Ajakirja PULSS väljaandja Andres Peets elab ootuses ja lootuses, et nullpunkt on lähedal ja paremad ajad on tulekul

Mäletan oma varasest lapsepõlvest seda sügavat kindlus- ja rahulolutunnet, et vanemad inimesed, meie isad-emad ja onud-tädid, on targad ja meie elu saab nende tarkuse läbi olema ilus ja turvaline. Mida vanemaks ma olen saanud, seda enam haarab mind ängistus ja mure, et see lapsepõlve kujutluspilt on kõverpeeglis julmalt hägustustumas. 
Minu vanemad olid targad inimesed, selliseid on loomulikult ka täna meie ümber hulganisti. Aga aina rohkem pääsevad püünele ja meie elukorraldust kujundama piiratud empaatiavõimega, siseringi nomenklatuuri kuuluvad ning tegelikust elust ja kogemusest puutumatud tegelased.

Hästi riietuvad ja ametihüvedega pärjatud inimesed, kes oskavad tavainimesi oma sulnis kõnemaneeris ära „puuderadada“ , saavad ikka ja jälle valijate toetuse. Mul ei ole midagi populismi vastu (tõdegem, et etümoloogiliselt on see mõiste ajas muutunud), kuid kaasavalt kõneosav inimene peaks oma annet ka eesmärgikohaselt rakendama. Aga vaatamata valimiseelsetele lubadustele oleme ikka tühjade kätega. Neljarealisi maanteid on läbi aastate oma valimiseelsetes programmides tähtsustanud kõik parteid. Täna aga oleme olukorras, kus Valitsus palub Euroopa Komisjonilt pikendust juba ammu lubatud teede väljaehitamise tähtaja (2030) osas. Õpetajad, see maasool, keda sõnades ikka kiidetakse ja tähtpäevadel ülistatakse, võitleb veri ninast väljas ja streigi ähvardusel oma parema eluolu eest. Estonia Ooperiteatri uue hoone ehitamise saaga – tunnistame, see algas juba nõukaajal – ootab vist uut riigikorda, et ükskordki mõne kultuurilembese poliitiku süda hakkaks kaasa tuksuma. 
Ikka täie keha ja meelega tahaks, et ka valija ehk poliitika kujundaja – vist nii on elektoraati nimetatud poliitika õpiraamatutes – oskaks libekeelsusel ja tõelisel andumusel rahvast teenida vahet teha.

Hiljuti arutasin oma sõbra Rain Lõhmusega Urmas Sõõrumaa poolt ajakirjanikule öeldut, et Eesti riik on pankroti lävel. Lisasin omalt poolt, et pankrott ei ole mitte ainult majanduslik vaid ka intellektuaalne. Rain mõtles hetke ja ütles: „ Kõik allub loodusseadustele. Loodus leiab alati tasakaalu punkti. Läbi nullpunkti saab alguse ka uus tõus. Ka poliitikas.“

Nelja lapse isana ja mitmekordse vanaisana, loodan, et ikka ükskord tuleb aeg, mil nemad näevad, et selline looduslik tasakaal, ka poliitmajanduses, saab prevaleerima.

Ah soo, kui nüüd pisut sarkasmi kasutada, siis hiljutise uudise valguses, et Eesti on elukalliduselt positsioneerunud Euroopa viie kallima riigi hulka, võiks öelda, et ainult viie rikkama hulka kuuluv riik võib endale säärast elukallidust lubada.

Mida vanemaks ma olen saanud, seda enam haarab mind ängistus ja mure, et see lapsepõlve kujutluspilt on kõverpeeglis julmalt hägustustumas. 
 

.