Edith Karlsoni unistuste elu
Fotod: erakogu
Edith Karlson (36) on eesti noorema põlve huvitavamaid kunstnikke, kelle tööd on skulptuuri vallast ja veitsa vungiga võtmes. Hiiddinosaurusest, nunnumeetrites kutsudest muude elukateni ja muidugi inimloomi!
Sähendseid tahaks ka Tallinna linnaruumis näha!

Kuidas ühendab pidevalt näitustel esinev ja ideid genereeriv kunstnik oma töörežiimi lisandunud pereelu ehk pisipoja ja mehe vajadustega? Kas hard working woman ka maniküüri-pediküüri jõuab, seda me ei pärigi! Küsime ikka seda, kuidas ta vaimu värskena hoiab?

Kes jõudis suvel käia vaatamas Edith Karlsoni ja Dan Mitchelli ühisnäitust „The End“(„Lõpp“)? Suure kaubamaja ja keskturu vahele nn Stalini hamba maja tagahoovi end asutanud ägedasse Temnikova & Kasela galeriisse jõudnud külastajad said paraja sapsu ehmatust, sest sattusid uksest sisse saades kui ürgaega, kus esimesena tervitas neid Edithi hiiglaslik koopainimene. Näituse sõnum oligi „The End“ ehk siis lõpp, kinnitab Edith: „Vähemalt selliseid tundeid on tekitanud kõik toimuv nii minus kui ka Danis. Samas, nagu me kõik hästi teame, siis iga lõpp on uue algus. Seda, kas see uus algus ka midagi head tähendab, näitab tulevik.“ Edith täpsustab, et tema jaoks tähendab see koopainimene „brutaalsust ja raevutunnet, mida ise olen vahel tundnud, kui sõnadest jääb puudu. Ja noh, tänapäeval on mul tihti tunne, nagu elaks kuskil Jurassic-parkis, kus ammu väljasurnud elukad on järsku ellu ärganud ja toimetama hakanud.“

The End. Fotod: Roman-Sten Tõnisoo

Hetkel mässab Edith mitmel rindel, iga kuu on uued projektid nii ehk naa. Lisaks Tallinna fotokuu jaoks valmivale kahele näitusele tuleb oktoobris koos Eva Mustoneni ja Mary Raid Kelleyga näitus KUMU-s. „Tuleb nii loomi kui ka inimesi,“ lubab kunstnik.
Meil on linnaruumis selgelt puudu just erilisi ja intrigeerivaid-inspireerivaid taieseid. Pilt on üldiselt igav – monumendid, surm ja mälestus, siin-seal traditsioonilisemat kitši. Oleks äge, kui kuhugi linna peale kerkiks lisaks Tauno Kangro kujudele mõni Edith Karlsoni kuju!? Kes mäletab, siis mõni aasta tagasi tonksiski Edithi „Ninasarvik“ paar tundi Kangro korstnapühkijat tagantpoolt. See oli küll selline pop-up performance, pulli mõttes… „Õudselt meeldiks, kui konservatism kaoks linnapildist,“ nõustub Edith, lisades aga, et „avaliku ruumi kunst on kallis ja kui sinna midagi pannakse, siis see kuulub rahvale ja rahvas on konservatiivne. Peab olema päris julge, et visata 100 000 euro eest üks verd sülgav dinosaurus Vabaduse platsile. Ise olen väga õnnelik, kui linnapildis millelegi ootamatule peale satun.“

Cool nagu kunstnik

Kahju jah, sest ega inimesi väga palju galeriidesse või muuseumidesse satu. Kellele Edith oma taiesed teeb, neisse laetud sõnumid sihib? Või üldse, mis on kunsti eesmärk? „Seda ma ei mõtle, kellele ma teen,“ ütleb Edith. „See ei vii kuhugi, nagu ei vii edasi ka soov kõigile meeldida, seda põhjusel, et see on võimatu ja seega mõttetu. Hea kunst on see, mis midagigi tundma ja ajus liikuma paneb.“

