Lubage tutvustada – kaunid ja karismaatilised Joan Hint ja Sten Karik, dünaamiline duo rõivatootjast kvaliteetkaubamärgi GUILD taga, partnerid ja sõbrad ning elukaaslased, aga sellest suvest ka uhkete pulmadega abielupaar. Ja juba kevadest imelise tüdrukbeebi Cieli vanemad.

Joan ja Sten näevad muidugi nii stiilsed välja, et paljud, kes ei tea, peavad neid väljamaalasteks. Samamoodi näevad Guildi valmistatud rõivad ja aksessuaarid välja nii, et need, kes ei tea, arvavad, et välismaa värk! Tegijad on muidugi ka ise rahul: „Maagiline ja meisterlik. Eetiline. Klassikaline, ent kaasaegne tänavamood, mis põimib ajastuid uljalt ühte,“ iseloomustab Joan oma asju.
Guildi visuaalne keel ehk fotod, videod ja veeb on erilised. „Paljud naudivad just seda. Tihti kuuleme, et „nägin Instagramist, aga poleks elus uskunud, et Eesti asi“,“ lisab Sten.
Kui keskaegses Revalis olid tõesti enamik meistreid saksa soost, siis Sten ja Joan on täitsa kohalikud. Kümme aastat on nüüd lükatud GUILDi brändi, enne seda toodeti paar aastat legendaarseid kahevärvilisi teksapükse kaubamärgi MINU nime all. „Kogemust seega on enam kui 12 aastat,“ võivad Joan ja Sten välja hõigata. Ka tootmine on kohalik.

„Jah, kõik rõivad valmivad me enda ateljees Eestimaa parimate rätsepate käe all. Kõik kaabud aga meie kübarameistri töökojas siinsete metsade rüpes,“ ütleb Joan ja Sten lisab: „Ehk siis Lai 36, kohe Linnateatri vastas – astuge läbi, oma silm on kuningas! Meie ateljee suudab kohaliku kliendi riidesse panna, välismaa varustamiseks oleme kokkuleppeid loomas parimate vabrikutega Itaalias.“

Tosin aastat alal – karta on, et on tunda saadud õppetunde läbi karmi kogemuse?
Sten: „Oi, neid asju on palju, aga kõige rohkem on meid vast õpetanud oma tootmine. Esimese lockdown’i ajal müüdi meie tootmishoone maha ja veel üht pinda remontida oleks olnud lihtsalt narr. Nii võtsime vastu otsuse, et jätkame vaid ateljeega ja kolime selle oma Laia tänava poodi. Tootmise juhtimine brändi ehituse kõrvalt nõuab tohutult aega ning meile kui loovatele inimestele tekitas see kõvasti pinget, sest brändi enda kasv aeglustus märgatavalt. Muidugi on oma tootmisel ka plussid – kontrollid kogu protsessi algusest peale ning valid ise, millal midagi teed. Suures pildis on rõivatootmise olukord Eestis siiski keeruline – puuduvad kõikvõimalikud masinad ja tehnoloogiad, et teatud tooteid üldse teha saaks.“
Joan: „Nõus. Kui ma peaks uuesti alustama, siis ma ei loodaks tootmise peale vaid Eestis. Veel enam – ma ei teeks oma tootmist. See on see kõikse karmim tõde ja õppetund..“

„Seejuures – meie võime siin omatoodangut kõrgelt hinnata, aga Made in Estonia ei maksa maailma silmis paraku midagi,“ teab Joan, „Sellegipoolest austan sügavalt kõiki ettevõtjaid, kes endiselt pingutavad, et meie inimesed leivata ei jääks. Ja ka kõiki neid, kes kohalikke tegijaid oma valikutega toetavad.“
Samal ajal leiavad mõlemad:„Ilma karmide ja karastavate õppetundideta poleks siis GUILD see, mis ta on täna. Ei oleks säärast kvaliteeti, ei oleks sellist hinge.“

Muutused, muutused

Sten: „Kõik on muutunud ja on endiselt muutuses – moe valdkond lihtsalt on selline. Alustasime teksapükstega, praegu toodame ka erakordseid kaabusid, kleite, kudumeid ning ka kõike tarvilikku härrasmeestele. Üha enam võtame vastu ka mõõdutööd, sest Baltika lahkudes jäi turule auk, mida massimärgid ei ole suutnud täita – need, kes kvaliteeti hindavad, lihtsalt ei ole rahul.“
Joan: „Suur muutus on ka see, et alustasime suurte kollektsioonidega, praegu aga keskendume capsule- ehk minikollektsioonidele või toodetele eraldi. Aeg on hinnata rõivaid, mis kestavad, seda ka stiililt ja läbi hooaegade. Visuaalselt oleme samuti avardunud – kui alguses vaimustasime oma muinasjutulise loominguga vaid uljaid, siis üha enam jõudis meie juurde ka lihtsat elegantsi hindavat klientuuri, kes soovis midagi erilist, ent siiski klassikalist.“
Tulevikuplaanidest rääkides lisab Sten, et nad on võtmas jõulisemat suunda ka veebikaubanduses. „Lisaks tulime sel aastal välja parima roosa veiniga, mis pakatab Lõuna-Prantsusmaa päikesest ja mistraaltuule jahedusest! Erakordselt hele, noobel ja aromaatne – GUILDi enda orgaaniline rosé oli üks meie pikaaegseid unistusi, mis sai viimaks teoks. Huvi selle veini vastu oli suur ja seega tegutseme kindlasti ses vallas edasi, kuid jätame miskit ka üllatuseks!“

