Killuke Pariisi Tallinnas
Fotod: MARGUS JUHANSON
Elukaaslaste, ehtekunstnik Tanel Veenre (44) ja moedisainer Aldo Järvsoo (45) jaoks on november tagasivaatamise aeg. Täpselt aasta tagasi tabas Eestit teine eriolukord. Kuidas sai ellu jäädud, mis tehtud ja mis saab edasi?

Läksime Tanelile ja Aldole koju külla Süda-Tatarisse, et teha üks väike inventuur. Et töö on tähtis ja võimalik, et töötegemisest tuleb lisaks kõigele muule ka tammsaarelik armastus. Nii Aldo kui ka Tanel möönavad, et on õnnega koos, et saavad teha tööd, mis on nende kireks ja ka hobiks. Aga siiski on neil ju ka pere ja lapsed, mis vahest on veel tähtsam. Tegelikult peab lihtsalt vaatlema kõike terviklikult, püüdma kõike ühendada ja mitte vastandama, eks ole!
Üks oluline otsus töökorraldusest oli olemas varasemast, loodud veel kriisieelsel ajal – Embassy of Fashion, mis on Eestis ainulaadne ettevõtmine. Et eestimaalastest moekunstnikud teevad koostööd, selmet püüda konkurentidena üksteisel kõri läbi lõigata, on ju tore! Esialgu olid kambas moekunstnikud Aldo Järvsoo, Riina Põldroos ja Ketlin Bachmann. Hiljem liitus ehtekunstnik Tanel Veenre. „See tundus lihtsalt mõistlik,“ ütleb Tanel, „me jagame müüjaid, pinda, üüri ja sotsiaalprobleeme.“

Aldo lisab: „Meie lapsed on ateljees üles kasvanud… Ja me pole üksteise suhtes kadedad. Kui klient tuleb minu juurde, aga ma näen, et talle sobib paremini hoopis näiteks Riina looming, siis suunan ta Riina juurde.“
Kui mullu kevadel kehtestati eriolukord, ei tulnud see Taneli ja Aldo jaoks üllatusena. Juba enne eriolukorra väljakuulutamist tehti koosolek, kus langetati hulk tulevikku vaatavaid otsuseid. Rävala puiesteelt koliti väiksemale pinnale Roosikrantsi tänavale, samuti tehti enneolematu allahindlus, mida Embassy of Fashion tavaliselt ei tee, kuid see oli õige samm, et vastu pidada. Õhtukleitide asemel hakati tootma maske ja töö käis hommikust õhtuni. Maskide õmblemise kõrvalt hakati mõtlema suvistele projektidele ja Tanel asus ette valmistama oma elu suurimat etendust „Mineralia“ praeguseks lammutatud Noblessneri laevatehases.
Tundub, et mida raskemad ajad, seda suuremaks saab tegijate hoog – tänavu augustis korraldasid Aldo ja Tanel Haapsalu raudteejaamas suurejoonelise vaatemängu, kus perroonile astus ligi 80 eri komplekti. Juba kuu aega hiljem korraldasid nad Roosikrantsi tänaval Roosade vaipade päeva, kuhu tõmbasid pea kõik ärid, kes samal tänaval tegutsevad. Mõlemad sündmused leidsid laialdast kajastamist meedias. Muide, täna nimetavad nad Roosikrantsi tänaval asuvat moemaja killukeseks Pariisiks Tallinnas, sest kui ilm lubab, on maja ees alati laud ja toolid, kus nauditakse tassikest teed või klaasi veini. Nädalapäevad tagasi esitles Tanel Veenre koostöös Kaubamaja kaubamärgiga PAI uut ja luksuslikku voodipesukollektsiooni „Unenägude kuningriik“ ja „Ööliblikad“.

Taneli aruanne: kõik asjad tuleb kohe teha ära!

