Pea täpselt Tallinna keskel, kesklinna linnaosas paiknev Kitseküla asum sai alguse linnakodanike suvemõisatest juba 17. sajandil, kuid kasvas suuremaks elukeskkonnaks alles tsaariajal, 19. sajandi lõpus. Mitmekesise arhitektuuripärandi ja põneva kohaliku ajalooga asum on hinnatud ja hoogsalt arenev miljööväärtuslik piirkond.

Siin asub Eesti vanim välismonument isikule, 16. sajandil püsti pandud nn Marta tänava rist. Asula tänaval asub väljapaistev näide stalinistlikust arhitektuuriansamblist ja tänavast, kus elas meie kuulsamaid poplauljaid Jaak Joala. Samas lähedal, asumi lääneosas, asub meie jalgpallimeka ühes suurima, A. Le Coqi esindusstaadioniga.

Jala ja trammiga

Kitseküla on südalinnast n-ö paari kiviheite kaugusel, nii et annab ka suisa jala, kondimootori jõul linnakeskusse liikuda, aga asumit läbib üsna külluslik ühistranspordivarustus. Tipptunni ajal liigutab inimesi läbi asumi kõige kiiremini trammiliiklus. Viimane jõudis siiakanti juba 1901. aastal.

Kitseküla probleemiks autoliikluse aspektist on tõsiasi, et asumit ümbritsevad kolmest küljest ajaloolised raudteeliinid Narva, Paldiski ja Viljandi suunas ning lõunast on piiriks Järvevana tee. Autoliikluse läbivuse tõstmiseks ehitati asumit poolitavale Pärnu maanteele 1950ndatel ülesõiduviadukt, mille all laiub risti Narva raudteeliini rööpavöönd. Paraku on viaduktil tipptundidel ikka tavaline pilt, autoseisakud. Raudteeliiklus iseenesest on aga integreeritud ühistranspordivõrguga ja Kitsekülla pääsevad inimesed koguni neljast rongipeatusest.

Kitseküla probleemiks autoliikluse aspektist on tõsiasi, et asumit ümbritsevad kolmest küljest ajaloolised raudteeliinid Narva, Paldiski ja Viljandi suunas ning lõunast on piiriks Järvevana tee. Autoliikluse läbivuse tõstmiseks ehitati asumit poolitavale Pärnu maanteele 1950ndatel ülesõiduviadukt, mille all laiub risti Narva raudteeliini rööpavöönd. Paraku on viaduktil tipptundidel ikka tavaline pilt, autoseisakud. Raudteeliiklus iseenesest on aga integreeritud ühistranspordivõrguga ja Kitsekülla pääsevad inimesed koguni neljast rongipeatusest.

Suvemõisad ja kõrtsid

Vanim ajaloomärk asumis on kogu Eesti vanim isikule pühendatud välimonument, Marta tänaval asuv paekivist rist, mis pärineb 16. sajandist. Mälestusmärk on Liivi sõja ajal siin 11. septembril 1560 Vene vägede vastu peetud nn Jeruusalemma mäe lahingus langenud värvikale Tallinna kaupmehele ja seiklejale, Mustpeade vennaskonna liikmele Blasius Hochgrevele. Muide, neid riste oli siinkandis veel nõukogude ajani püsti kolm! Ime, et nn Marta tänava paekivirist seal tänaseni seisab, nüüd juba aastakese ka kenasti korrastatud ja tähistatud moel.

19. sajandi keskpaigani oli praeguse Kitseküla asumi ala juba ilmselt muistsel ajal teena kasutusel olnud Pärnu maantee ümbruses vähese hoonestusega – vaid kõrtsid liivaluidetest tolmuse tee ääres ja üksikud suvemõisad (hof’id) roheliste iluaedadega. Viimaseid hakkas siiakanti siginema 17. sajandil seoses Rootsi kuninganna Kristina linnale annetatud heinamaadega: Pfützneri mõis oli Marta risti lähedal, Lindheimi (Vogdti) mõis praeguse viadukti all. 18. sajandil rajati Fahrenholzi suurem suvemõis praeguse Pärnu mnt 127–133 asukohta. Peamist ja pidevamat tulu andis Fahrenholzile, kus peeti ka peenema seltskonna aiapidusid, siiski krundi suure heinamaa rentimine. Tänaseks meenutab kadunud suvemõisate aegu vaid 1867. aastal abivajajatele uksed avanud diakonisside asutus, mis rajati endisesse Lindheimi (ka Berghofi, Vogdti) suvemõisa parki. Säilinud on haigla uhke paekivist peakorpus aadressil Pärnu maantee 102, mida näeb üle viadukti jalutades. Diakonissidemaja järeltulijaks võib pidada Magdaleena haiglat, mille kompleks avati 1978. aastal. Viimane kandis nime Neljas haigla, mis oli mõeldud nõukogude eliidi ravimiseks.