Omad joped ehk Gildi musketärid

„Aastate jooksul on meil tekkinud tõesti äärmiselt ustav jälgijaskond, keda kutsume omakeskis gildi musketärideks,“ kiidab Sten brändi kliendibaasi. „See vennaskond muudkui kasvab – ju sõna levib ning osatakse ilu ja mugavust hinnata. On neid, kes ikka ja jälle soetavad kvaliteetseid teksapükse, ja neid, kellele meeldib just meie erksam ja unikaalsem käekiri.“
Tööd jätkub, kuid kas on Guildil keegi „puulane ja tohtlane“, keda öösiti veega täidetud panges hoida, et ta päeval töö ära teeks? Või võiks robotid varsti üle võtta?
„Ütlen ausalt, sooviksin end kloonida! Batmani Alfred võiks samuti teenistuses olla,“ ütleb Sten. „Robotite vastu ei ole muidugi midagi, lihtsalt füüsiliselt ei jõua ise nii palju teha, kui tahaks.“
„Tootmises tuleb väga palju uusi tehnoloogiaid – teksakangaid lõikavad ja kulutavad laserid juba minutitega,“ teab Joan, kuid möönab, et selline tech ei jõua Eestisse ilmselt kunagi: „Liiga vähe inimesi ja liialt väike nõudlus on selleks. Me ise oleme kahe maailma vahel – väga meeldib futu ja tulevik ning samas ka vana ja aateline maailm.“
„Ehk oleme tulevikus see üks ja ehe pood, kus veel päris inimestega kohtuda,“ pakub Sten. „Mitmel pool saab juba praegu incognito ostelda, ent tõeline privaatsus seisneb just seal, kus saab maksta kasvõi kulla või krüptoga.“

Kibe! Kibe!

Suvel pidasid Joan ja Sten, kelle kooselust saab jaanuaris juba 15 aastat, lõpuks pulmad. See-eest aga uhked ja erilised. Mis võiks olla (tänaseks päevaks) juba päris pika koosolemise saladus?
„Saladus on lust ja rahu. Pingelistes olukordades jääb üks meist enamasti rahulikuks, sest ainuüksi tööelus tuleb kõiksugu olukordi pidevalt ette,“ räägib Sten, „ja naer loob kõigeks õige aluse. Peamine on muidugi armastus ise!“
„Meie suhe algas sõprusest ning mina ise usun, et sõprus ja austus teineteise vastu on tegelikult meie armastuse vankumatu vundament,“ täiendab Joan.

