Eesti suvi on olnud heitlik. Heitlik on ka meie hetke poliitiline maastik. Nii heitlik, et ka hästimakstud poliitikavaatlejad ja uuringufirmad peavad tunnistama Euroopa Parlamendi valimistejärgsetes kommetaarides oma möödalaskmisi. Kantar Emor just nii tegi läbi oma uuringujuhi suu läbi 10. juuni Postimehes.

Aga elektoraadist on saanud biomass – nagu vanaema aianurgas kääriv kompostihunnik, mis kobrutab tänu sinna heidetud salatilehtedele ja KAPSAPEADELE. 

Miks? Sest meie poliitiline diskursus on asendunud meelelahutusliku sisuloome ja oraalsete sõnaspagaatidega. Ja pole mõtet valijat süüdistada. Ta lihtsalt ei mõista enam poliitikuid. Keegi ei räägi ju otse, keegi ei räägi asjast. Pole suuri ja kaasahaaravaid ideid.

Seaduseloome on nagu jenka tantsimine. Kaks hüpet edasi, üks tagasi. Rohe-eesmärkidega maskeeritakse rahavajadusi ja saamatust põhjendatakse koalitsioonis valitseva erimeelsusega.

Aga kui keegi arvab, et äsja toimunud Euroopa Parlamendi valimised näitasid meile kätte lähiaastate suuna ja valijate eelistused, siis alahindab ta täiega meie eestkõnelejate  poliitakrobaatilisi võimeid. Järgmiste valimisteni on veel kolm aastat ja me veel näeme kõrgtasemel kulbiite. See kõik nivelleerib valija võime asju mõista veelgi laugemale tasemele ning siis muutubki oluliseks see, kes kannab õlal paksemat palki, teeb suuremad tanstukaared või räuskab kõige valjemalt. Ka sulaselge valetamine on toonud tulemusi. Ja toob veelgi.

Meil puudub Briti poliitkultuurile omane isikupõhise initsiatiivi tolereerimine, kus aktiivsed ning oma nägemust ja agendat omavad parteikaaslased konkureerivad pidevalt juhtrolli nimel

Hullemgi veel on, et meie poliitloome on koondunud parteikontoritesse, mille uksed on kinni kõrvalistele nõuandjatele, kus nimeliste kohvitasside taga istuvad iseteadjad ei vaja muudes valdkondades endale nime teinud haritud ning laia silmaringiga inimeste osalust ja ekspertiisi. 

Puudub näiteks Briti poliitkultuurile omane isikupõhise initsiatiivi tolereerimine, kus aktiivsed ning oma nägemust ja agendat omavad parteikaaslased konkureerivad pidevalt juhtrolli nimel. Meil ootavad potentsiaalsed favoriidid juhtlamba ebaõnnestumist või tema liikumist parematele rohumaadele. Näiteks Euroopa kõrgeks ametnikuks. Seda nimetatakse partei distsipliiniks. Nõukaajast pärit termin on siinsesse poliititkultuuri sügavalt sisse juurdunud. Just seetõttu teab siinkirjutaja väita, et ka sellised teemad, mis eravestluses võivad toetust ja mõistmist leida, sumbuvad ikka tõdemusse, et see pole teostatav kuna ei korreleeru parteigenossede kehtestatud üldise liiniga.

Just nii jäävadki suured ideed väikeste tegijate pintsaku põutaskusse ja marssalikepp ranitsasse. Poliitiline nomenklatuur sublimeerub täiega edasi ja uuringufirmad kirjutavad välja uusi arveid. Võidavad ainult osava keelega teravmeelsed raadiohääled, kes täidavad nädalavahetuse raadioeetri poliitika ülevaatega. 

Aga suvi kestab veel mõnda aega edasi. Nautikem sedagi, head lugejad.