HiphopiKOKK
Tallinnas Noblessneris tegutseb juba mõnda aega Michelini tähtedega pärjatud soomlasest tippkokk Kim Mikkola. Miks maailmamees siia tuli ja mida ta arvab oma väljavaadetest?

Fotod: Margus Johanson, erakogu

Trehvasime Kimiga esimest korda põgusalt varakevadel, just päeval, kui teatati Soome NATO liikmeks saamisest. Nii kasvasid toidujuttude kõrval põhiteemaks ka sõda ja julgeolek. Tõdesime, et see on oi kui hea turvatagatis Eestile, aga ka Soome on nüüd saavutanud oma sõltumatuses uue staadiumi – ei pea enam ida suunas koogutama.

Muidugi sai uuritud, miks ilmakuulus kokk, kes teinud ilma Michelini tähtede all New Yorgis, esinenud Netflixi sarjas ja kokanud koos telestaarkokkadega, üldse siia provintsilinna tuli. Kim möönab, et seda on temalt tuhat korda küsitud. Soomes Helsingis ootas nende mainekat restorani Inari järjekordne Michelini tunnustus, aga tunnustustseremoonia eelõhtul andsid restoranipidajad Michelin Guide’i organisatsioonile teada, et sulgevad oma Helsingis paikneva restorani ja suunduvad uutele väljakutsetele Tallinna. Šokk oli kõva ning hämmingus kliendid ja valdkonnapõhised kolleegid ei suutnud asja tõena uskuda. SMS-id ja telefonikõned sisuga „kas olete hullud, mida kuradit – kolite Eestisse“ laekusid veel päevi pärast otsuse teatavaks tegemist.

Kim kostab vaid, et miks mitte Tallinn!? Temale meeldivad siin linnas ja üldse Eestis nii mitmedki asjad ning pigem ta imestab vastu, et miks eestlased ise siin kohapeal elades kõike seda head piisavalt ei märka. „Tallinn on uus Kopenhaagen,“ ütleb Kim, kes Taani pealinnas elanud, „ja siin on mõõdukalt kõike.“
Kim on üsna jalad maas tüüp. Ta on kokanud koos Gordon Ramsayga ja näinud tema superautode kollektsiooni. Sellist Ferraride, Lambode ja Porschede kogu tal vastu panna pole, ise sõidab ta siin ühe Korea margiga, millele ka meie Ott Tänak veel mingi aeg tagasi talda andis. „Aga Ramsay on kokk nagu mõni teinegi… tal on minust muidugi 20 aastat enam kogemust!“ muigab Kim. Aga ega ta isegi enam pubekas pole. Nooremana olid tal ka pikad juuksed, aga nüüd ammu aastaid tagasi juba kiilakas. Mitte köögitöö ja puhtuse pärast: „Noh, testosteroon ja keskiga!“
Kimile kui siiski veel noorele mehele on tema sõnul tähtis suurem visioon – näha kasvu ja arenguvõimalusi, teha ära midagi uut, leida võimsaid väljakutseid. Küll tulevikus jõuab mugavustsoonis tuksuda. Kim by Kampai kõrval on Noblessneris avatud Kot.kot tänavatoidu ja kuulsate burgeritega. Ning tegelikult – see pole kaugeltki kõik, aga kõigest ei saa veel rääkida.

Isaks ja mähkmevahetajaks

Kevadisel kohtumisel läkski Kimil kibekiireks, kohe-kohe oli ta saamas tütretirtsu isaks. Aprillist augustini ongi olnud Kimi üheks argipäevarutiiniks mähkmete vahetamine. Leila-nimeline tüdruk on Kimi sõnul ihaan ookoo ja kenasti maailma sobitumas. Siis aga põrutab Kim põhjalikumalt: „Armastus on oma laps!“ Hetkel on tütar muidugi pigem emas kinni. Kimi kaasa Anu ongi eelkõige koduperenaine, kelle fookus on oma beebi. Anu on Kimi kaasa, enne oli tema elukaaslaseks korea-ameerika päritolu neid New Yorgist. „Tema läks, kui sai aru, et Helsingi pole New York,“ kostab Kim, lisades, et oli talle seda fakti juba enne öelnud. Anu on aga pärit Helsingist.
„Turvatunne on lapsele praegu tähtsaim,“ räägib Kim. „Kui ta nutab, siis võtad sülle ja näed, et ta usaldab ja tunneb end taas hästi! Ja talle juba meeldib musa!“ ei saa Kim ilmse rõõmuga märkimata jätta. Isa nimelt on suur musafänn.

