Lavastaja, näitleja ja koreograaf Ingmar Jõela on seljatanud kordaläinud hooaja. Hoidke alt, siin on lennukas looja, kelle jaoks pole taevapilvgi piiriks!

Viibime Ingmari ja tema megavõluva semu basenji Bluga avaras valguse ja vaikusega täidetud stuudios. Nendime, et said edukalt nii-öelda realiseeritud suured ja pikalt planeeritud asjad, ja on aeg valmistuda ning koguda end, korraliku klišeega väljendudes, uuteks väljakutseteks!

Ingmari juhitud ettevõtmised liiguvad kahe maailma, meelelahutusliku ja kunstivaldkonna või teatri vahel. „Circum Absurdum“, moodsa aja tsirkuseetendus, esindab esimest poolt. Ja „Giselle“, kus klassikaline balletilugu viidud uude, mitmekesistatud vormi, teist. Mõlemad koos Von Krahli või Jaikiga koostöös.
Ingmar ei tunne end kuidagi lõhki-kistuna nende maailmade vahel. Vastu-
pidi. „Nagu kunst, on ka meelelahutus ääretult oluline,“ viitab ta ka ajaloo suunas, et rasketel aegadel pöördutakse ikka kergema meelelahutuse või ka koomika poole. „Nagu Berliin ja kabaree oli kahekümnendatel vahetult enne, kui kõik läks nii, nagu läks …“ nendib ta. Ingmari arvates võib lihtsalt kuidagi aktsepteerida reaalsust… „me ei saa ennast sellest välja lõigata … aga kui on võimalus kolm tundi end unustada võlumaailma, siis lohutab see nii palju, et on oluline.“

Quo vadis
Ingmar hoiab silmi lahti, et „kus neid uut sorti võib-olla mitte ootuspäraseid seonguid teha, et mis saab edasi.“ Tunnistab, et on seni olnud õnnelik, et tööd, projektid ja algideed on ise temani tulnud. Ei ole pidanud otseselt nullist hakkama ise asja genereerima ja siis käima pakkumas seda kuskile, et kuule, mul on selline mõte, võiks nagu teha.
Ingmar pakub, et stuudio Telliskivis, kuhu ta oma ettevõtte äsja kolis, loob uusi võimalusi: koondab loovinimesi, kellega koos tekivad mõtted.
Tema peaaegu kaksteist aastat tegutsenud agentuur Utopia Entertainment on kasvanud, palgalisi on lisandunud. Juhina rihib Ingmar uusi laienemis- ja arenguvõimalusi, et töö poleks ühekülgne ning vältida lukkuminekut või kinnijooksmist. Nüüd kavatsetakse lisaväärtusena näiteks elustada treeningusüsteem tantsijatele-professionaalidele, kes juba rügavad tööpõllul, et pakkuda neile inspiratsiooni ja värskendust workshop’i kaudu.

Õnnestumisest
Ingmar räägib, et tema suhtumine loomingulisse tulemusse on õnneks ajas muutuv. Et missuguseid eesmärke ta iseendale seab. „Nooremana oli väga palju ebakindlust ja palju enesekehtestamise vajadust ning seda, et kõik asjad oleksid kindlasti õnnestumised. Nüüd tundub, et kui endale seatud eesmärgid või plaan, mida lähed teostama, on selgelt sõnastatud, on see igal juhul juba õnnestumine, kui tulemuseni viib. Olenemata sellest, kas see saab publikumenukiks või nopib auhindu. Mitte et kunstnik peaks tegema mis tahes talle endale isiklikult väga meeldib ja siis see ei lähe kellelegi peale,“ arvab ta.

Kaduv kunst
Circum Absurdumi ja „Giselle’i“ etendused võeti videosse. Ses mõttes need päris kadunud kunst pole, nagu teatrist traditsiooniliselt räägitakse. Kuid salvestis seisab siiski suuresti kasutamata arhiivifailina. Ingmar möönab, et teda huvitaks anda talletatud materjalile uus elu, siis ei jääks lavaelamused ainult üheks õhtuks, vaid salvestis suunataks edasi kuhugi toimivale platvormile, näiteks virtuaalmaailma.

