HEIDY PURGA (48) on kevadest kultuuriminister, aga ega väga pikalt ei saanud naine tööd rabada, kui peale tuli suvepuhkus. Linnakultuuriajakiri PULSS küsis kultuuriministrilt, kuidas läheb.

Heidy on olnud meediamaastikul silmapaistev aastaid, juhtinud telesaateid ja Raadio 2, eurolaulukonkurssi „Eesti laul“ ning keerutanud heliplaate sarjas Must Mesi. Ligi kümme aastat on Heidy olnud „orav rattas“ reformierakondlasena poliitikas, Riigikogus ja parlamendi kultuurikomisjoni liige. Tema kaasa on tuntud lavastaja, näitleja ning tänane Eesti Ajaloomuuseumi direktor Jaanus Rohumaa, kellega koos kasvatatakse poega Villiamit.

Pärast puhkust taas tööpostil. Mida tähendab sinu jaoks puhkus?
Mulle väga sümpatiseerib, et me räägime avalikkuses julgemalt puhkamise vajadusest ja oleme saamas üle valehäbist, et puhkamine on nõrkadele.
Inimene ei ole nõnda ehitatud, et ta ei vajaks tööst puhkust. Vaimse tervise probleemid, mis tulenevad paljuski tööga seotud stressist, hakkamasaamisest ja muust, kulmineeruvad ühel hetkel füüsilisteks probleemideks või vältimatult keerulisteks vaimseteks probleemideks. Puhkama peab! Minu jaoks eeldab puhkus mingit laadi keskkonnavahetust, teiste paikade külastamist, suvilas olemist, looduses viibimist. Olen üpris suur aiandushuviline ja üks parim puhkepaus tormlevatele mõtetele on tegeleda taimedega. Kevadel hakkad pihta, see on tavaliselt kõige keerulisem osa protsessis, et kõik oleks kenasti ette valmistatud, siis võib suvi tulla. Kurgid, tomatid, paprikad, porgandid, salat, redised, suvikõrvitsad sirguvad imepisikestest seemnetest ning kannavad tänuks imelisi vilju. Valvan oma roose, liiliaid, flokse, pojenge, rodosid, hortensiaid, gladioole ja astilbesid kuni sügiseni välja, et need siis talveunne saata ja uut kevadet ootama jääda. Taimed annavad palju tuge, loodus on lihtsalt imeline.

Vajame ju ka lihtsalt igapäevaselt lõõgastusi. Mis need sinu jaoks on, kas sport, reisimine, markide kogumine? Koolipõlves olid ju laskesuusataja.
Suuski pole ma ammu alla saanud, aga jooksmas käin küll aeg-ajalt ja külastan jõusaali. Kiidan ka SA Eesti Terviseradade poolt käiku pandud ettevõtmist, milles luuakse ka linnadesse roheluses liikumist võimaldavaid radu, kus võib nii jalutada kui ka kiiremalt liigutada. See on väga oluline ka üldise rahvatervise edendamisel.

Teed ju ikka vahel ka DJ-tööd. Mis on see, mis muusikas on sinu jaoks oluline?
Jah, muusika on tugevalt südames. Hakkasin muusikat mängima 27-aastaselt, ei kujuta elu ette ilma muusikata. Muusika mängimise juures on kõige suurem maagia kokkuvõttes see, kuidas eri komponentidest – laulude valik, helistikud, sõnad-fraasid ja nende omavaheline miksimine – tekib tervik, kus üks pluss üks ei võrdu kaks, vaid kolm või viis või veel midagi muud. Sealjuures on väga oluline osa ka publikul, kellele muusikat mängida. DJ-na olen ikkagi teenindaja rollis, kes mängib inimestele, mitte iseendale. Olen peamiselt ikka soulmuusika-DJ, aeg-ajalt käin ka Aafrika rütmide radu.

Ministrina oled, nagu ikka, olukorras, kus kõik tahavad raha, aga kõik ei saa. Praeguse valitsuse hinnatõusude valguses ei ole valitsuse liige olla teab mis lust?
Tõsi on, et kultuurivaldkond vajab tähelepanu, sest kokkuvõttes on just kultuur see, mida me kaitsma peame. Ühes intervjuus ütles Ivo Uukkivi, et inimese esmane tunnus on tema side kultuuriga, sest väljaspool kultuuri ei ole inimest olemas. Meil on oma keel ja kultuur ning väikese keele- ja kultuuriruumi hoidmine ja kaitsmine on paratamatult alati kallis ja nõuab erilist hoolt. Eriti praeguses olukorras on see suur väljakutse, kus riigi eelarveline olukord ei ole teab mis lilleline. Teisalt on andnud see võimaluse kõik tegevused üle vaadata, vähendada ebavajalikku dubleerimist, minna rohkem detailidesse ja vaadelda terviku tasakaalu. Meie kultuur on tugev, peab vastu ka raskemaid aegu, kuid lõpmatult eelarvet maha lihvida pole lihtsalt võimalik.

