Kuigi pealkiri sai pisut provotseeriv, leidub Juhkentali asumis tänapäeval tõesti pea kõike, mis inimhing või keha ihaldab või ka ebameeldivaks peab – nii ajaloo- ja kultuuripärandit, loodust, tööstusriismeid kui ka tuntud asutusi.

Juhkentali asukoht on ka arendajate silmis atraktiivne, sest asum asub Kesklinna linnaosa kaguosas, südalinna lähedal, piirnedes selle ajalooliselt orgaanilise osa Keldrimäe, Veerenni (mis ka vanasti, enne 1920ndaid oli pigem Juhkentali), Sikupilli ja Tatariga. Kuigi elanike arvult (veidi üle 1000) on asum Tallinna väiksemate seas, on ala ulatuslik (1,27 km²) ning siin leidub asutusi, mida ikka teatakse üle linna ja vabariigi – bussijaam, Kalevi staadion ja spordihall, keskhaigla või kalmistute kompleks, kuhu koliti ka Pronksmees. 

Silmatorkav maamärk on Fahle hoone nn Zelluloosi kvartalis asumi kaguosas. Juhkentali keskossa, staadioni kõrvale on kerkinud tornmajatrio Kalevi Panorama. Ning ka asumi edelapoolele, Filtri tee endisele tööstusalale on arendatud justkui uue alguse tähisena kõrgemaid büroohooneid. 

Teemaderingid

Teemasid, mida asumi kohta avada, on mitmesuguseid. Püsiasustus on alguse saanud teadaolevalt juba keskajal seoses siin loogelnud Härjapea jõevoolust jõudu võtnud vesiveskite ja tööndusega. Tööstuse hälli kõrval võib kõnelda ka suvemõisast, mille rajas suurettevõtja Lorentz Jauch. Jah, tema nime järgi asumit tuntaksegi. Jauchil oli linna esimene suurem raamatupood, trükikoda ja hiljem paberivabrik siinkandis. Teemaderingi tuleb võtta nii sõjaväelaste saabumine alates 18. sajandist kui ka haiglate rajamine. Sama sajandi lõpust saab alguse esimene kalmistu, Aleksander Nevski vene surnuaed. Hiljem kujuneb sellest linna suurim kalmistukompleks, kus ka muhameedlased oma kadunukesi sängitada said. Ja poolakatest katoliiklased nn Poolamäel. Viimastest on tänapäevaks alles vaid vähesed märgid olnust. 

Aga jah, litside ja lõbumajade rajoonina oli ala tuntud juba tsaariajast kuni nõukaajani, sest siinkandis said kokku kunded (sõjaväelased) ja teenusepakkujad. Ka ravivõimalused ehk hospidalid olid kohapeal olemas. 

Siinne kant oli kurikuulus ka pättide ja punaste ehk enamlike vaadetega töölisnoorte poolest. Näiteks vennad Kreuksid.

Sport-sport-sport

Wabariigi algusajal sai alguse ka siinne kuulsusrikas spordiajalugu. Tiigiveskis, mis täideti Estonia teatri ehituse ajal sealt toodud pinnasega, peeti esimene rahvusvaheline jalkamatš – Eesti ja Rootsi kohtumine jäi viiki. Hiljem, nõukaajal, rajati Komsomoli (nüüd Kalevi) staadion ning Kalevi spordihall ja sisehall. 

Praegu paistab Tiigiveski park olevat suuresti koerteaia päralt.

Kas mitte demilitariseerida?

Ulatusliku territooriumi, mis on avalikkuse jaoks ebasõbralikult inetute kõrgete kivimüüride ja okastraadiga suletud, okupeerib senini sõjavägi, täpsemalt Kaitseväe peastaap ning staabi- ja sidepataljon. Ikkagi omad, eks ole! Lisaks laiub suurel territooriumil militaarne parkimisplats vananenud transporditehnikaga. Iseenesest oleks piirkonna arengule suureks plussiks ja ilmselt ka võimsaks impulsiks kinnisvaraarendusele, kui ala demilitariseeritaks. Teisisõnu, kui kaitseväele leitaks mujalt, väljastpoolt kesklinna vääriline pesapaik. 

Mis läinud, see läinud

Tuules tuiskavaid liivavälju ja kõrgendike-küngaste vahel orgudest läbi looklevat kiirevoolulist Härjapea jõge – kõike seda, mis veel tsaariajal piirkonda iseloomustas – enam ei näe. Kunagi nii vee- ja kalarohke jõgi, mis sajandeid oli jootnud-toitnud linna ning mille jõul käivitati vesiveskid, mida siinkandis oli kõige enam, väsitati ära. Vetevool jäi väikseks ja viletsaks, andes endast märku veel vaid haisva ojana, ning viidi 1930ndatel maa alla kollektorisse. A(a)frika tänav, mis siinset maastikku kui Musta Mandri liivakõrbeid meenutas, on juba 1955. aastast Võistluse tänav. 

Ammu kadunud on ka piirkonnale nime andnud rootsiaegse ettevõtja, raamatukaupmehe ja trükkali Lorentz Joachi suvemõis Joachenthal. Selle asemel on nüüd Kaitseväe peastaap. Hoone ise on ehitatud 1920ndatel sõjaväehospidalile, toretsevat stiili armastava arhitekti Aleksandr Vladovski poolt. 

Ajalooliselt on Juhkental vaadeldav ühtse piirkonnana praegusajal ametlikult asuminime kandva naabri Keldrimäega (ala vaid 0,3 km², aga elanikke üle 4600!), kus palju elumaju. Otsene side oli asumil ka vanasti Keldrimäe põhjaosas asunud Pleekmäega. Ka nüüdne asumiselts tegutseb ühiselt. 

Piirkonnas hoomab hoogsat ehitustegevust, arengut ja arendamist – äsja valminud hooneid on Kalevi staadioni ümber ja Juhkentali tänava vahel. Filtri teele on kerkinud uued kõrghooned ja lätlaste ehituspood Depo, mis väliselt võiks küll pigem sobida linna äärde kui kesklinna. Fahle Pargi kvartalis, endises Zelluloosi kvartalis, on palju tehtud, aga tundub, et veel enam ootab ees. Vähemasti on siit, tsaariaegsete industriaalrajatiste vahelt midagi ilusat juba toretsemas, aga midagi ilusat veel tulemas.