Kitty Florentine on alternatiivartist, eeterlik ja muinasjutuline haldjasolend, kes laulab, liigub ja teeb helisid ning ühendab muusika külge, ütleme, midagi erilist. Kõige selle tõestuseks on ka tõsiasi, et ta mängib ka harfigi!

Tuntud laulus „New York, New York“ on sõnad „If you can make it here, you can make it anywhere“. Ei tea, kas see linn on nii suur maailma naba, aga elu ja võnget on seal kindlasti rohkem kui Tallinnas. Räägitakse, et olid seal koos Kris Lemsaluga vinge etteaste teinud! Äge! Tahakski teada sinu reisiseiklusi ja elamusi! Kas kuulsusi nägid? Mitu korda minestasid vaimustusest?
Ma ei tea, ma vist ikka kohe tuleks välja põhjapaneva argumendiga, et tegu on ju maailma parima linnaga! Kõik on balansis, kaaviari jagub ja rotte ka. Kuulsusi oli parasjagu, ühtegi minestamishetke ei kogenud, aga oli palju väga-väga armsaid inimesi ja südamlikke hetki. Küsitavaid momente oli ka, aga neid peavad kõik ise saama kogeda seal linnas ehk ma neid ära ei anna.

Prohvet oma kodulinnas tuntuks või tunnustust ei saa, käis ütlus Jeesuse kohta. Kui just rahvalikke lööklaule ei esita, siis siinmail laiemalt lemmikute sekka asja pole. Sina oled ju laulnud lööklaule küll, aga sinu praegune artistiteekond Kitty Florentini nime all kulgeb ikka teistsugustel kõlamaastikel. Kas tunned, et liigud õiges suunas? Kulged sisetunde järgi või on sul mingid välised märgid, mis suunda näitavad?
Küsimuse lõpuks jõudsin ainult mõelda sellest, et võrdlesid mind Jeesusega. Tahaks hoopis sellel pikemalt peatuda. Ma tean, et liigun õiges suunas siis, kui näen enda ümber spiraali sümbolit, see on nagu väike kinnitus, et lainetamine on minuga kooskõlas.

Kui keegi Eesti muusik saaks väljamaal kuulsaks, siis oleks ta hoobilt armas-tatud superstaar meie madalal mullakamaral. Nagu Pärt, kelle nime austatakse, aga kelle muusikat maarahvas väga ei teagi. Kas tead, kes on sinu kuulaja? Kriitikud küll kiidavad!
Ma ei tea tegelikult. Ma ei ole päris kindel, mida tähendab Eestis kuulus olemine. Mul on tunne, et nii väikeses riigis on see kuulsuse staatus väga suhteline. Võid olla palju tuntud kitsastes ringkondades. Aga mul on jäänud tunne, et minu kuulaja on inimene, kes on uudishimulik ja avatud. Vanuses ega mingis muus taustas väga mingit määrajat ei ole.

Kas liigud samal skeenel Yasmyni, manna … ja veel kellegagi?
Naljakas on muidugi lugeda, et Yasmyni ja manna skeene kuidagi sama oleks, aga Eestis vist kogu alternatiivmuusika, ükskõik, mis žanri baasiga läheb jah ühe skeene alla. Ma tegelikult ei ole parim inimene selles kaasa rääkima, sest ma ei ole seda palju uurinud, ega sellele keskendunud päris aus olles. Ma liigun nii, nagu tuju tuleb, äkki järgmisena tuleb hoopis trap’i, country ja ooperi sugemetega album, siis ma ei tea üldse, kuhu ma minema peaksin.

Aga millised on sinu loomingulised plaanid? Paljasta! Debüütalbum „Mal-adaptive Daydream“ tuli aasta tagasi.
See album mu meelest väärib nii palju tähelepanu kui võimalik, ma olen väga uhke selle teose ja sellega toimetanute üle ehk suurima heameelega olengi fookust selle peal hoidnud. Aga stuudio seinad on mind ja sõpru igast maailma otsast palju näinud ehk kisub sedamoodi, et tuleva aasta varavalgel
terendab juba uue ajastu algus. Jaanuaris liigun Hollandisse festivalile Eurosonic ja veebruaris Slovakkiasse MENT Ljubljana festivalile esinema. Ülimalt hea meel on selliste võimaluste üle!