See aasta on Taneli jaoks olnud täiesti teistsugune: „Esimest korda elus on alates maikuust olnud periood, kus ma ei ole kunstiga tegelenud. Fookus on lastel ja kaubamärgi kasvamisel. Muidu töötasin paralleelselt – ühel päeval üks ja teisel päeval teine teema,“ kirjeldab Tanel, kes on hetkel oma loomingulisuse suunanud kaubamärgi ehitamisse. „Eksport, uued tootegrupid, värsked töötajad, lõputu turunduskarussell – seda kõike tuleb teha korraga loovalt ja strateegiliselt.“
Tanelil on ka sündimas uus tootegrupp, mis võtab omajagu energiat ja millest veel rääkida ei saa. Ta nendib, et Hiina on olnud suur kulu: „Uhke unistuse nimel ma tegutsen. Suurem osa käibest liigub tagasi kaubamärgi kasvatamisse.“

Kui enamasti ei käi kunstiinimeste puhul loomine, süsteemsus ja järjepidevus käsikäes, siis Tanel on tõmmanud selles loosis peavõidu: „Talent ja suutlikkus organiseeritult tegutseda, see on minu lucky package!“ Tanel toob heaks näiteks Roberta Eineri: „Tegime temaga koostööd ja ükskõik kui kiire tal välismaal asju ajades ka polnud, alati leidis ta aja, et kohe e-kirjadele vastata. Eestis ajan vahel ühe küsimusega mõnd inimest taga ja ei saa ega saa vastust.“
„Minu moto on lihtne – kõik asjad tuleb kohe ära teha.“ Edu tuleb järjepidevusega. Tanel meenutab, et kuni 37. eluaastani tegi ta seitse päeva nädalas ja 15 tundi päevas tööd. Kui ellu tulid lapsed, siis tuli ka kauaoodatud iseenda aeg, mis omakorda päästis Taneli läbipõlemisest.
Praegu on Tanelil enam kui 40 müügikohta, lisaks viis täiskohaga töötajat ja valmimas on uus veebipood. „Mulle meeldib hüpata tundmatusse, tõmmata teele väljakutseid, mida asuda kirega purema.“

Aldo aruanne: vara tööle

Aldo pole kunagi olnud hommikuinimene, kuid elu on teda muutnud: „Õmblejad tulevad ateljeesse juba hommikul tööle – varem kella üheksaks ja nüüd kella kaheksaks. Seega olen sunnitud olema hommikuinimene. Ja ärkan üsna vara. Kui hommikuti tuleb lastega tegeleda, siis jätan õmblejatele paberite peale sõnumid. Iseenesest mulle meeldib olla see, kes hommikul ise moemaja avab.“
Oma töörutiinist rääkides ütleb Aldo, et talle meeldib jätkuvalt ise õmmelda, kangast lahti lõigata ja õmblejate töö üle vaadata: „Kui ma ise teen, siis ma tunnen, et ise ka vastutan.“
Päeval, kui teeme intervjuud, on Aldo saanud telefoni esimese sõnumi: „Kuidas ma seda pesen?“ Paljusid üllatab, et neopreenmaterjal, mida Aldo kasutab, on masinpestav. See maagiline ja mugav materjal jõudis Aldo teadvusse kaheksa aastat tagasi, kuid alles nüüd saab ta klientidele rahuliku südamega öelda, et riided on masinpestavad.
Pärast koroona saabumist muutus moekunstnike elu üsna märkimisväärselt – praktiliselt mitte keegi ei tellinud enam õhtukleite. Nende asemele tulid siidist pidžaamad, millega saab käia nii väljas kui ka kodus. Aldo lisab, et need on pidžaamad, millega ei pea magama.

Tänavu Haapsalus toimunud show’s oli komplekte 80 ringis. Aldo ei näe piirangutes ainult halba: „Piirangud annavad ka vabadust. Hakkasin mõtlema: mida ma tahaksin teha? Mida ma tahaksin näidata? Siis tulid teised vormid ja mõtted. Praegu lähevad kaubaks mantlid ja jakid. Kolmanda laine eel kadusid õhtukleidid ja tellimused.“
Siiski kohtab Aldo oma õhtukleite nüüd kodustel pidudel, mis on läinud märksa pidulikumaks ja kuskil mujal neid niikuinii kanda ei saa. Muide, sõprade ja laste sünnipäevad tähendavad samuti seda, et midagi juhuslikku enam selga ei satu. Kui varem eelistas Aldo ürituste asemel kodus koos lastega multifilme vaadata, siis nüüd tunneb ta, kuidas tasub peolt ikka läbi astuda, sest kust sa mujalt seda lustlikku ja seltskondlikku hõngu ikka leiad. Muidu ununevad isegi sõprade näod.

