Lavastaja Andres Puustusmaa tegutses 20 aastat edukalt suure Venemaa filmimaailmas. Pärast Ukraina sõja algust aga naasis täiega Eestisse.

Kuigi tegid Vene-aastatel paar filmi ka siin, siiski, kuidas oled kohanenud? Kas kohaliku väikse konnatiigi karmis konkurentsis oled pidanud toore jõu või targa nõuga endale ruumi tegema ja kohta nõutama?
Ma kohanen ruttu kõikjal. Olen alati kohanenud sõprade ja kõige armsamate inimeste aruka nõu ajel. Kõige ülejäänu, nagu toore jõu või ülbusega, ei tee mitte midagi, mitte kunagi. Hoian nina vee peal, senini veel edukalt …

Sinu värske mängufilm „Ühemõõtmeline mees“ on vaatajate ees. Mille poolest on see sinu arvates praegu (või ka tulevikus) oluline linateos?
Iga luuletus, mis on kirjutatud, olgu või sahtlisse, on tähtis ja oluline. Iga Eesti film on oluline. „Ühemõõtmeline mees“, nagu ütleb pealkiri, on osa meie olekust, mentaalsusest. Varsti on kõik läbi, ei ole vaja ülbitseda. Elu on selleks, et seda nautida, ma alles õpin seda …

Kuigi õppisid näitlejaks, oled öelnud, et tunned end paremini lavastajana, (kelleks muidugi ka õppisid). Kas näitlejana oma filmis esineda ei taha?
Ma ei tea, kelleks ma õppisin. Olen saanud ajapikku teha ja tunda rõõmu sellest, mis teen ja rõõmu pakub. Kirg ning avastamine on sama, mis olla vajalik ja tunnustatud, see on osa inimeseks olemisest. Ma ju olen vajalik … Oh kui petlik see mõte on! Tegelikult on vajalik gurmaanlus ja maitse. Hea maitse määrab kõik.
(Olgu siinkohal paljastatud, et „Ühemõõtmelises mehes” teeb Andres näitlejana väikese sutsu ning kandvama rolli teeb Andrese poeg Leonard Puustusmaa-toim.)

Mait Malmsten on su filmides alati ja on veel näitlejaid, keda kasutad korduvalt. See on muidugi mujal maailmas ka tihti nii, et lavastaja kasutab samu nimesid. Aga kas need näitlejad on sinu sõbrad või siiski on veel mõni põhjus, et neid kasutad?
Need, kellega korduvalt koos töid teen, on sõbrad. Sõpradega ei pea asjatut juttu ajama ja vastupidi, saab kõigest rääkida ning lobiseda. Maitse maailmast on sarnane, või sarnaselt erinev. Me ei pea ka tihti lobisema, kuigi seda on erutavalt mõnus teha, lihtsalt asjad olemusest käärivad samal temperatuuril.

Suhtud mõnda oma töösse vahel üsna kriitiliselt. Kuidas „Ühemõõtmelise mehega rahul“ oled?
Näita mulle mõnd kolleegi või sõpra, kes ei suhtu oma töösse või tegevusse kriitiliselt. Viimase filmiga ma ei viitsi väga jaurata, mõtlen ammu juba uute töödele.

Tallinlasena oled selle linna arengut näinud küll ja küll. Mis on see, mis sulle siin väga meeldib? Mida sinu meelest oleks vaja kõvasti parandada?
Mu kodulinn on Tallinn, avastan siin tihti midagi uut. Vaatan veidi kõrgemale ja näen midagi sellist, mida oleksin ilmselt näinud 40 aastat tagasi, aga alles nüüd panen tähele. Filmivõtted Tallinnas on alati kordumatud, siin on kõikjal väga huvitav ja fucking lahe!