Soome arhitekt ja linnaruumi ekspert Antti Nousjoki, Ala arhitektide üks asutaja ja partner, räägib Tallinnast ja oma kahest siit arendatavast projektist. Antti on üks neist, kes on loonud Helsingisse ülipopi Oodi raamatukogu, kus ka paljud eestlased on leidnud ägeda olemispaiga.

Kuidas määratled kvaliteetset linnaruumi? Kuidas leida haljastuse, erinevate liikumisvahendite ja esteetilis-arhitektuursete lahenduste tasakaal, kui see on oluline? Või mida tuleks veel arvestada täiusliku linnaruumi määratlemisel?
On palju erinevaid suurepäraseid linnaruumitüüpe. Minu jaoks on kõige tähtsam omadus kasutussagedus: loodus, möödasõitvad või aega veetvad inimesed või isegi liiklus ja logistika sobivas kohas (ka tõelises linnaruumis on liiklus), ning disain, mis räägib läbi õige tasakaalu kasutusalade vahel – seega mitte tühjad tühjad rabamaad, vaid rahulikud haljasalad vähem tihedates kohtades ja kvaliteetne tihedus tiheda liiklusega piirkondades.

Mis on sinu jaoks Tallinnas kõige atraktiivsem?
Vaadates Tallinna Helsingist, on mulle väga muljetavaldav piirkondade erinevus. Helsingi on väga ühtlane, piirkondade vahel on vaid peened erinevused. Tallinnas aga on tohutu spekter vanalinna keskaegsest hullumeelsusest kuni põnevalt ad hoc ümberehitatud tööstuspiirkondade ja võluvalt kodanlike aiavilladeni. Ja ka mõned moodsad kõrghooned. Seega on lihtne mõne minutiga meeleolu vahetada.

Arvan, et Tallinna üks edulugusid on vanade tööstuspiirkondade Rotermanni, Lutheri, Volta, Noblessneri, Krulli jt taaselustamine. Mida neist arvad?
Arvan, et need piirkonnad on loonud uue Eesti rahvakeele, mis on see „mini-Berliin“, mis mängib linna ajalooliste kihtidega ja vaatab ka tulevikku. Mitte lihtsalt uute hoonete ehitamine vanade kõrvale, vaid pidevate lugude ja mitmekihilisuse loomine ning ka vanade, isegi jämedakoeliste hoonete taaskasutamine on suurepärane linnaplaneerimisstrateegia.

Millest sinu arvates on Tallinna linnaruumis kõige rohkem puudus? Mis vajab rohkem tähelepanu ja parandamist?
Loodan, et linn ühendaks end veelgi rohkem mererannaga. See on küll parem, kuid linn on ikka veel väga ära lõigatud rannikust, võrreldes näiteks Soome linnadega. Samuti kvaliteetsete jalgrattateede ja muude kergliiklusteede ning uute elamurajoonide arendamine, mis ei kopeeriks olemasolevaid kontseptsioone, vaid tooks rohkem 21. sajandi arhitektuuriideid. See on sisuliselt see, mida püüame Marienbergis teha.

Oleme kõige paremini tuttavad sinu ja kolleegide suurepärase ning palju kiidetud Oodi raamatu-
kogu tööga. Mis on kõige olulisem teadmine või kogemus, mille olete sellest saanud?
Oodi õpetas meile, et žüriile liiga palju meeldimise või püüu asemel leida „õige vastus“, mis põhineb praegustel trendidel ja ajavaimul, võib hoone põhikasutusega seotud tugev disainikontseptsioon, mis tugineb kindlale funktsionaalsele loogikale ja uuenduslikkusele, anda tulemuseks midagi, mille miljonid inimesed kogu maailmas omaks võtavad. Liiga sageli piirab arhitektuuri mingi omamoodi häbitunne, et see on liiga turvaline või tavaline, isegi kui on vaja midagi muud.

Töötad Tallinnas kahe arendusprojektiga (EBS-i ülikoolilinnak ja Marienbergi elamurajoon Pirita tänaval), mis on ju erinevad asjad?
Need on äärmiselt erinevad, jah. Nii tüpoloogia kui ka konteksti ja elanikele ning kasutajatele loodava kogemuse poolest. Mõlemat võiks pidada väga spetsiifilisteks uuteks (väikesteks) linnaosadeks, millel on kristallselge identiteet.
Pilvelõhkujate koondumine meie city-piirkonnas (Maakri) on ilmselt üks tänapäeva maamärke. Ka ajalooliselt on see alates keskajast olnud meie rahanduse (panganduse) ja tööstuse häll. Arhitekt peab ehitamisel arvestama keskkonda ja pärandit.
Me ei tohiks lubada, et linnad muutuksid liiga palju ainult monumentideks, muuseumideks ja mineviku leinapaikadeks. Kui ehitame uusi asju, püüame olla lugupidavad ajaloo vastu ja jätkata seda, kui see on võimalik. Aga teeme ka uusi hüppeid. Maakri on selle suurepärane näide. Samuti ei igatse me Marienbergis liialt nostalgiliselt ekspositsioonihooneid, kui need on kadunud. Eelistame töötada uue linnastruktuuri nimel, mis toimib harmooniliselt koos naabruse roheluse ja ümbritsevate hoonetega, kuid loob ka midagi uut ning võimsat.