Kui Tanel lennujaama jõudis, oli Aldol…

Tanel ja Aldo on kodu soetamisel olnud alati sammukese ees. Näiteks praegust elamist otsides ja leides pidasid nad silmas soovi, et nende peres kasvaksid kord lapsed. Praegu elavad nad Süda-Tataris 120-ruuduses korteris, kus on mõnusalt õhku, ruumi ja disaini. Paljud hõrgud lambid ja mööblitükid on ShiShi looming.
Aldo räägib, et ta armastab remondi-
töid ja võtab need peamiselt ette siis, kui Tanel on reisil. Näiteks kui Tanel ühel hommikul lennujaama jõudis, olid Aldol plaanid juba valmis – ta tassis korteris oleva mööbli ühte tuppa ja kohale laekusid töömehed, kes lihvisid kõik põrandad ühesuguseks, nüüd on korteris helgelt heledad põrandad.

Teiseks Aldo projektiks sai valge tuba, kus õdusalt intervjuud teeme. Veel mõni aeg tagasi oli see sinine, kuid pärast seda, kui Tanel reisile läks, tegi Aldo „mõned“ muudatused. Töömehed värvisid ruumi valgeks, diivani ja valgustid valis Aldo juba varem välja ning voilà! – elutuba sai uue hingamise.
Aldo ütleb, et Tanel armastab rutiini: „Kui meil on magamistoas olnud hall seinatoon ja oleme seda korduvalt üle värvinud ning tekib küsimus, kas peaks midagi uut leidma, siis Tanel ütleb, et hall on nii ilus…“
Aldo avab ühe lõbusa seiga veel: „Ükskõik, mida käin koju ostmas, siis võtan juba ukse taga asjadelt hinnasildid ära. Olgu nendeks siis tekikotid või midagi muud… Samal ajal Tanelile meeldib see luksus, mille koju toon.“
Aldo ütleb, et koduste asjadega tegelemine on tema kanda ka seetõttu, et tema teeb aastas kaks kollektsiooni, aga Tanel loob näiteks kuus ehetekollektsiooni. Tõsi, on olnud ka teisi aegu – ühel aastal üllatas Aldo ise kuue kollektsiooniga.

Samal ajal on köök jälle Taneli kuningriik, nii on nende kodus asjad jaotatud. „Kui elu peaks jälle lukku pandama, siis elaksime meie köögikappide sisuga ära mitu kuud,“ nendib Tanel, kel on köökapis alati mõnus varu kookospiimast küüslauguni.
Aldo nendib, et talle väga meeldib kodus tegeleda, aga „Meil mõlemal on õnn teha tööd, mis on samas ka kirg ja hobi. Kui mul poleks loomingut, siis ma pööraksin ilmselt ära… Ja koos saame olla õnnelikud muidugi lastega.“