On sul ministrina unistus või visioon, mida algatada-käivitada või äragi teha? Või tuleb lihtsalt kuidagi ellu jääda?
Ellujäämise kunstid on ju isegi väga ajakajaline Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 loovkontseptsioon ning see hõlmab väga paljusid elamise viise, mis tegelikult mõtestavad sügavalt meie elu ja loovad sellesse säravalt mõjuvat väärtust. Kultuur on nii suur ja võimas ning sügavalt inimeseks olemise ja eneseväljenduse osa, et me ei saa selle puhul kunagi rääkida „tuleb lihtsalt kuidagi ellu jääda“-olukorrast.
Ministrina on mu tööpäevas teemasid tohutult palju ja kõik on olulised, aga minu tunnetuses vajavad eelkõige suuremat tuge ja tähelepanu meie kaasaegne kunst, kirjandus, film, aga ka näiteks loomemajandus.

Kui hästi oskad eri rolle (minister, elukaaslane, lapsevanem, DJ jne) oma elus eraldada, et need üksteist segama ei hakkas? Kas tööpinged jäävad töökohta?
Eks see selgub tulevikus. Nende väljakutsete juures on olulisim jääda inimlikuks, kõigil meil tuleb ette eksimusi ning pole võimalik ja ehk ka vajadust kõike ilmtingimata vältida. Inimene on ikka üks, olgugi tal erinevaid ülesandeid.

Maailm on muutustes. Mis on sinu jaoks siin protsessides peamine, millele keskendud?
Kõikide muutuste keskel on olulisim märgata inimest.

Tallinn, mu Tallinn

Oled üles kasvanud Elvas. Kas mäletad oma esimesi Tallinnas käike? Mis meenub esimesena? Kas loomaaias jäätise söömine?
Mäletan väga hästi esimesi pealinnas käike, hingevärinal Tallinna loomaaia külastust oodates. Toona oli loomaaed Lasnamäe ja Kadrioru veerel, mitte praeguses asukohas. Minu mäletamist mööda oli alati ilus ilm, alati saime jäätist, alati võtsin endaga kaasa suure hulga uusi emotsioone. Pärast asukatega tutvumist käisime poes, kus müüdi kohukesi, see oli mu mäletamist mööda Kotka kauplus. Kohukesed olid defitsiit nagu enamik normaalseid toidukaupu, mida nõukogude režiimi ajal nägi ainult eemalt, kui üldse, lisaks pidi alati seisma pikas järjekorras.
Tallinn tundus kohutavalt suur ja masinlik. Hiljem, kui astusin pärast Elva Keskkooli lõpetamist Tallinna Ülikooli näitejuhtimist õppima, võttis uude linna sisseelamine omajagu aega – linn oli trööstitu, tuuline, hall oma hiigelsuurte „mägedele“ rajatud kortermajadega, roostes trammidega, kulunud hoonetega kesklinnas ja kuritegevusega Koplis, kohe-kohe ümberkukkuvate puumajadega Kalamajas, kus ka mina elasin oma ülikooli esimestel aastatel. Õhtuti kojuminek oli üldiselt ikka katsumus, intsidente küll ette ei tulnud, aga hirm oli pidevalt naha vahel.
Eks inimene harjub kõigega. Eriti, kui kõrval on head sõbrad.
Hiljem, juba teise ülikooli õppima asudes ja huvitava töökohaga Raadio 2-s hakkas linn ka minu jaoks tasapisi aja jooksul ilmet võtma ning tekkisid helgemad mälestused, mis on muusikaskeene ja -paikadega seotud, see oli aken avatud maailma. Tänapäeval on meil see „aken“ taskus nutitelefoni näol. Toonane undreground muusika-skeene oli siinsete noorte jaoks kultuurilises mõttes olemuslikult väga oluline. Tagasi vaadates oli just kultuur see, mis mind Tallinnaga sõbraks tegi ja tugevamalt sidus.