Trumm lõhki, pulgad läinud

Muusika ongi teema, mis meil pikemalt arutluseks tuleb, aga siinkohal olgu kokkuvõtvalt öeldud, et eelkõige istub Kimile rütmimuusika. „Joo,“ möönab Kim, „olen hiphopimees!“ Kim räägib, et 1990ndatel võis Helsingis tänaval peksa saada, kui olid räppari moodi riides. Justnagu 1980ndate Tallinnas, kui punkar olid!
Must hiphop, räpp, Jamaica ja Kariibi rütmid, vana funk, soul, r&b ja jazz – kõik see kraam on kui sulamesi kõrvus. „Musa – se on pakko,“ nendib Kim – ilma musata ei saa elada. Veidi arutame ka, et kuidas meie, põhjamaalaste rahvamuusikast on kõik rütmid ja rütmipillid kaduma läinud. Pakume, et ilmselt on usuliikumised aja jooksul trummid ja muu „saatanliku“ lihtsalt välja puhastanud. „Jah, sest meil, saamidel, on ikka need šamaanitrummid veel kasutusel,“ lisab Kim.

Jookse, kui saad!

Muusika on Kimil kõrvas ka siis, kui ta tööd teeb või sportimas käib. Lisaks mähkmevahetusele on ta võtnud endale nimelt sihikule „100 päeva jooksu väljakutse“. Iga päev tuleb jooksmas käia, kaks kilti vähemalt. „Tavaliselt tuleb täis seitse, vahel kümme,“ täpsustab Kim. Jooksureidid viivad Kopli ja Kalamaja kanti, võimalikult autoteedest eemal. Ajugümnastika mõttes muudab Kim iga päev veidi oma teekonda. „Et pea töötaks. Ja siis näen eri asju, vanu maju, uusi maju, puid,“ räägib Kim, „nii tunnetan ka paremini, kus ma olen, kus ma elan, seda koha vaimu.“
„Lisaks veel see, et kui on eesmärk, on parem keskenduda,“ märgib Kim, „see on teatud kuri ehk distsipliin.“

Teine asi on, et jooksmas saab ta käia siis, kui kodused olud ehk beebi seda võimaldab ehk näiteks magab. „Siis tuleb kohe minna… printsiip, et alati, kui on võimalus, tee ära! Seda õpetab sulle laps!“
Jooksuväljakutse on ka selleks, et märtsis saab Kim 36 täis ja seks ajaks tahab ta olla taas võistlusvormis. Ta on nimelt varem poksinud ja judot teinud. Sünnipäeva aegu tahaks ta siis mõne matši teha. „Mõte pole kellelegi vastu molli anda, vaid võitlusvõimeline olla,“ selgitab Kim. Valmisolekuks on vaja maha võtta ka vähemalt viisteist kilo. Oktoobrikuus plaanib ta leida aega jõusaali tarvis.

Toidust ja kasvust

Pärast lapse sündi sai võetud samas Noblessneri resto lähedal ka uus suurem korter, varem elati kaugemal Kalarannas. Kogu Soome maineka resto Inari tiim on Tallinnas kohal ja elavad samuti läheduses. Oma köögipoolest kõneldes ütleb ta, et hea toidu põhimõtted pole muutunud. Tervislik ja kohalikust toormest. Mis talle kohaliku toidutööstuse produktidest meeldib, on näiteks tavaline ja röstitud kanaga Merevaik. Mõistagi, kaheksajalgu ja tuunikala siit ei saa. Ning maitseained tulevad Jaapanist ja Koreast.

„Inimestele tuleb luua põhjusi, anda impulsse, miks nad mugavast kodust välja peavad tulema, ka talvel,“ kõneleb Kim sellest, kuidas kliente välja sööma meelitada. Eriti vaiksel ajal, talvel, kui turiste vähe. On vaja genereerida ideid, mõtteid! Asi on lihtne – kui jääd konutama nelja seina vahele, siis mandud. On vaja liikumist, pingutust, mugavus-tsoonist välja tulekut, uusi elamusi. See kõik paneb suu täiega tööle. Siis kasvad, arened, isegi – ja eriti –, kui oled juba vanem.
Kimil on kodus kasvamas tütar, sellega seonduvad muutused elus ja pere-elus. Ja keskkond – terve Tallinn on ju dünaamiline, muutuv, pidevalt midagi uut! Pole saanud n-ö valmis. Rääkimata sellest, et kogu maailm on silmanähtavalt muutustes.