Partners in Crime

Ühendav suhe nii era- kui ka tööelus eeldab ilmselt mõlemale sobivaid omadusi iseloomus?
„Mina imetlengi Steni puhul enim kindlat meelt ja raudset rahu. Tugev on see, kes taltsutab omaenese emotsioone,“ räägib Joan. „Naine on kui meri – kord tormine, kord vaikne – ja kui mees suudab jääda kesk maru häirimatuks kui kalju, selgineb ka vesi ta ümber. Ja naine teab, et on, kellele toetuda. Ja veel – ma väga imetlen oma mehe elurõõmu. See on nakkav!“
„Peamiselt ühendabki meid sama maitse, sama maailmavaade. Meid huvitavad sarnased asjad ning kui mitte, siis täiendame teineteist. See on lahe, ei pea enam küsimagi, et teada, kas teisele miski meeldib või mitte. Oleme mõlemad Sõnnid oma ilu- ja mugavusmeelega ning kui asi kisub käest, siis lööme sõna otseses mõttes sarvi kokku ja maadleme. Joan on ootamatult tugev – mina temaga raha peale ringi ei tahaks sattuda.“
Kas üldse on karakteris jooni, mis teineteise puhul veidi närvi ajavad?
„Ma lihtsalt mõtlen, et mis värk sellega on, et on asju, mida peab kümme aastat ütlema, aga meelde ikka ei jää… Ilmselt on asi minus – sõge on ju see, kes sama asja korrates erinevat tulemust loodab!“ sõnastab Joan.
„Kõige rohkem ajabki närvi, kui üks ei kuula teist. Ka siis, kui ühel on jube kiire, aga teisel on vaja rääkida!“ nõustub Sten.
Joan: „Kuidas selle paja ja katlaga oligi?“
Muidugi ühendab mõlemat veel üks ilmaime. „Jah, meil on nüüd üks pisike Sõnn juures – Ciel, meie imearmas tütar,“ ütleb Sten. Hetkel on brändi kõrvalt beebiga väga palju tegemist, et noored vanemad kohe ei teagi, kas kunagi võiks peenemat peret lisa tulla. „Lapsega koos läheb sütik ikka väga lühikeseks – peamiselt vast magamatusest – ja eks pinget võivad tekitada ka kõige tühisemad asjad, aga tähtis on, et õhtul selle üle naerdakse ja tühjast suurt numbrit ei tehtaks,“ seletab Sten, et mõni hetk võib näida apokalüptiline, sekund hiljem jälle paradiis. „Ma arvan, meie oskus transformeeruda on samuti see, mis meid koos hoiab.“
Maailmavaade ühendab, aga milline?
„Minul on lihtne, ma soovin lopsakat loodust, viinamarjavääte, sambaid, kauneid kunste ja basseini. See on selline materiaalne unistus,“ räägib Sten. Spirituaalselt tunneb ta end juba väga hästi: „Empaatia on ka kivide vastu, kui nüüd asju perspektiivi panna. Suurim soov on kogeda imelisi atmosfääre, jagada küllust nii pere kui ka sõpradega, et oleks koos kogemise kogemus. Hästi süüa, soojas vees ujuda ja ärgata puhanult. Nii et tekk kahiseks peal ja igas päevas ei ootaks tuhat kohustust, vaid kümme võimalust.“
Joan leiab, et maises perspektiivis sobib talle väga olla osa sellest unistusest. „Spirituaalsest aspektist nõuan aga endalt enamat. Ma tõesti soovin, et minust jääks maha parem, tervem ja terviklikum maailm. Olla eeskujuks järeltulevatele põlvetele ja kiituseks esivanematele. Ometi on kõik, mida teha saame – olla iga päev parem, lahkem versioon iseendast ning tervendada seda, mis enam ei teeni.“
No ei saa mööda – maailm on kriisis!?
„Pea kõik valdkonnad on viidud piiri peale. Olukord, mis võib lõppeda kogu maailma majanduse kokkukukkumisega. Riikide valuutad kukuvad, nagu oleks tegemist shitcoin’idega,“ loetleb Sten. „Kogu finantssüsteem on väga suure pinge all. Ei imestaks, kui saame näha suuremat krahhi kui eales varem. See kõik sillutab omakorda tee tulevikku ja usun, et varsti elame täiesti teise süsteemi järgi. Loodan, et rahvas saab kõiges rohkem kaasa rääkida. Väljapääs olukorrast on see, kui end igapäeva-
uudistest ära lõikad, tegeled oma eluga ja jääd oma väärtustele truuks.“
Joan: „Ainus, mis maailmas kindel on – kõik muutub. Hirmuga ei tasu kaasa minna. Ei saa võidelda hea või halvaga, sest mõlemad on suhtelised. Saame vaid läbi teadlikkuse tõsta nii ennast kui ka teisi. Tõesti, seda suhtumist toetab ka isiklik kogemus sellest, et kõik on üks ja see reaalsus ongi üks realistlik illusioon. Seda teab igaüks, kes on rännanud eelmiste elude vahel läbi hüpnoosi, käinud šamanistlikel rännakutel või lihtsalt metsas kuuse all seeni krõbistanud. Ja ometi tundub kõik nii reaalne, nii hinnaline! Sünd ja surm, sina ja mina, see õhk ja vahemaa meie vahel.“
Joan leiab, et palju suurem – ja lähem – on kriis inimeseks olemises. „Oleme vahetanud kohalolu – oma väe – mugavuse vastu. Käib kõva meelte nüristamine enamjaolt suvalise meelelahutuse abil. Vastutuse oleme ammu veeretanud kellegi teise õlgadele. Aga tegelikult ei vastuta ju keegi. Hea näide on siinkohal Eestimaa mets. Usun, me kõik hoolime oma suurimast varast, peame ju endid metsarahvakski, aga ometi tegeleme teadliku enesepettusega, justkui keegi teine „hoolitseks“ selle eest. Keskkonnaamet, RMK – no kuulge, kui vähegi süveneda, on selge, et käib suuremat sorti sahkerdamine!“
„Paraku,“ räägib Joan, „on austus kadunud ka paljude teiste, süsteemi esindavate isikute ja institutsioonide vastu. Räägitakse tervisest, aga lubatakse põlde ei-tea-millega mürgitada. Miks nii kangesti tervisest hoolivad ei võitle kiirtoidu, kodukeemia, sünteetiliste toidulisandite ning põllumajandusmürkide vastu?“