Inspikas
Inspiratsiooni kogumiseks või kogemiseks on Ingmar püüdnud luua meetodi või metoodika, kuidas ja kust materjali omandada. „Loovinimesele on ikka kõige keerulisem just alguspunkt … komponeerijana otsin ma pidevalt ühendusi, et mitte nullist absurdi välja mõelda, vaid näha ja ära tabada elu, kunsti, loome erinevaid hetki, seda, mis meie ümber toimub ja toimib, ning see kuidagi kokku põimida, uutmoodi narratiivseks looks,“ ütleb Ingmar.

Traagikast
Suure ilma traagikat vaagimata viitame ometi nüüd juba aastatetagusele traagiliselt katkenud suhtele Ingmari elukaaslasega. Ingmar on ikka vaba ja vallaline ning vahest ongi rahutul loovisikul nõnda kergem kulgeda. Üldse on vist ka keeruline leida endale kamraadi, kes sobiks kui rusikas silmaauku?
„Ühest küljest, kui oled kogenud elus suurt traagikat, siis muidugi on raske edasi minna … Aga oluline on mitte teha seda oma narratiivi peamiseks looks, mitte jääda ohvriks,“ ütleb Ingmar. „Tehnika on selline,“ märgib ta, „et mitte toota kogetust juurde kurbust, vaid tabada ka ilu, aktsepteerida kõike. Olla tänulik. Elu, jah, annab ja võtab vahel väga traagiliselt.“
Ingmar möönab, et üleelatu mingid tahud kajastuvad ka loomingus, kuid lisab, et ta ei tee autobiograafilisi lavastusi. Peamine on tajuda tasakaalu: isegi kui kõik on hästi, tuleb meeles pidada, et kohe-kohe võib kõik ka halvasti olla. Kui kõrvalpilk säilib, siis tuled kõigest ilusasti välja.

Blues!
Ingmaril on muidugi mässamist oma kadestamisväärse kaaslase Bluga, kes nüüd juba pea kaheksakuune. Kohe hakkab neljajalgne sõber õppima linnatänavail jalgratta kõrval liikumist. See on peremehe ja Blu selle suve plaan. „Seda peab kõvasti treenima, sest trajektoor käib tal ju niimoodi sinka-vonka, et … alguses kõnnid, ratas käekõrval, ja niimoodi, et ta hakkab aru saama: noh, siit paremale pole nagu mõtet keerata, sest siis oled sa ratta all!“ selgitab Ingmar.
Bluga käiakse ju koos kõikjal, ja logistika võtmes tuleb kõvasti kalkuleerida. „Kui lähen toidupoodi, kuhu ma ta siis jätan? Kui on pikem koosolek või proov, siis selle võrra peaks kauem temaga enne väljas käima,“ räägib Ingmar. „Kuid sa ka kohaned, harjud, nagu igasuguse uue oskusega on …“

Hobby Hall
Ingmarile meenubki sellega seoses, et tal ongi üks uuem harrastus: DJ-muusika mängimine! Just laivis mängimine, see elav, vahetu moment, kus põimida ja miksida just eesti muusikat, folki ja pärimusmuusikat techno ja elektroonilise muusikaga!
Hobidest tuleb veel ära mainida reisimine. Ingmar püüab kaks-kolm reisi aastasse ikka paigutada: üks soojamaa pikem ots jaanuaris-veebruaris ning lühemaid sutsakaid suvel. Muidugi käib ta süstemaatiliselt nii Prantsusmaal kui ka Londonis teatrit vaatamas.
Ja et flow ei katkeks, tuleb hobidega hooga jätkata. „Vaadates seda terve maja suurust riidekappi, oleks patt mitte rääkida rõivakollektsioneerimisest!“ tunnistab Ingmar. Reisidelt toob ta alati kaasa steitment-disaini elemente või outfit’e. Tuleb eeltööd teha, et ei satuks turistisohu, ja õigeid kohalikke turgusid. Puht juba töö pärast, mitte vaid edevusest, on vaja seda kraami hankida. „Sa pead ju alati üllatama uuega, ja kostüümid – kõik olgu alati ennenägematu.“ Ingmar on püüdnud kõike targalt ära kasutada, taas- ja uus-
kasutada. Väga palju ikkagi hoitakse asju ringluses, samal ajal püüdes pidevalt luua uut! „Ma ei osta, noh, lihtsalt nagu pahna kokku, vaid tõesti näen nendes rõivastes ja asjades nende mitmeotstarbelisust.“ Ingmar suudab oma kätega rõivaid ümber teha ja õmmelda.
Aga praegu ikkagi on noorem sõsar Marleen Jõela see, kes on lõpetanud rõivatehnilise disaini ja on superrätsep.