Talna peal süüa saab

Kim on siin veedetud kuude vältel ära käinud enamikus paremates söögikohtades. Välja arvatud kõige lähemal, kohe üle väljaku asuvas kuulsas sakslase Matthias Dietheri juhitud Michelinidega tunnustatud restos 180 kraadi. „See on liiga lähedal!“ naljatab Kim, mööndes, et on tore, et naabrimehed latti kõrgel hoiavad, sest siis peab isegi veel enam pingutama.

Tänavatoidu head kohad on Kimi arvates need, „kus inimesed päriselt käivad“.
Ta kiidab Bekkeri pagariäri hapusaia ja ekleere ja leibu. „Helsingis on hapusai mitu korda kallim!“ ütleb Kim. „Kui tead, kus on hea toit ja hea hind, siis on siin palju odavam.“ Kim mainib Balti jaama turgu, kus leiab häid maitseaineid ja kus asub Surf cafe, „mis praegusel hetkel pakub minu meelest parimat kohvi… põhjamaist tüüpi hapumat kohvi.“ Kuigi üldiselt meeldib talle itaaliapärane kohv. Kõvaks kohvitajaks on ta end pidanud alati, ikka vähemalt kaks kohvi päevas. Koduköögis on meeletult nn kohvilelusid…
Kim kiidab ka Dagestani kööki The Kurze ja restorani Lee, kus töötab tema tuttav ja kolleeg Kopenhaageni päevilt, jaapani päritolu Hiro Takeda, kes kolis Eestisse oma naise juurde. Ja otse seal vastas on Gelato Ladies, kust saab head jäätist.
Muidugi mainib Kim Fotografiskat, kus tegutseb Peeter Pihel, aga ütleb, et on palju muidki häid kohti. Ise armastab ta ikka eelkõige Aasia toite, aga vahel nostalgiliselt võtab seda vana Soome rahvusrooga maksalaatikko’t, mida tänapäeva noored enam eriti ei söö.

Tallinnast väljaspoole pole ta eriti jõudnud, küll aga Saaremaale, kus sealne Pilguse mõis jättis suurepärase elamuse.
Kui varem võis Kim veeretada vähesel vabal ajal tunnikesi Nintendoga, siis nüüd enam mitte. Lapsevankrit käiakse naisega lükkamas peamiselt Kalamaja ja Kopli kandis, aga vahel ka Kadriorus. Seal asub Kimi lemmikmuuseum Kumu.

Kim ütleb, et tema jaoks on elus kõige tähtsam tasakaal ja rahu. Kõiges. Ta möönab, et mitmeski, tegelikult enamikus asjades ta pigem õpib liikuma selle sihi poole. Seepärast on tähtis hoomata ja püüda mõista tervikpilti. Näiteks Eestiga võrreldes on Soome väga konservatiivne, aga kõik on suhteline, kõiges on head ja kehvemad küljed. Eestis on enam vabadust ettevõtluses, elus ja käitumises, pea kõiges.
Lisaks peakoka ametile on ta ka äriosanik. Siiski ei pea Kim ise end maailma parimaks ärimeheks: „Teised teevad seda asja paremini.“ Kim ütleb, et teda käivitavad väärtuspõhised asjad: „Ma ei oska esimese asjana mõelda, et hei, sellega teeme palju raha!“ Samas oskab ta osta restoranikaupa, hindadega kauplemisega on ta tegelenud 20 aastat nii Ameerikas, Taanis kui ka Soomes.

„Mulle meeldib alustada uusi asju,“ ütleb Kim, „Kui mulle tundub, et mul pole enam midagi uut anda, siis ilmselt liigun eluga kuhugi edasi, aga sellele ma praegu ei mõtle.“


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

SUPREME! Toivo Freeman Pilt

Kõmulise minevikuga koloriitne disainer ja stilist Toivo Freeman Pilt kinnitab, et on elus teinud kannapöörde ning on aastatetagusest üle-võlli-elust keskendunud…

EESTI mees ja SAARE mees

Kunstnik ja DJ Tarrvi Laamann on viimastel aastatel kohe kõvasti päikesevalgust saanud! Eestis suviti olles ja talvel Jamaical. Igati väljateenintud…

PITSAT? Jah, palun!

Kas tunnete kedagi, kes tunneks kedagi, kellele ei meeldi pitsa? Kui pikemalt kukalt kratsida, siis ilmselt kellegi leiab. Mis salata,…