Deal with Tallinn

Endiselt on ka Tallinna linnaruum Steni ja Joani lemmikteemasid. Nii nagu ühiskonna või inimese kriisiga, oleks siin samuti juttu kauemaks. „Võtame näiteks Laia tänava – hetkel on see otsekui vanalinna parkla,“ kurvastab Sten, „kuid tänu oma laiusele võiks siin hoopis rohelust nautida! Asub siin ju hulk vaatamisväärsusi, aga näeme pidevalt, kuidas turist ja vahel kohalikki keerab Vaimu tänavalt otsa ringi, sest siin justkui lõppeks ilu ära.“
„Kahju, et ma ei leia ühe ammu elanud tallinlase märkmeid sellest, kuidas Laial tänaval oli kord kastaniallee. Nii suuri puid ei tahaks vast enam ükski kohalik, aga kas poleks imeline, kui näiteks iga nelja-viie auto tagant kerkiks pikalt õitsev madalakasvuline viirpuu?“ küsib Joan, märkides, et ettepanek on nende poolt ka ametlikult esitatud, kuid tehnovõrkude tõttu kuulutati võimatuks.
„Ettevõtjatena me teame, et „võimatu“ on vaid see, mis esialgu keeruline tundub.“
Vanalinnas on elu lubamisega üldse kehvad lood, nendib dünaamiline duo. „Eesmärk on vist hoida kliinilist muuseumivaibi. Aga sellised keskkonnad ei ole mõnusad ega kutsu avastama. Vastutavatel kohtadel isikud võiksid külastada ajaloolisi linnakesi näiteks Hollandis või Provence’is, kus pool „muinasjuttu“ loobki just rohelus. Jah, just sääraseid ettepanekuid tegid Joan ja Sten oma väiksemas loos ajakirja PULSS veergudel juba 2014. aastal – ikka rohkem rohelust ja puhkealasid, Viru ringile fontään ning sealt kino Kosmoseni laialt vooklev jalakäijate tee, mille keskel sõidaksid kaherattalised ja ühistransport. „Kas ei meenuta peatänava projekt meie toonast visiooni?“ küsivad Joan ja Sten.
Sten räägib, kuidas kinni aetud kaevude kohal võiks vuliseda purskkaevud, sest voolav vesi toob elu linna! Parklad maa alla ja nende asemele pargid! Kui oleks võluvits, siis avaks Sten ka maa alla viidud Härjapea jõe ning Admiraliteedi kanalid: „Veel 18. sajandil kutsuti seda kanti Uueks Hollandiks ja kes Amsterdamis või Utrechtis käinud, teavad, kui mõnus seal on.“

„Linnaruum on meil tõesti liiga kandiline,“ nendivad Guildi meistrid. „Igasugu kaste kerkib nagu seeni pärast vihma. Kangesti tikub meelde Peeter Tooma lauluke „Väiksed kastid“. Me elame kõigi võimaluste ajastul ja ilu luua peaks olema kordades kergem kui ennemuiste, aga näe, loome täiesti näotuid vorme, sest „kiire ja odav on“. Täna tehtud otsused mõjutavad linnapilti aga mitukümmend aastat. Meie linnas puudub ka ühtne käekiri, läbiv stiil.“
Nii mõnigi lugeja mõtleb vast juba valjusti, et „Joan ja Sten linnapeaks!“!
„Linnaplaneerimises võiks otsuseid langetada sõltumatutest tipparhitektidest koosnev nõukoda ja eestvedamisse võiks kaasata ka asjaarmastajaid aktiviste, nagu näiteks @mitte_tallinn,“ on Sten kindel.
„Linna atmosfäär sõltub ka keskkonda paigaldavatest objektidest, aga meie linn on väga vajaduspõhine ja näeb paraku odav välja. Suhtumine on selline, et paneme alumiiniumtõkked, valame kõik asfaldiga üle ja siis on hästi küll – ei pea hooldama, hoiame kokku, oleme praktilised.“
Joan: „Ja samal ajal tehakse väga ebapraktilisi lükkeid – ei arvestata, kuidas on mugav liigelda, või valatakse rattateed punase plastiga üle ja nii lausa kaks aastat (!) jutti. See jõuab nüüd jälle vihma- ja sulaveega merre. Muidu on küll raha, mida põletada, aga ehk tuleb päev, mil saadakse aru, et linnaruum mõjutab meid kõiki. Kas linnas on hea olla? Kuidas tunnevad end turistid? Tahaksid nad tulla tagasi? Sellest sõltub suuresti ju linna sissetulek, ettevõtlus ja meie oma inimeste heaolu.“
Siia lõppu võiks ju midagi ilusat ka veel öelda. Sestap ütlemegi: „Aitäh, gildimeistrid!“