Deal with Tallinn: Tanel ja Aldo linnaruumist
Olete mõlemad Tallinna poisid, aga kus kandis kasvasite, kus oli teie lapse-/poisipõlve mängumaa? Kui satute nüüd sinna kanti, siis kas on midagi, mis end eriliselt meelde tuletab?
AJ: Ema kasvas üles Kentmannis, isa Toompeal, aga kui nad ühel hetkel olid paljulapselise perega hakkama saanud, siis kolisime Lasnakale, kus sai elatud niikaua, kuniks uuesti kesklinna tagasi saime. Lasnaka elavamad mälestused varasest noorusest on üheksakorruseliste majade katuste äärtel kõndimisest ja toredatest suurtest lastekampadest, kellega sain harjutada kollektiivis enda maksma panemist. Samas on kõige olulisemad lapsepõlvemälestused siiski suvekodust, metsadest ja loodusest, varahommikusest udust ja selles ekslevatest metsloomadest.
TV: Kasvasin Nõmmel, suures koduaias oli 18 kirsipuud, kaks vahtrat ja lugematult mände… Üle tee oli suur mets kanarbike ja mustikatega. Praegu vaatan oma linnakodu aknast lehtede möllu ja olengi tagasi Nõmmel. Kui käin lastega vanematekodus, siis heidan seal tihti lihtsalt põrandale pikali ja lasen rahul endasse voolata, Nõmme on teraapiline.
Mis kohtades Tallinnas olete veel elanud? Ja kas praegu olete seal, kus tõesti meeldib, või hoiate silma peal ka võimalusel liikuda tulevikus kuhugi, kus pigem eelistaks elada?
AJ: Kõige kauem elasime Taneliga mu vanematekodus Tõnismäel, edasi tuli väike Koidu tänava periood ja siis Süda-Tatari. Kõik me ühised kodud on olnud sisuliselt kilomeetri raadiuses kesklinnas ning ühel hetkel, kui meil oli samaaegselt kolm kodu, siis avastasin ennast ikka eelmise kodu ukse tagant, kuhu olin pärast tööd harjumusest läinud… Kesklinnast lahkuda on raske – kui oled harjunud igale poole jõudma viie minutiga ja ilma autos pool elu elamata, siis tundub ka Piritale minek nagu teise linna külastamisena.
TV: Mina olen maise stabiilsuse elemendi all sündinud ja kolimine on minu jaoks kohutav stress. Praegune Süda-Tatari suur korter vaikse aia, vanade puude ja jasmiinipõõsaga on ideaalne. Siin on kild Nõmmet ja samas viis minutit vanalinna. Me mõlemad oleme pigem vana maja tüüpi romantikud. Ka eelmine kodu oli 30ndate puitmajas Koidu tänaval.
Mis kohad-paigad üldse linnas meeldivad? Mitte ainult tööga seotult, vaid pigem vaba aja veetmiseks.
AJ: Kui lapsed sündisid, siis sai kõik Tallinna pargid läbi kärutatud, tuhat korda vähemalt! Komme lastega mänguväljaku asemel parki minna on meil siiani.
TV: Välismaalastele soovitan alati linnahalli, eriti suvise päikeseloojangu ajal. Mulle meeldib limpsimata linnaruum, vabade hingede pelgupaik kesk üha enam korraldatud elu.
Olete näinud linnaruumi arengut nõukogude ajast tänaseni. Mis meeldib ja mis mitte? Selge see, et muutused linnapildis on olnud suured.
AJ: Nõukaajal oli palju rohkem puid ja haljastust, kahjuks on enamik EW ajal istutatud puudest arendustele-teelaiendustele ette jäänud ning naljalt uusi alleesid ei istutata. Ilma puudeta ja kindlasti ka kõrgete kontorihoonete tõttu on kesklinna tekkinud tuulekoridorid, mida enne ei olnud.
TV: Mulle meeldib Reidi tee ning see, kuidas seal linn ühtäkki avanes merele ja vaatele. Sõidan tihti rattaga Piritani ja tagasi, see on maailma ilusaim promenaad. Ja peatun Reidi tee mänguväljakul, kus on linna kõige pikema jooksuga kiiged. Ajan siis lapsed kiigelt ära ja hõljun, vaadates merd.
Kas jagate seisukohti, et linn on aastatega arenenud autokeskseks ning asfalti ja betooni laotatakse liialt, seda just roheluse arvelt? Lahendusena on pakutud autoliikluse piiramist, võttes prioriteediks jalakäijad, jalgratturid jt kergeliiklejad ning ühistranspordi.
AJ: Reisime Taneliga palju Euroopas ning kui kõik meie lemmiklinnad on aastatega muutunud jalakäija-rattasõitja kesksemaks, siis Tallinnas seda muutust kahjuks veel ei näe.
TV: Ma olen täielik rattainimene. Kui november lööb mind sadulast, olen kui jalutu ja hilinen mõnda aega kõigile kohtumistele… Vaikseid muutusi rattasõbraliku linna suunas on näha. Minu arvates on ka need punased teed päris hea lahendus, tunnen end seal tõesti kindlamalt, enam autodest eraldatuna.
Kui teil oleks võtta n-ö võluvits, siis millise linnaruumi te kujundaks? Millised muutused oleksid hea avaliku ruumi saavutamisel teie meelest vajalikud?
AJ: Linnaruum peab olema kujundatud elanikule, mitte linna läbivale inimesele, transiit peaks olema suunatud ümber linna, mitte linnast otse läbi.
TV: Eks linn areneb ja iga puu taga nutta on narr, kuid linn võiks tõesti istutada palju enam puid – suurlinnade lemmikpaigad on tihti alleed, kus koht nii autodel, inimestel, ratturitel kui ka lindudel.