Kuidas hindad oma elukohta ja asumit – mis on hea ja mis võiks olla parem?
Elame perega kesklinnas Veerenni asumis Vaikse pargi lähedal, mis on üks erilisemaid parke Tallinnas oma võluvas lihtsuses ja teatavas metsikuses. Veerenni asumi vanadelt fotodelt vaatavad vastu kenad puitarhitektuuriga majad, madalarhitektuur, rohelus, mis on õnneks enam-vähem ka säilinud. Kuigi jah, linn oma kivimajadega vajub vaikselt igale poole, ka meie kanti. Hea on, et paljudesse kohtadesse saab hõlpsalt jalgsi või ühistranspordiga ning kui õhtuti kinno või teatrisse minna, ei pea parkimiskoha otsimisega pead vaevama. Kahjuks on aga siiski ka tänasel päeval jalgrattaga liikumine Tallinnas paras peavalu.

Oled oma silmaga tunnistanud muutusi linnapildis. Mis on positiivne?
Suurim muutus linnaruumis on veel sõnades: kui meie erakond rääkis juba 2017. aasta kohalikel valimistel 15 minuti linnast, siis nüüd on see kõigi huulil. Tallinn on sedavõrd väike linn, et siin peaks tõesti saama mitte ainult täiskasvanud inimesed soovi korral isikliku sõiduautota elada, aga ka lapsed võiksid saada ise kooli liikuda, miks mitte ka omal käel lasteaeda minna. Hollandis, Šveitsis ja mujal käivad lapsed tihtilugu ise lasteaeda ja seda ka rattaga. Nagu teenekas Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus on öelnud, annab ruum meile signaali, kuidas oma linnaruumi kasutama peaksime. Kui tänaval on laialt ja pikalt ruumi autoga sõita, nii ka tehakse. Kui kiirused on madalad ja ruumi on teistelegi, on vähem müra ja rohkem ohutust ning nii tekib see linnalik miski, mida näeme teisteski Euroopa linnades. Me justkui liigume õiges suunas, aga siiski teosammul.

Mis on see, mida linnaplaneerimises võiks teisiti, paremini teha?
Tänavate võlu peitub inimestes ja seda saab mõõta inimeste arvukuses ning nende seal viibitud ajaga. See tõstab inimeste tervist, heaolu ning avaldub kohvikute-poodide käibes, kinnisvara väärtuses. Mõistagi on Tallinna linnaplaneerimine nagu ka liikuvus sügavas kriisis – eelmisel aastal võeti vastu kõigest kaheksa uut detailplaneeringut ning arendajad karjuvad appi, sest turul on korteritest ja eriti tasukohastest korteritest ju puudu. Selle probleemi lahendamisest ei saa üle ega ümber.
Tallinnas võiksid olla õhtusöögitänavad. Linn saaks katsetada tänavate elavdamist kohvikute ja restoranide abil, kui linnaosade valitsused veaksid koostöös erasektoriga pilootprojekte, kus Nõmmest Põhja-Tallinnani suletakse näiteks kolmapäeva ja reede õhtuti autoliiklusele loetud tänavad, kus asuvad restoranid. See tooks ka külma ilmaga inimesi küll tänavatele uudistama, jalutama, lugema, palli mängima ning annaks võimaluse restoranidele panna õue mõned lauad. Uudishimu ja käive tõuseks, mis annaks kindlust ettevõtjatele tegutseda. See omakorda looks tingimused nendel restoranidel teha lõunapakkumisi, sest seljatagune on kindlam ja tuntust rohkem.
Piloodid oleksid pikalt ette teada, kommunikeeritud, planeeritud ning kohalike äride ja elanike kureeritud. See annaks tõuke meie linnakultuurile: kuidas me inimestena näeme ja kogeme tänavaid, kas me sööme õues, kuidas me suhtume oma kodutänavasse või milline võiks olla üks kohalik peatänav. Kesklinnas võiks olla selline tänav Pärnu maantee lõik Roosikrantsi ja Vabaduse väljaku vahel: sealses Eesti Vabariigi aegses miljöös on peidus nii tohutu potentsiaal, ent praegu on see tänav lihtsalt läbisõidumagistraal. Alaliselt on väljas äripindade üürimise sildid. Miks mitte kolmapäeviti ja reedeti see elavaks muuta ja tuua see õnnetu ning ilus linnatänav tagasi linlaste teadvusesse?

Kui sul oleks võluvits, siis kuidas sa seda kasutaks, et linn sinu jaoks täiuslikuks tuunida?
Inimesi oleks tänavail väga tore näha. Inimesed liiguvad mistahes tänaval kesklinnas või äärelinnas jalgsi või rattaga siis, kui neil on sinna asja või kui sealt läbi käia on mitte ainult ohutu, aga ka meeldiv. Kui kuuled omi mõtteid ja saad rääkida sõbraga tänaval juttu. Võluvitsa pole kellelgi, ka minul mitte.