Nimi ja nimed

Kitseküla nimi arvatakse olevat tulnud naaberasukailt, kes viidanud, et siinkandis heinamaadel palju kitsi karjatatud. Ajalooline asuminimi jäi nõukaajal unustusse ja on taas kasutusele võetud hiljuti. Ehk seepärast „tükeldab“ rahvasuu praegugi veel asumiterviku sageli konkreetsemalt ja kohapõhisemalt ka Tallinn-Väikseks (piirkond raudteejaama järgi), Kaleviks (ala endise kommivabriku, praeguse politsei- ja piirivalveameti järgi), Magdaleenaks (tänava ja haigla järgi) või Lilleküla (mis on naaberasum!) staadioniks, A. Le Coq Arenaks. Loodetavasti teadvustub Kitseküla asumi nimi ja pärand kohalikule elanikkonnale tulevikus enam. On neid kitsekülalisi, kes arvavad suisa kurioosselt, et elavad Tondil, kuigi viimase piirid algavad alles pärast Tondi raudteejaama ülesõitu.

Rong see sõitis…

Kõige suurema mõjuga faktor asumi kui elukeskkonna tekkimisel oli raudteevõrgu kujunemine. 1870. aastal parun Pahleni eestvedamisel käivitati Peterburi–Tallinna/Revali–Paldiski liin, 1900 aga avati Tallinna-Viljandi kitsarööpmeline nn juurdeveoraudtee. Nii oli Kitseküla nüüdne ala saanud oma piirid ja eeldused elukvartalite ehitamiseks. Raudteede rajamisega hoogustus ju ka tööstuse areng ja Kitsekülla hakkas kerkima puitmaju Lutheri vineeritööstuse töölistele. Magdaleena kanti hakkas suurem asustus tulema esimese vabariigi päevil. Nõukogude ajal lisandus kõigepealt stalinistlikus stiilis suuri kivimaju. Tallinna ühe kõige stiilsema stalinistliku arhitektuuri näide rajati 1940ndate lõpuks Asula tänavale. Just siin, majas nr 12 elas meie populaarsemaid lauljad Georg Otsa kõrval – Jaak Joala! Hiljem, 1980ndatel sai teenekas laulja korteri üsna naabrusesse ehitatud kõrghoonesse Pärnu maanteel.

Tööstusmaastiku taaselustamine

Nõukogude ajal ehitati Kitseküla seni veel suuremast inimtegevusest puutumata, liivaluidete ja mändidega loodusmaastik Juurdeveo tänavast lõunasuunas tööstust täis. Siin olid lambivabrik Estoplast, suusavabrik Dünamo, ARS, kommivabrik Kalev, tikuvabrik ja lukuvabrik Vasar, piimakombinaat jne. Ühelt poolt oli koleda-kõleda tööstushoonestuse tekkimine esteetiliselt kurnav ja kurvastav, teisalt hoidis see ära selle, et ala oleks täis ehitatud nõukaaegseid korrusmaju, mida siiski jõuti siiakanti püstitada päris hulgaliselt. 

Tänapäeval ongi kinnisvaraarenduse üks trend ka Kitsekülas endiste tööstusmaastike ning tööstus- ja laohoonete ümberkujundamine moodsateks kontoripindadeks ja eluruumideks. Kõrghooned on kerkinud näiteks endise Tere piimakombinaadi territooriumile. Korrastatakse ka vanu maju ning täidetakse tühermaa tühimikke, millest mõnigi tekkis sõjaaegse märtsipommitamisel tagajärjel.