8 minutit ja lõhestunud Eesti

Taneli ja Aldo puhul on värskendav kuulda, kui positiivselt nad Eestist kõnelevad. Kiitust jagub ka pealinnale. Näiteks Tallinnas liiguvad nad jalgratastel ja palju kirutud punased pop-up-jalgrattateed on nende meelest ikkagi turvalisem valik kui lihtsalt autoteede ääres liigelda. Kesklinnas elades ja jalgrattaga sõites on pea kõik paigad kaheksa minuti kaugusel.

Aldo kiidab, et Eesti asukoht on Euroopa pinnalt nii mugav. „Me oleksime justkui nagu nurga taga, aga ometi on kõik nii lähedal. Vahel mul tekib öösel mõte, et läheks homme Rooma, tellin mobiilist pileti ja olen järgmisel päeval kohal. Ameeriklastel või austraallastel on see palju keerulisem.“
Draamat vaktsineerimise ümber vaatavad nad aga murelikumalt. Aldo räägib: „Mina ootan kolmandat doosi! Paar sõpra on näkku valetanud – esmalt öeldakse, et olen vaktsiini suhtes allergiline, kuid tegelikult ollakse hoopis vaktsiinivastane, kes mugava vale taha peitub.“

Tanel on koroona läbi põdenud: „On kurb, et peavoolumeedia suhtes, kus ainsana toimub mingigi fakti-
kontroll ja avaldatakse eriarvamusi, on tekkinud skepsis. Ülejäänud meediaformaadid, eriti Facebook, võimendavad vaid äärmusi. Ida-Euroopa riikide suurim mure on usaldamatus. Seal on tekkinud grupp väga valjuhäälseid inimesi, kes pigem usaldavad konspiratsiooniteooriaid kui tasakaalukat mõistuse häält või statistikat. Pigem kuulatakse sõbranna või paari nende maailmavaatega sobiva spetsi arvamust, kuid suletakse kõrvad kui näiteks 90% spetsialiste kinnitab midagi muud.“

Aldo räägib Pariisist: „Seal on täiesti tavaline, et sajad nimesed kannavad metroos maski ja keegi ei protesteeri, kui restorani sisenedes küsitakse neilt vaktsineerimise kohta tõendit.“
Muide, just helgesse Pariisi plaanivad nad sõita oma laste Elise ja Kasperi kuuendat sünnipäeva pidama – nemad kaks ja nende kaksikud ootavad üle kõige päeva, kui saavad sõita romantilisse moemekasse. Selleks puhuks võetakse muidugi kaasa ka uhkemad tualetid.


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

SUPREME! Toivo Freeman Pilt

Kõmulise minevikuga koloriitne disainer ja stilist Toivo Freeman Pilt kinnitab, et on elus teinud kannapöörde ning on aastatetagusest üle-võlli-elust keskendunud…

EESTI mees ja SAARE mees

Kunstnik ja DJ Tarrvi Laamann on viimastel aastatel kohe kõvasti päikesevalgust saanud! Eestis suviti olles ja talvel Jamaical. Igati väljateenintud…