See magus sõna rutiin
Ingmar on mitmekülgne tegija, mitmel rindel rebija. Seega – väga tähtis on saada ellu rütm ja – rutiin. „Siin ma natuke tantsin, siis ma natukene laulan ja siis ma olen tegelikult ka see ja see ja DJ … Kõik kokku on nagu suur kaos ja asjad pilla-palla,“ ütleb Ingmar.
Nii koostab ta iga päeva kohta graafiku, kellaaegadega, kus näituseks ka tund aega ette nähtud uute materjalide lugemiseks, artiklite otsimiseks. Siis tund aega meilid ja kirjavahetus. „Mulle väga sobib selline rutiin, sest saad rutiinist alati ju kõrvale astuda ja – olla spontaanne!“ muigab ta.

Deal with Tallinn
Maailm kaardile!
Ingmar on sündinud Tartus. Kuigi ta kolis perega varakult Tallinna, pärinevad tema lapsepõlve kirkamad mälestused hoopis Põlvast ja vanavanemate talust, kuhu suveks mindi. „Väiksena tundus, et kogu aeg ongi suvi. Üks lõputu lõõm. Seal õppisin lendama, seiklema, kala püüdma, jahti pidama, puuvirnast maju ehitama, taskuraha teenima, salaja pahandustesse hiilima, marrastuste ja muhkudega hakkama saamist. Õppisin maailma kaardistama,“ räägib Ingmar.
Ka vanavanemate Tartu-linnakodus Tammelinnas sai mängitud mängu „Kaardista ja valluta! Iga uue tänavaga iseenda eksistentsi sõõri laiendades,“ meenutab Ingmar „Marjasõja lahing
torupüssiga, mis tol ajal kestis kuid ja aastaid, paistab nüüd nii armetu, kui näha, et kogu maailm mahtus vaid kolme-nelja põõsa vahele, mis praegu on vaevu mulle puusani.”
Tallinnas aga tehti kohta otsides läbi kõik kohustusliku – modernsete mugavuste ja luksustega Mustamäe ja Lasnamäe. „Mäletan, et käisin vist kuues või seitsmes lasteaias. Noorte vanemate keevaline üheksakümnendate rahulolematus pakkus pidevalt ideid miskiks paremaks ja pidevalt uueks.“
Lõpuks maanduti hoopis Mähe aedlinna, kuhu isa vahetas Lasnamäe linnakorteri kellegi suvemaja vastu. Sellest ehitati kodu.

Esimesest üürikast esimese koduni
Siis tuli järg Ingmaril endal olla rahulolematu. „Üsna varakult kippusin kesklinna tagasi!“ ütleb ta. „Pubekana ajalehepoisiks, edasi kärmelt teenindusse ja – päevapealt, kui sain täisealiseks – õnnestus kedagi ka korterikaaslaseks veenda ning üürisin korteri Kaubamaja kõrvale … Sisuliselt akendeta ja räämas,“ kirjeldab Ingmar, „aga esimene enda üürikas!“ Ta töötas siis juba Viru Starlighti kabarees ja tema sõnul koondus kogu möll väikse ringi sisse: Tartu maantee algus ja Viru hotell.