Edithi töödest on tema keraamilised elajad vägagi nõutud kraam: „Nad on suhteliselt turvalised, kuna näevad nunnud välja, aga kuna nad kannavad endas minu kommentaari elu ja olukorra kohta, siis on kõik balansis.”
Edith möönab, et loomad talle meeldivad. Tal on olnud kodus jänesed. „Kaks jänest oli. Üks elas rekordvanaks.“ Praegu on pikemalt olnud koer. Hetkel isegi kaks koera, sest Edith ootab oma Kadrioru korteri remonditööde lõppu ajutisel pinnal ema juures, et peagi – jõuludeks? – koju saada. Kõvad katsumused kunstnikule, kui juba mõnda aega on ka mees ja paariaastane laps kantseldada töö kõrvalt?
„Ega jah. Mis seal salata, kui laps ja mees majas, siis elu pole enam selline, kus lähed ja teed mis tahad,“ nendib Edith, märkides: „Naiskunstnik lapsega on üldse omaette teema. Kunstimaailmas on laps tabu. Üritan siin kogu maailmale tõestada, et saab olla kunstnik ka koos lapsega.“

Edith elab koos tuntud DJ, muusika- ja raadiomehe Raul Saaremetsaga. „Ilma temata ei saaks ma mitte midagi teha. Ega tal minuga kerge pole. Üks ütlemata kannatlik inimene, ma muudkui imestan ja tänan südamest, et ta mul olemas on.“
Poeg Nikolai kasvab… „Goodbye egoism,“ ütleb Edith, aga möönab, et „vahelduseks ikka päris huvitav tunne mõelda hommikust õhtuni mitte enda peale. Isiksuslik areng on olnud ainult positiivne ja meeldin endale palju rohkem kui näiteks kuus aastat tagasi.“

Abiks ikka – oma mees kohe võtta kui vaja uus skulptuur valmis teha.

Üldiselt tundub kunstnikuks olemine äge ja lahe. Oled justkui vaba inimene, tegeled loominguga. Selle põhjal, et Edithil on näitusi ja tunnustusi ja tähelepanu, võiks arvata, et ta ei ole päris see nagu „nälgiv ja külmetav kunstnik“?
„Ma isegi ei oska öelda, kas kunstnik cool või äge on. Ise ei tunneta seda selliselt. Eluaeg olen kunstiga tegelenud ja kõik sellega seonduv on mulle tavaline pingeline argipäev,“ pajatab Edith, märkides: „Hetkel on mu elu teinud ilusaks kunstnikupalk, tänu millele saan tunda turvalist ja stabiilset elu, mis vabakutselistel kunstnikel puudub.“ Tõsi, ka ilma kunstnikupalgata on ta siiani hakkama saanud, aga kuna sel juhul puudub stabiilsus, siis sellevõrra on ka pingelisem. Edith nõustub samas, et ta on oma ametis vaba aega planeerima. “Iseenesest saan tõesti teha täpselt seda, mida ise tahan. Igal lõbul oma hind, nagu öeldakse!“

Õudselt meeldiks, kui konservatism kaoks linnapildist.

Kui pärida temalt totaalse lõbu ja lõõgastumise kohta, siis vastab Edith, et tegelikult võtab see enda asjaga tegelemine põhimõtteliselt kõik aja ära ning ausalt öeldes millekski muuks ei jäägi. „Aga jah, Hiiumaa on minu lõõgastus number üks. Hiiumaal olen üritanud ka tööd teha, aga seal on see asi, et nii kui ma sinna jõuan, ma ei taha mitte midagi teha. Tahan lihtsalt olla ja jalutada ja ujuda ja lugeda. Väga raske on ennast seal tööle sundida.“
Päris Hiiumaale ta Tallinnast siiski ära ei koliks: „Mulle on mõlemat vaja. Eesti talve pikkus ja see pimedus, mis valitseb maal… see teeb aasta ringi seal olemise natuke raskeks. Pluss, nagu ma enne mainisin, siis mul on seal raske tööd teha. Linna tempo ja kergelt masendav vaib on mulle töötegemiseks vajalik. Aga mul on korraldatud nii, et ma tõesti olen pool aega linnas ja pool maal, nii et elan nagu oma unistuste elu.“

