Tallinna Toomkirik on kõige vanem seni veel säilinud ehitis linnas. Algusaegadest Neitsi Maarjale pühendatud pühakoda on senini kõigi Eesti kirikute emakirik ja kirikupeade kodukirik. Oluline kõigi jaoks on aga jumalakoda kui rikkaliku kultuuri- ja kunstiväärtuste hoidja.

Välisturistide pilku ja pildistamishuvi püüab Toompeal tihti esmalt just värvikas õigeusu kirik, Nevski katedraal, mida veel sada aastat tagasi värskes wabariigis mõeldi ümber ehitada või isegi õhku lasta. Siiski on Toomkirikul oma alles 20. sajandi algul tsaarivõimu ja venestamise sümbolina kerkinud „rivaali“ kõrval välise vaoshoituse taga väge ja sajandite sügavusse viivat pärandit. 

Tõesti, Toomkirik on tähelepanuväärne, mitme ajastu kihistusi esindav sakraalehitis. Siin paikneb Eesti kõige rikkalikum hauaplaatide, epitaafide, sarkofaagide, hauamonumentide ja vapp-epitaafide kogu, mille vanus ulatub 13.–20. sajandini. Siinse jumalakoja eri sopistustest, nurkadest ja treppidest tulvab lugusid ja legende. 

Praegu, tammetõrude rohkuse ajal, on paslik piiluda ka Toomkiriku kõrge katuse poole. Miks? Sellest loe, millele peapiiskop Urmas Viilma meie loos viitab! Tammetõru on olnud jõu ja võimaluste, hea õnne ja viljakuse sümbol juba paganatel, nii põhjarahvastel kui ka keltidel, tõenäoliselt ka muistsetel eestlastel. 

Tammetõru kiriku tornitipus
Urmas Viilma, EELK peapiiskop
Üllatasin hiljuti üht oma tuttavat väitega, mida ta esialgu ei uskunud. Küsisin, kas ta teab nimetada üht Tallinna kirikut, mille torni tipus on tammetõru. See, et kirikutorni tipus võib olla risti, kuke või tuulelipu asemel ka põlispaganatest eestlaste püha puu seeme – tammetõru –, ei tundunud talle usutav. Ometi on see tõsi. Tallinna ja kogu Põhja-Eesti vanima tänaseni tegutseva kiriku, Tallinna Piiskopliku Toomkiriku väikese barokse harjatorni tipus on tammetõru. Toomkirik on kõrgunud Toompeal üle Tallinna juba kaheksa sajandit. Seda on külastanud pea kõik kroonitud pead ja paljud võõraste riikide presidendid, kes Eestimaad on väisanud. See kirikutorn on igal Tallinna vanalinnast tehtud panoraamfotol ja paljudes filmikatketes, sealhulgas Christopher Nolani värskes filmis „Tenet“. Kuid tammetõrust harjatorni tipus, mis sinna on paigutatud tõenäoliselt pärast 1684. aasta Toompea suurpõlengut, pole ilmselt suur osa tallinlastestki kuulnudki. Ometi on see meie kõigi silmade ulatuses olnud juba pikka aega. Tasub tulla Toompeale seda tammetõru vaatama. Toomkiriku torni ronides saab seda näha lausa oma silmade kõrguselt.

Ehitus läbi sajandite 

Kiriku ehitust, tõenäoliselt puidust, alustati kindlasti juba Taani kuningas Valdemar II ja Lundi peapiiskopi Anders Suneseni juhitud ristiretke käigus suvel 1219. Päris kindlalt ei teata aga, kas algkirik püstitati sama koha peale, kus see hiljem ja praegugi asub. Pärast poliitilisi pöördeid siinmail ja kaugemal valmis päris kivist kirikuhoone aastal 1240 ja pühitseti Pühale Neitsi Maarjale – Domus Mariana. 

See oli väike ühelööviline hoone, mille müüritise osi on säilinud koori ja käärkambri vahelises seinas. Kirikuhoone suurendamist alustati kooriruumist, mis omandas praegused mõõtmed 14. sajandi esimeseks pooleks. Seejärel alustati ka pikihoone suurendamist, mis sai põhiosas tänapäevani säilinud kuju 15. sajandi keskel. 

Tulekahju 1684

Enne ja pärast ajaarvamine käib Toompeal hirmsa tulekahju järgi 6. juunil 1684, kui tuld võttis ka Toomkiriku puidust torn ning pühakoda süttis põlema. Paljud tulekahjus lõksu jäänud toompealased olid viimases hädas põgenenud kirikusse, lootuses pääseda kõigevägevama kaitse alla, kuid kiriku katus varises sisse. Alles kaks ja pool aastat pärast tulekahju olid taastamistööd kirikus niikaugel, et sai jätkata teenistustega. Siiski on väga huvitav tõdeda, et suure tulekahju jäljed on praeguseni näha just Toomkirikus – sisenemine pühakotta on veidi kui laskuks keldrisügavusse. Põhjuseks asjaolu, et pinnas väljaspool hoonet ja kogu Toompeal on tulekahju tagajärgede tõttu enam kui meetri võrra kõrgem. 

Hävinenud varasem gooti stiilis läänetorni kiiver asendati barokk-kiivriga aastatel 1778–1779 (arhitekt C. L. Geist).

Kunsti ja kultuuriväärtusi

Kiriku taastamise aegu tegutses linnas Köningsbergi meistri Christian Ackermanni puunikerdustöökoda. Puulõikemeistri juhendusel nikerdati silmapaistvalt peene tööna nii kiriku kantslipiirded kui ka altar. 

Toomkiriku seintel asub ka Euroopa üks uhkeim vapp-epitaafide kollektsioon, mis vajaks täiesti omaette käsitlust. Põnevad on kabelid – Püha Jüri, Ferseni või nn kuninga kabel, kus seisab võimalik et Tallinna vanim uks!

Ja muidugi hauamonumendid! Kuulsamatest kirikusse maetud isikutest võiks nimetada tuntud rootsi väepealikku Pontus De la Gardie’d ning tema abikaasat, Rootsi kuninga Johann III tütart Sophia Gyllenhelmi, Katariina Suure favoriiti admiral Samuel Greighi ning esimest vene ümbermaailmareisi juhtinud admirali Adam Johann von Krusensterni.

Muidugi pole see veel kaugeltki kõik – ka oreli alguslugu viib meid juba 19. sajandisse.

Liiderdaja legend
Peasissekäigu juurest veidi lõunapoolse löövi suunas laiub külastajate jalge all kivitahvel sellise „Otto Johann Thuve. Edise, Vääna ja Koonu mõisniku haud. 1696 A.D“. Legendi järgi oli Thuve lustlik ja liiderlik mees, kel eluteel saatjaks vein, naised ja laul. Surivoodil vallanud meest aga patukahetsus ja ta palus matta end kirikuukse lävele, et inimesed, kes sisenevad ja ta hauaplaadil trambivad, päästaksid ta hinge. Selle peale on aga ka arvatud, et Thuve jäi siiski lõpuni endiseks, lootes teistpoolsusest oma hauaplaadi alt piiluda naisterahvaste seeliku alla!