. Seejuures ei olnud mul mitte ühtegi otsest põhjust. Lihtsalt tunduski täiesti arusaamatu erialavalik. Alles gümnaasiumi lõpus mõistsin: see on suur väärtus, et olin alates lasteaiast muusikat õppinud ja sellele kogu teadliku elu
pühendunud.
Kui Pärnu muusikakooli tollane direktor Karin Veissmann soovitas heliloomingu peale mõelda, hakkasin valmistuma muusika- ja teatriakadeemia sisseastumiskatseteks. Muide, mind ei võetud esimesel korral heliloomingu erialale vastu. Proovisin aasta pärast uuesti ja läks õnneks.
Väljaspool muusikat on mind alati huvitanud keeled, eriti prantsuse ja itaalia keel. Samuti diplomaatia ja rahvusvahelised suhted. Võimalik, et pärast doktoriõpinguid teen muusikas generaalpausi ja harin end mõnel teisel alal.

Oleks sobiv vahele pikkida tänapäevane tüüpküsimus, mis mõtted sul AI tulekuga on? AI apokalüpsis, et kaotad töö ja pead hakkama näiteks torumeheks. Kas see hirmutab?
AI kohta arvan, et mingis kontekstis on see kindlasti hea abivahend, kui osata vastutustundlikult ja targalt kasutada. Siiski ei usu, et see päriselt mis tahes loojatelt-autoritelt töö ära võtaks, sest sel puudub inimlik mõõde ja hingestatus.

Mingi käsitöö või midagi, mida AI ei omandaks, võiks ju olla. Sina teed nootide kirjutamisega kõva käsitööd nagu mungad omal ajal käsikirju ümber kirjutades!
Noodigraafika on heliloojaks olemise kõige keerulisem osa, nii et kindlasti ei. Ilmselt läheksingi õppima neid erialasid, millest just rääkisin. Ennast tundes juhtub see üsna pea.

Ei saa mööda ka küsimusest, mis sinu kõrvale ilmselt juba tüütu kui kärbes. Ehk mehed versus naised muusikas. Avalikkus teab ju tuntud heliloojatena vaid mehi, kuigi naiskomponiste on ajaloos olnud. Tänapäeval on naisi tegijatena igal alal rohkem kui vanasti. Kas lõpuks saavad naised ka heliloojatena end vabalt kehtestada? Kas siin mehed tugevas konkurentsis kuidagi vastu ka tegutsevad?
Mul on sel teemal kahetised tunded. Ühelt poolt tajun välist survet, et peaksin naisena igal võimalikul hetkel rääkima ebavõrdsusest ja nõudma rohkemat. Teiselt poolt olen tänulik, sest isiklikult olen heliloojana saanud oma ambitsioone realiseerida ja võrdlemisi lühikese ajaga jõudnud suurte tellimuste ning lavadeni nii Eestis kui ka välismaal.
Ma ei ole kindel, kuivõrd töötatakse teadlikult vastu, kuid olen kogenud, et mida kõrgemalt lendan, seda enam kohtan skeptilisust ja vastupanu. Igati loomulik, et tugevas konkurentsis äratab tähelepanu, kui keegi teeb midagi teisiti ja jõuab ühtäkki kaugele, eriti kui see on noor naine keset meestekeskset skeenet. Sageli on sellistel hetkedel esimene impulss end automaatselt pisendada, ent üha enam õpin just vastupidi ruumi võtma ning oma töö üle rõõmu ja uhkust tundma.

Kirjeldasid oma heliloojatööd kord kuidagi kole proosaliselt, et nagu tavaline tööpäev üheksast viieni, ränk rügamine. Saan aru, et noodipaberit täita on raske. Aga kas helid siis ise ei tule, ei lasku kuskilt pilvede vahelt hõljudes, inglite lehvivate tiibade tuuleiilist või kosmosest?
Vahel mõtlen ka ise, et helid võiksid lihtsalt hõljudes minuni jõuda. Need hetked on ägedad, kui mõni mõttesähvatus ootamatult tabab või satun soonele ja muusika justkui voolab minu seest välja. Võimalik, et tegemist ongi jumaliku hetkega. Ent usun, et see on siiski seotud tehniliste oskuste, kuulamis-
kogemuse ja laiemalt ühiskonnas toimuva mõtestamisega. Iga looja kogemus on individuaalne, aga vähemasti minult nõuab komponeerimine esmalt tohutut mõttetööd. Aga mida intensiivsemalt tegelen, seda enam avanevad ka meeled ja siis tundubki nendel kõige magusamatel hetkedel, nagu kõik tuleks iseenesest.