Maailmalõpp. Silikoon 160×160 2019.
Elu võimalikkusest linnas

Tallinnas kasvanud tüdrukuna on Edith elanud suure osa elust Nõmmel: „Rongid, surnuaiad ja sealne liputaja… ja lihtsalt aiad ja jalgrattasõit ja hirmus kuivkäimla,“ kirjeldab kunstnik oma lapsepõlvemaastikke.
Edith märgib, et kahjuks on Tallinna linnaruumis palju, mis üldse ei meeldi. „Mu lemmikkohti oli kunagine kultuurikilomeeter, mis hävitati… Nüüd on seal kõik nii uhke, nagu välismaal, aga ma ei saa sinna mitte midagi teha, et mulle meeldis siis rohkem, kui see oli räämas ja natuke õudne. Üldse ei meeldi see autotee seal.“ Mis veel võiks olla meie linnaruumis parem? „Avalikku ruumi peaks alati rohkem olema,“ ütleb Edith veendunud. Kui ta elas kunagi Berliinis ja siis kodulinna tagasi tuli, „oli ikka päris tugev šokk, kui sain aru, et siin tegelikult pole parke ja kui on, siis seal pole need mõeldud kohaks, kus inimesed aega saaksid veeta… ja rattateede olukorrast pole mõtet üldse midagi rääkida. Autokeskne suhtumine on kurb.“

Mis puudutab aga meie kaasaegset arhitektuuri, siis see meeldib väga. „See ei tähenda loomulikult seda, et kõik, mis püsti aetakse, on jube lahe,“ korrigeerib Edith, lisades, et üldiselt sooviks ta ise, et natuke vähem tegeletaks lammutamisega: „Mõnest kadunud majast on ikka kohe väga-väga kahju.“
Samuti tundub, et end pikalt rohelise ja inimkeskse linnana välja kuulutanud Tallinn sinnapoole teel siiski ei ole. „Hetkel tundub, et tõesti mitte. Reidi tee… Kes ehitab linna kõige uhkemale ja väärtuslikumale alale sajarealise tee, et kaubaautodel oleks mõnus sirge sõit sadamasse, selle asemel et sinna jalakäijatele teid teha ning kohvikuid rajada, vabaajakeskuseid tekitada, lisaväärtust tekitada. See on nii piinlik, õudne ja jube.“

Olles elanud nii Nõmmel, Koplis kui ka Kalamajas, elab Edith nüüd juba pikalt Kadriorus. „Kui ma Kalamajast Kadriorgu kolisin, siis läks mul paar aastat harjumiseks,“ räägib Edith, et üldse mitte miski ei meeldinud… igav, ilus ja korralik. Pereinimeste paradiis.” Aga kõik muutus, nüüd meeldib väga, märgib Edith, et suhtumise muutusel mängis rolli omaenda perepunuminegi ja perelisa. „Elu võiks endiselt rohkem olla. Keegi võiks sinna teha baari.“
Peamine töörügamise koht on Edithil juba 2003. aastast Mustamäel Raja tänava ateljees. „See vana logu maja on mulle elutähtis.“

Peaks ka küsima, kui palju Edith kodaniku ja kunstnikuna meie soojaks köetud ühiskondlik-poliitilise elu peale vaatab ning jälgib, mis valitsuses ja parlamendis toimub?
„See on üks lõputu ja tüütu võimumäng, mis lõpuks mõjub nii lapsikult. Keskkond peaks olema esimene asi, millega kogu maailm peaks tegelema ja eesmärgiks võtma,“ vastab Edith.
Kas ta peab võimalikuks unistada paremast harmoonilisemast maailmast? „Unistan, et kõik inimesed saaksid lubada endale reisimist ning sedasi silmaringi ja südant avardada. Eesti on nii väike koht, et siit on raske asju suures plaanis näha, kõik hakkavad oma nina all midagi nokkima ja uuristama ja arvavad, et on ainult üks tõde.”


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

Uks BALLETTI

Ballett on üks esteetilisemaid kunstivorme: inimkeha imeline liikumine seotud muusika ja mõtestatud sisuga. Loo jutustamine tantsu kaudu. Hetkes olemine, kus…

Jazz & the CITY

Igal kevadel käivitub oodatud muusikafestival Jazzkaar ja kõneleme muusikutega festivalist ning linnaruumist. Sõna saab muusik Karl Madis Pennar, kes esineb…

SUPREME! Toivo Freeman Pilt

Kõmulise minevikuga koloriitne disainer ja stilist Toivo Freeman Pilt kinnitab, et on elus teinud kannapöörde ning on aastatetagusest üle-võlli-elust keskendunud…