Üks sinu trumpe on esinemisjulgus ja kindel lavalolek. Kas on see sellest, et oled lapsest saati saanud palju laval olla? Või et teed seda, mis sulle meeldib?
See on kindlasti seguseitse. Mul on alati olnud nagu mingisugune magnet, et pean laval olema. Mul oli julgust pisikesest peale, sest see oli nii loomulik mu jaoks lihtsalt. Ma teen seda, mida hetkes tunnen. Nii palju kui saan, planeerin ruumi ja keskkonna ette, aga ülejäänu jääb alati hetke hooleks. See on päris naljakas ausalt öeldes, sest eraelus olen suurema osa ajast pigem väga kalkuleeritud ja ettevaatlik olnud, aga see lavaelu on mind teinud mujal ka palju paindlikumaks ja võtnud elult raske kaaluga tõsidust vähemaks. Mulle meeldib otsida ikka viise, kuidas edasi areneda ja live-esinemistega pidevalt mingit uut ruumi luua, mingeid teistsuguseid temposid proovida. Mu üks lemmikuid on „liikuv kontsert“, mida Suvila lokaalis korraldasin, igal lool oli oma koht kogu keskkonnas. Käisime kasvuhoones, katusel, treppide peal …

Artist panustab esinemisse ka seepärast, et plaadimüügiga väga ei teeni. Esinemine istub sulle ja pead tähtsaks ka visuaali, liikumist … isegi lõhnu. Kas tahad end tõestada, meeldib anda täiega?
Mul peab olema lõbus. Ma näen seda nii, et on ju privileeg, kui inimesed sind kuulavad ja oma aega sellele kulutavad. Minu eesmärk on, et meil on aus „vestlus“ ja mingi energiavahetus selles hetkes koos olles, et ma ei laulaks lihtsalt inimeste suunas, vaid me kogeme seda emotsiooni või momenti vastavalt sellele, kus me parasjagu oleme. Ma pean saama teha seda, mis on mulle lõbus ja tekitab liblikaid kõhus. Muidu see ei tundu jätkusuutlik, sest kui minus reaktsiooni pole või mingit vabanemist, siis ei ole kelleski teises ka. Mul on siiras nauding inimestega sedasi suhelda.
Ma tahan suurt kogemust, mis mind liigutab, sellepärast ongi näiteks ruumiloome väga oluline. Visuaalid, lõhnad, dekoratsioonid, tekstuurid, tasandid – kõik need on asendamatud lülid. Näiteks nüüd hiljuti New Yorgis Performa Biennaalil esinedes Kris Lemsaluga tegime koostööd Ambra Perfume Shop’i ning Ukraina parfüümimajaga SKLVA selle ruumi lõhnaloomes, et tuua mets lähemale sinna betoonseinte vahele. Me liigume loomingus aina enam interaktiivses suunas, inimesed on osa sellest kunstist ja kaasloojad igal hetkel, kui seda esitleme.

Deal with Tallinn

Kus kandis oled üles kasvanud? Kus on sinu lapsepõlve mängumaastik ja kus elad praegu?Pelgulinnas ja Nõmme metsade vahel. Algusaastatel sai Kopli aasadel joostud ja siis juba varsti Nõmmel allikates ujuda ning samblal jaurata. Jäingi pidama Nõmmel. 

Mis on Nõmmel hea?
Loodus, vaikus ja loodus. Naabrite kanad on ka toredad.

Kas sul on linnas veel kohti, kuhu tahad ikka minna või kuhu külalisi viia? 
Nõmme ja Tallinna vanalinna tänavad, ma olen suur jalutamise fänn ehk need keskkonnad kõnetavad kõige rohkem. Ja külalised – absoluutselt kõiki kupatan Nõmmele, alternatiivina Kadriorgu ja Telliskivi kanti ka. 

Mis on Tallinnas puudu, mida peaks muutma? 
Metsa ja rohelust rohkem, palun! Väsitav on vaadata lihtsalt betooni ja asfalti päevast päeva, kui linnaplaneeringus ja kogu ülesehituses oleks haljasalad nii loogiline ning loomulik keskkonna osa. Aga kui vaadata, kuidas käitub Eesti riik ja riigimetsa „kaitseks“ loodud üksus, siis üllatuda ju pole põhjust. Inimlik rattateekond ei jookseks ka mööda külgi maha. Ja kui juba avaldusteks läks, siis mõnikord oleks tore, kui arhitektuuriliste üllitiste filter oleks ka natukene kitsam, kontrollitum ja arvestaks keskkonnaga. 

Last but not least – kuidas praegu maailmas toimuvate suurte mängumuutvate nähtustega sünkad?
Ma just äsja arutasin seda ühe muusikuga, kes rääkis minu jaoks lohutavast nähtusest, teooriast. Ajalooliselt vaadates elab maailm läbi 80-aastaseid tsükleid, kus selle keeru lõpus toimub olemasoleva korra osaline või täielik lagunemine, muutumine, ühesõnaga. Ühiskond liigub läbi mingist suurest kaosest, kus vanamoodi jätkamine lihtsalt pole enam võimalik ja siis algab uus tsükkel, mille algusaeg ning kasva-
mine on hästi nauditav, loominguliselt ja ressursside poolest külluslikum. See kõlab loogiliselt ja kuidagi toetavalt, eriti kui see „hetk“ enne murdumist on valulik. Isiklikul tasandil toimib ju areng sarnaselt ehk miks mitte vaadelda seda nii ka maailma ulatuses. 

Oleme suhelnud sinu kui artistiga. Muinasjutte loova ja lavastava haldjasolendiga. Ütle, kas
jõuluvana on olemas? Ma kuulsin, et teda näeb raekojas!