Sul on suur osa töödest tellimused? Eeldan, et sulle jäetakse üsna vabad käed loomiseks? Vahel on ju isegi inspireeriv, kui mingid raamid ette seatakse?
Kõik mu senised teosed on olnud eranditult tellimustööd. Sahtlisse kirjutamise kogemus puudub. Tellimusega kaasnevad enamasti praktilised raamid: teose instrumentatsioon, umbkaudne kestus ja kontserdisaali akustilised võimalused. Vahel harva on ka konkreetne mõte pealkirja või meeleolu kohta, ent enamasti on heliloojal täielik vabadus. Minule mõjub iga etteantud parameeter pigem inspireerivalt. Kui raamid puuduvad, hakkan neid endale ise seadma. See aitab luua teosele fookuse, struktuuri ning dramaturgilise plaani.
Eesti festivaliorkestrile kirjutatud teos on hea näide. Unistuste dirigent, orkester ja saal – tee, mis tahad! Selline vabadus on ühtaegu nii sütitav kui ka pingeline, sest väga lihtne on üle mõelda. Seega alustasin teose pealkirjast: valss eeldab 3/4 taktimõõtu ja lente võiks viidata ehk pigem rahulikule tempole. Sellest avanes teose tervikpilt ja kogu muusikaline materjal.

Oled rääkinud, et oled suur unistaja, aga peamiselt ikka loomingus. Kas söandad paljastada, on sul heliloomingus mingi eriti röögatu, hull ja ultra-radikaalne unistus soolas, millega lajatada?
Vastupidiselt ultraradikaalsusele tahaksin jõuda just klassikaliste suurvormide komponeerimiseni. Loodan, et lähiaastatel avaneb võimalus teha esimesed katsetused täispika sümfoonia kirjutamisel. Samuti andis möödunud hooajal rahvusooperis esietendunud ballett „Valgus maailma lõpust“ inspiratsiooni, et tulevikus pöörata pilk ka ooperižanri poole.
Praegu on minu jaoks ehk kõige paeluvam heliloomingu ja sõnateatri omavaheline põimumine, mis eeldab tavapärasest loomeprotsessist lahtilaskmist ning uutmoodi loominguliste väljakutsete lahendamist.

Aga unistaks millestki väljaspool loomingut. Nõukaaajal oli unistuseks korter, suvila ja auto. Okei, see on ju praegugi nii! Või siis telefon. Enamikul ju polnud. Ja võib-olla turismituusik sotsmaale või tossud ja teksad … Sellest materiaalsest vallast midagi?
Kui pikk see intervjuu võib olla? Nimekiri on ilmselt lõputu, ent eelkõige on materiaalsed unistused seotud siiski emotsiooni või tundega, mida need minus tekitavad. Viimase pingelisema tööperioodi ajal näis kõige suurem luksus olevat üks matcha ja sissehingamishetk minu lemmikkohvikus.
Suuremas plaanis olen aeg-ajalt mõtisklenud päris oma stuudiost ja Steinway klaverist. Tulevikus võiks olla ka üks maakodu kusagil Toscana keskosas. Samuti olen suur Eesti kunsti fänn ja hoian mõne kunstniku teostel juba pikemat aega silma peal. Ja mis seal salata: Porsche 911-le ka kätt ette ei paneks!