Seejärel õnnestus Ingmaril Hella Hundi omanike kaudu kolida nende pööningule. Pigem äripinnaks mõeldud, vähese valgusega, aga see-eest paksude seintega katusekorter vanalinnas oli Ingmari sõnul lavaka ajaks ideaalne: romantiline ja sünge, kuid jällegi samm iseendale lähemale.
„Miski lollus, võib-olla Peeter Paani sündroom,hoidis mind oma kodu ostmisest, hoidis laenust ja kohustustest eemale,“ märgib Ingmar. Järgmise korteri üüris ta juba Kaupmehe tänaval. „Korter nagu korter olema peab, kõigi standardmugavustega,“ kiidab Ingmar. „Aga selleks ajaks olin juba hellitatud nii-öelda fantaasiakorteritega. Et kui dušš pole köögis ja toad pole suvaliselt läbikäidavad, siis pole nagu õige asi!“

Praegu elab Ingmar Luise tänava alguses. „Jah, siin toimus esimene rahunemine ja esimene koduost: 1955. aasta maja ja korter, mis oli ka sellest samast aastast muutmata (välja arvatud need 87 korda, kui uus tapeet pandi). Siin rakendasin isalt õpitud hustler-talupoja supervõimeid ja kõpitsesin korralikult,“ kinnitab ta.

Mis on kodu, kus on kodu?
„Varem arvasin, et kodu on kõik, mis on väljas: lähedal, magamiskoha juures ja vahetus ümbruses,“ räägib Ingmar. „Elada tuli otse tuksuva pulsi peal, rütmistatult. Jumaldasin kujutluspilti korterist, kus esimesel korrusel on kohvik ja öösiti tõmbled unetult pidevas liiklusmüras. Kus kodu pole pelgupaik, vaid kiire vahepeatuse punkt.“
Nüüd, kui Ingmaril on ka autojuhiluba, näeb ta, et selle kindluse saab teha kõikjale. „Aeg ja ruum ning tempo on muutumas. Aina olulisemaks saab valik, millised kolm-neli marjapõõsast sa oma isiklikuks maailmaks valid. Mõnes mõttes paratamatult tahab ring kokku tõmbuda. Koduks saab see, mis on sees. Mis on isiklik ja ainult minu. Kentsakalt vaatan vahel salaja äärelinna poole. Tegelikult avaruse ja individuaalsuse, rahu suunas,“ ütleb Ingmar veendunult.

Telliskivi vaib
Praegu keerleb Ingmari elu tegelikult suuresti Telliskivis. Siin on tema stuudio ja seotus Von Krahliga, nüüd Jaikiga – kõik ühes kohas. „See on miski linnaosa atmosfäär, mida otsin ka mujalt,“ märgib Ingmar, „olgu see Christiania Kopenhaagenis või mõni muu vana Euroopa boheemlik agulielu. Tõsi, Telliskivi pole enam ammu ääremaa, aga mingi idee on säilinud.“
Linn areneb, kasvab, muutub pidevalt ja kosub, nendib Ingmar: „See on juba humoorikaks muutunud, kuidas mitte miski pole siin kindel. Igal suvel peab harjumuslikke trajektoore täielikult ümber kohandama. Asi on läinud niikaugele, et olemuselt kõik sellega kaasnev pakub mulle lõbu. Miski pole valmis ja miski pole jääv. See ergastab ja sunnib kohal olema!“

Uued sümbioosid
Ingmar märgib, et jälgib põnevusega muutusi Põhjala tehase alal Koplis. Mida ta, kui anda võluvits kätte, esimese asjana linnapildis muudaks: „Suuremad ja soojustatud aknad kõigile. Rohkem ja lakkamatut valgust igapäevaellu!“ Ingmar tahab näha linnas „standarditest välja arhitektuuri, eklektikat, mis säilitab vana, andes uue tähenduse olnule.“ Ta eelistab „kihilist maailmaloomet, mitte tuugalt uue peale raiumist: ootamatuid ühendusi, et kohtadel, nähtustel ja toodetel ei oleks vaid üks eesmärk. Ei pea olema eraldi koht ostlemiseks, eraldi koht vabaks ajaks, eraldi büroohooned. Erinevad üksused ja elustiilid peaks olema üksteisele ehk lähemal, et luua uusi sümbioose.“
„Usun, et iga idee sünnib teatavast aju errorist, momendilisest lühisest, kus märkad võimatu võimalikkust. Keskkond saab ja peaks neid hetki rohkem soodustama,“ kinnitab Ingmar.