Natalia Mirzoyan on Eestis tegutsev animatsioonirežissöör ja visuaalkunstnik. Sündinud Jerevanis, Armeenias, õpib praegu Eesti Kunstiakadeemias (EKA), tegeleb loomingulise tööga ja viib läbi töötubasid.

Kõik tundub imehästi minevat, sest tema film „Talv märtsis“ („Winter in March“) võitis Cannes’i filmifestivali alaprogrammis La Cinéf 3. koha! Ja pälvis äsja Eesti Kultuuripärandi Fondi aastaauhinna.
Natalia looming on sügavalt juurdunud vaatlemises: linnas elu mööduvad hetked, vaikivad inimeste žestid ja habras ruum, kus aeg näib sõrmede vahelt libisema.

Praegu töötab Natalia mitmes kohas, mitte traditsioonilises stuudios. Ta rendib väikest kontorit Nõmmel, kus ta maalib akrüülvärvidega, samas kui suurem osa tema filmitööst toimub kodus või EKA raamatukogus. Uue animafilmi storyboardi ja stsenaariumi väljatöötamiseks on tal vaja ainult oma iPad’i ja rahulikku, keskendunud keskkonda.

Isikliku loominguga paralleelselt jagab ta oma oskusi ka õpetamise kaudu. Ta valmistab ette sarja töötubasid Studio Gallery K28-s, mis on avatud kõigile, ka neile, kellel pole joonistamise kogemust. Natalia loodab töötubasid tulevikus laiendada ja näiteks suvel korraldada töötube vabas õhus. Infot workshopide kohta ilmuvad Instagrami ja Facebooki lehtedel.

Teatud edule vaatamata on Natalia ja tema pere elu Eestis teadmatuse ja ebakindluse küüsis. Oodatakse otsust Natlia venelasest abikaasa elamisloa kohta.
Vaatamata Eesti kultuurisektori tugevale toetusele ja sellele, et abikaasa on avalikult sõja vastu, on protsess valusalt aeglane ja läbipaistmatu. Natalia soov on lihtne ja siiras – jääda Eestisse ja ehitada siin oma tulevikku. Kui asjaolud sunnivad neid siiski lahkuma, oleks järgmine sihtkoht tõenäoliselt Prantsusmaa. Natalial on seal tugevad professionaalsed sidemed ja riik pakub kunstnikele märkimisväärset toetust spetsiaalsete viisaprogrammide kaudu. Siiski loodab ta jääda Eestisse.

Lootusele annab jõudu toetus, mida ta on leidnud igapäevaelus. Kuigi eestlasi kirjeldatakse sageli kui tagasihoidlikke, on Natalia kogemus olnud hea. Animatsioonimaailmas on avatus loomulik, kuid ta on kohanud toetust ja abi ka väljaspool professionaalseid ringkondi. Natalia meenutab nelja Ülemiste City jaoks joonistatud seinamaali – see projekt eeldas suurt koostööd ja usaldust. Natalia kiidab seda, kui pühendunud ja täpsed, professionaalsed inimesed olid! Koostöö kohalike animaatorite ja toimetajatega tema filmide kallal on olnud sujuv ja loominguliselt rahuldust pakkuv. Nagu ta ise ütleb, kui eestlased näevad, et sa tahad tõeliselt midagi tähendusrikast teha, on nad valmis sind toetama.

Ka isiklikul tasandil sobib tema introvertne loomus hästi kohaliku temperamendiga. Ta naudib vaikset austust isikliku ruumi vastu – nii erinevat Armeenias tavalisest spontaansest tänavakõnelusest.
Rõõm tuleb praegu lihtsatest, kuid võimsatest allikatest. Tema nelja-aastane poeg on tema maailma keskpunkt. Elamine koos perega – abikaasa ja kahe lapsega – Nõmmele on toonud ta ka loodusele lähemale, muutes metsa jalutuskäigud lihtsaks ja igapäevaelu osaks. Reisimine on teine oluline inspiratsiooniallikas, mis on sageli seotud filmifestivalidega, kus ta esitab oma filme. Kuhu iganes ta ka läheb, võtab ta joonistusvahendid kaasa. Nataliale on joonistamine meditatsiooni vorm – viis süveneda sügavalt kohale ja hetke. Selle harjumuse tõttu mäletab ta iga üles joonistatud olukorda üllatavagi selgusega.

Tulevikku vaadates soovib Natalia jätkata iseseisvate lühianimatsioonifilmide tegemist ega tunne huvi täispikkade projektide vastu. Ta usub, et on leidnud oma koha elus. Hiljem näeb ta end keskendumas üha rohkem suureformaadilistele maalidele Tallinn, eriti sellised piirkonnad nagu Kalamaja, inspireerivad jätkuvalt. Ta armastab linna rahulikku rütmi: ülerahvastatuse puudumist, minimaalset liiklusmüra ja rohealasid. Isegi kliima sobib talle. Peterburis õppides ja töötades sai ta sellega piisavalt harjuda. Ainus asi, mida Natalia tõeliselt igatseb, on mäed!

Natalia sooviks Tallinnaski veel enam näha võimsaid ja vahelusrikkaid näitusi. Muidugi on olemas Fotografiska ja KUMU jne. Siiski on linnad nagu Stockholm piisavalt lähedal, et oma soovi külluslikumalt täita. Samuti võiks olla enam hooajalisi kunstiturge – sarnaseid EKA jõuluturuga, aga ka suvel. Animatsioonivaldkonnas leiab ta aga, et Eesti on erakordselt hästi hakkama saanud. Tugeva rahastamissüsteemi ja aktiivse stuudiotega on Eesti animatsioon teeninud ülemaailmse maine – ja ta on tänulik, et saab olla osa sellest ökosüsteemist.