Mis juhtub, kui kokku saavad boheemlik koduagul Kalamaja ja suursuguse säraga Veneetsia? Vastus on restoran Bertolucci, Itaalia restoran vastümberehitatud Vana-Kalamaja tänaval.

Järjekordne Itaalia restoran, küsib mõni kohe kahtlevalt!? Tõsi on, et Itaalia kööki pakkuvaid söögikohti on Tallinnas palju, ent vaid üksikud neist keskenduvad kitsamalt saapamaa mõnele kulinaarsele piirkonnale.
Bertolucci ongi nende väheste seas, sest restorani omanik ja peakokk ühes isikus pakub omanimelises söögikohas kodulinna Veneetsia köögile iseloomulikke roogi. Tallinna vanim eeslinn Kalamaja tekkis tihedas seoses merega, nagu ka Veneetsia. Nii et Veneetsia kööki pakkuva söögikoha jaoks on asukoht igati sobiv. Seestpoolt näeb restoran välja õdus, kodune ja kalamajalik. Veneetsialikku värvi ja glamuuri annavad seintel rippuvad filmiposterid. Eriti resto teine saal näeb välja nagu filmifanatist kalamajalase elutuba. Peaukse kõrval on tahvel, kus itaaliakeelsed tsitaadid filmirežissöör Bernardo Bertolucci linateostest. Kas üks Itaalia nimekamaid filmi-tegijaid ning restorani omanik ja peakokk Marco Bertolucci on nimekaimud? Ei, ilmneb, et sootuks hoopis sugulased ja suisa lähedased. Vaat siis. Maailm on ikka väike!

Marco oli enne Tallinna ankrusse heitmist kokana ametis mitmel pool maailmas ja töötas ka mitmes siinses söögikohas. Kuniks otsustas avada päris oma restorani. Kuhu tasub igal juhul sisse astuda.
Hakatuseks võib proovida frittura mista’t, frititud mereande tempura’s (16), Veneetsiale nii iseloomuliku tänavatoitu. Või võtke gamberoni – grillitud tiigerkrevetid Itaalia salatiga (17).
Väga veneetsialik valik pearoogade seast on risotto di mare – risoto mereandidega (17). Berto-lucci menüüst leiab ka grillitud tursafilee. Tursk pole just kala, mis esimese hooga seostub Itaalia köögiga, kuid merelinnas Veneetsias on see uimeline olnud sajandeid au sees.

Mereannipasta Scoglio valge veini kastmes (16) on Itaalia rannikualadel ülimalt populaarne roog. Enamasti pakutakse seda spagettidega, kuid Bertolucci versioonis on pastaks käsitsi valmistatud tagliatelle’d. Selle roa juures on kaks tuksimineku võimalust: unustada pasta keedupotti kauemaks kui vaja ning kui mitte arvestada, et erineva küpsemisajaga mereannid tuleb õigel ajal pannile visata. Bertoluccis oli mõlemat komistuskivi välditud.
Kes aga mereandidele maisemaid mekke eelistab, siis pelgalt cervo, hirve sisefilee punaveini ja mustsõstrakastmes kartulikreemi ning miniporganditega (25.50) kastme pärast tasub Kalamaja tee ka kaugemalt ette võtta. Kokk avaldas ka kastme saladuse: selle valmistamisel tuleb kasutada mitte odavat, vaid võimalikult head veini.

Eine lõpetuseks passib hästi peremehe enda retsepti järgi tuunitud klassikalise magusroa versioon: tiramisu sbagliato (6.50). Põhimõtteliselt on see dekonstrueeritud tiramisu, mille Bertolucci versioonis annavad klassikaliselt pehmele konsistentsile suus krõbisevat tekstuuri juurde küpsisetükikesed – cantuccini’d – tavaliselt kasutatavate keelekeste asemel. Üllatav, kui palju võib ühele äraproovitud retseptile juurde anda väike vaheldus.

Aga kui tahate einestada vähem glamuurselt, on seegi võimalik. Bertolucci pole pelgalt restoran, vaid ka veinibaar ja pitseeria. Selle kohta võib julgelt väita, et pitsad kuuluvad pealinna parimate sekka.
Proovige näiteks väga veneetsialikku doge’it (eesti keeles doodž ehk Veneetsia valitseja tiitel), valge pitsa puravikkude, motsarella, rukola, crudo (sink), parmesani ja trühvliõliga (13.50). Esiteks kas või seetõttu, et valge, see tähendab tomatikastmeta pitsa pole siinkandis kuigi levinud. Teiseks on see pagana hea. Selle kõrvale klaasike-kaks tasemel Itaalia veini või kohalikku käsitööõlut ja elu on nagu lill
kanaliäärsel klumbil.
Kui ilm vähegi soojakraade lubab, nautige seda kõike Bertolucci terrassil, jälgides taustaks Vana-Kalamaja tänaval patseerivaid inimesi. Väga euroopalik.

TOIT ja MUUSIKA
Itaallase MARCO BERTOLUCCI siia saabumine sarnaneb paljude välismaalastest mehevendadega, nagu ikka. Ürgne instinkt, mis seotud kauni eesti naisega, on toonud ka Marco siia, kõleda kliimaga maakamarale oma juuri ajama. 
Tekst Andres Peets
Marcol oli kord Garda järve ääres populaarne restoran, kus ta eestlannast kaunitariga tutvuski. Muinasjutt ei jätkunud kaua ja noored pole enam koos, kuid piisas sellest tutvusest, et Marco pärast restorani müüki just Eesti oma elujärje ja tuleviku üle mõtlemiseks ning pausi pidamiseks välja valis. 
Läks aga nii, et siia ta jäigi ja pärast mitmes Tallinna restoranis töötamist avas Marco Kalamajas isikliku restorani.
Restorani pidamine aga polegi algusest peale olnud tema peamine tegevusvaldkond. Elukutselise muusikuna töötas ta aastaid Itaalia RAI televisioonis produtsendina ja ühes üsna kuulsas helistuudios, kus ta oma bändiga avaldas ka parajalt populaarseks saanud albumi. Bändiga olid nad Marco sõnul ühe sammu kaugusel suurest kuulsusest ja edust, mis paraku, nagu kuulsuse harjale jõudnud artistidega ikka juhtub, hangus ühe bändiliikme tekitatud vastuolude tõttu. Nüüd on Marco hakanud taas muusikaga tegelema ja töötab uue albumi kallal. 
Marcole meeldib, et elu ja äri korraldamine on Eestis oluliselt lihtsam kui Itaalias. Sellist bürokraatiat ja administreerimisraskusi nagu ta varasemast elust mäletab, siin pole. Lisaks meeldib talle siinne elu aeglane kulg ja loomulikult Tallinn kui mõnus ja hubane linn. Ning Eesti puhas ja üsna puutumatu loodus. Aga lõunamaisest päikesekuumusest tunneb Veneetsiast pärit mees mõistagi küll puudust.