Või eraeluliselt? Unistad mehest või naisest, lastest, pereelust? Koer-kass? Hamster? Kilpkonn?
Jah, ikka unistan. Sügaval sisimas on alati olnud veendumus, et I can have it all. Ma ei ole kunagi uskunud, et tuleb valida töö ja eraelu vahel, teha kompromisse, leppida vähemaga … Mida aeg edasi, seda enam on kaalukauss eraelu poole kaldu. Tajun, et olen suutnud heliloojana luua oma muusikale tugeva vundamendi ega tunne enam vajadust end pidevalt tõestada.
Varem võtsin peaaegu kõik tellimused vastu, nüüd valin hoolikalt ja kirjutan pigem vähe, sest päeva lõpuks ei ole mitte ükski noodirida või taktijoon olulisem kui mõni kaaslasega vahetatud loll nali või naerupahvak. Kui elevandiluust tornis ainiti oma eneseteostusega tõtt vaadata, kaotab ka looming ja loomine üsna kiiresti mõtte.
Muide, mul oli lapsena kilpkonn, nii et see unistus on juba täide läinud. Praegu unistan ühest väikesest marmortaksist, kellega hommikuti päiksetõusu ajal mööda Weizenbergi tänavat kulgeda.

Kuidas end laed? Kuidas kõige paremini puhkad? Looduses viibimine, pakuks välja. Mis veel?
Kõige kiiremini aitab laadida keskkonnavahetus. Olgu see jalutuskäik mere ääres või reis mõnda suurlinna. Just vahetult enne oma suvist esiettekannet põgenengi Kendrick Lamari ja SZA kontserdile Pariisi. Juuli lõpus ootab ees roadtrip Garda järve äärde Põhja-Itaalias.
Iga päev aitab puhata liikumine. Hiljuti ütlesin sõbrannale: „Treenin selleks, et alasti hea välja näha.“ Kuid tegelikult on sport ühtaegu nii puhkus kui ka teraapia vaimule. Praegusel kiirel eluperioodil eelistan pigem aeglaseid treeninguid: jõusaal, jooga ja pilates.
Kindlasti ei tasu alahinnata ka inimesi. Kuidagi on elus läinud nii, et mu ümber on erakordselt toetavad ja inspireerivad lähedased, kellega sageli piisab vaid ühest telefonikõnest, et madalseisust välja tulla ning uue energiaga edasi liikuda.

Deal with Tallinn

Oled Pärnust pärit. Kas mäletad oma esimesest Tallinna-käiku? Jäätis loomaaias?
Lapsepõlvekäigud Tallinna seostuvad eelkõige Nõmme linnaosaga. Mäletan seda elevust, kui pärast lõpmatuna näivat autosõitu linnapiiril esimesed männid paistma hakkasid. Just see hommikupäike läbipaistvas männisalus. Selles oli midagi nii lummavat ja põhjamaist ning arvasin aastaid, et tahaksin ka ise ühel päeval just Nõmmel elada.

Elad aga Kadriorus. Peaks vast hea asum olema?
Jah, mul on õnn elada Kadrioru südames. Minu jaoks algab kodu juba keskkonnast. Tahan koduuksest välja astudes näha enda ümber ilu: rahulikud tänavad, rohelus, muuseumid, kohvikud. Tajun, et see on nii elukohana kui ka loominguga tegelemise mõttes hästi inspireeriv ja toetav asum. Seega tagasihoidlik arvamus, et tegemist on vaieldamatult parima linnaosaga, erilised lemmikud on Weizenbergi, Koidula ja Köleri tänav.

Kui vaatad terviklikult linnapilti, mis on sinu meelest Tallinna avalikus ruumis hea? Kas sul on mingid lemmikpaigad?
Minu meelest on Tallinna tugev külg eelkõige mitmekesisus. Nii väikse linna kohta on siin üha rohkem eriilmelisi kvartaleid ja linnaosi, mis on tegelikult üksteisest vaid minutite kaugusel.
Minu lemmikpaigad on kõik mere ääres: Kopli liinid, Noblessner ja Viimsi rannik koos imepisikese Pandju saarega. Eriti praeguste suviste päikseloojangute ajal.

Kui sul oleks võluvits, mida teeksid siin linnas teistmoodi?
Olen töö pärast elanud nii Amsterdamis kui ka Haagis, mistõttu võtaksin esmajoones eeskuju sealsest infrastruktuurist. Kaotaksin tänavapildist kõik renditõuksid, -rattad, -mopeedid ning looksin võrdsed ja turvalised tingimused nii jalakäijatele, ratturitele kui ka autojuhtidele. Ja muidugi lisaksin rohelust, rohelust, rohelust.