Klaverikunstnik ja helilooja Rein Rannap (68) läheb juunis taas oma legendaarsele kontserdituurile „Klaver läheb külla“. Maestro mõtted ja tegevused ongi keskendunud sellele, kuidas kõik kulgeks, et kirikud täituksid kaunimate helide ja ka kuulajatega. Noh, eks elu esitab muidugi ka teisi küsimusi ja nõuab vastuseid.

Vene invasiooni ja sõjategevuse algul käis Rannap esinemas Dubai EXPO-l, kus võttis silmad märjaks, kui ukrainlastele toetust avaldati. Tagasilend Araabiast toimus ju suure ringiga, ümber Ukraina ja Valgevene.
„Sõjajärgse lapsena on mul silme ees viimase sõja jäljed Tallinnas, mis toona veel kõikjal nähtaval olid – varemed, tühermaad…Vanaemal oli – ta hoidis seda muidugi peidus – terve album fotode ja postkaartidega Tallinna pommitamisest, vahel ta näitas neid ja rääkis sõjast. Mõtlen kõigele sellele, mis neid inimesi lisaks praegustele kannatustele sõja lõppedes veel pikki aastaid ees ootab…,“ mõlgutab Rein.
Maestro märgib, et tema tegevust sõda hetkel otseselt ei muuta ei saa, sest tuuri ettevalmistamisel ja korraldamisel on suur hoog sees juba sügisest peale. „See hoog kannab edasi, ma ei saa kahelda ega pidurduda, pean edasi minema. Lubadused on antud, lepingud sõlmitud ja nii palju juba tehtud! Seetõttu – lõpetan uut muusikat tuuriks, teen seadeid, harjutan; teisest küljest aga saadan meile ja helistan ja uurin internetist, et kõik detailid saaks õigeaegselt kokkulepitud: pillid, häälestajad, reklaamid, teated, plakatid ja nii edasi…“
Rein tunnistab, et ängistus muidugi kipub peale tulema: „Kui ma poleks praegu seotud tuuriga, valaksin need emotsioonid muusikasse.“ Tegelikult, mõned päevad hiljem, ongi ta seda juba teinud.

„Kodu ja ristikhein“

… seda vana sentimentaalset laulu teavad paljud ümiseda. Küll aga mitte Rein, kes, seda kuuldes, ei taha küll ühelgi moel end selle kantriviisikesega siduda! Teine asi on koduteema, millega Rein kõige meelsamini end seostab. Nüüd, kui oleme näinud, kuidas mitte kaugel meist miljonid inimesed kodutuks tehakse, on kodu mõistegi kuidagi veel olulisem.
Kodu ja Rannapi Rein ja klaver – see kolmik käib kokku, sest loometegevus on heliloojal ikka koduseinte vahel klaviatuuri taga sündinud. Töö ja konkreetselt klaveriga on Rein pidanud alati arvestama, kui endale elukohta valis.
Neile, kes pikalt ei jaksa lugeda või põnevuspingeid taluda, ütleme, et tundub, et nüüdseks on Rein Rannap koju jõudnud või oma kodu leidnud.
Reinul on hea mälu ja ta oskab rääkida huvitavaid üksikasju oma varasematest elupaikadest Tallinnas. Reinu esimene, sünnijärgne elukoht 1950ndate algul, mida ta ise loomulikult ei mäleta, oli nn Konsi majas (Tallinna Konservatoorium) Kaarli puiesteel. Tema muusikutest vanematele, kes mõlemad olid Konsi lõpetajad, anti sinna pärast Reinu sündi kööktuba. „Aastaid hiljem, kui õppisin Muusikakeskkoolis, mis asus Konsiga samas majas, olid veel alles suured vannitoad, mõned neist lausa läbikäidavad. Üks mu klassivend elaski vannitoas – lauaplaat üle vanni –, klassiõde aga keldris. Ühikat Muusikakeskkoolil ju polnud. Toona oli majas veel ka elanikke korterites alles.”

Uhkes… ühiskorteris

Hiljem anti Reinu vanematele kaks tuba ühiskorteris, eestiaegses, 1937. aastal valminud nn arstide majas vanalinna servas Väike-Karja ja Pärnu maantee nurgal. „See kümnetoaline korter anti riigi poolt pärast sõda tervenisti Gustav Ernesaksale, kuid hiljem ehitas ta endale Kadriorgu maja. Nüüd anti see kolmele muusikute perele,“ räägib Rein. „Iseenesest oli mulle muidugi inspireeriv kuulda kodus pidevalt muusikat – helilooja Edgar Arro komponeerimist klaveril ja ooperidiiva Meeta Kodaniporki lauluharutusi.“ Köök ja vannituba ning telefon oli korteri peale üks, WC-sid aga kaks. „Meie omas vahel ema harjutas viiulit.“
„Minu „aiaäärses tänavas“ polnud rohuliblesid ega muud, ainult munakivid ja asfalt,“ meenutab Rein oma lapsepõlveaegu. „Võib-olla ka seetõttu ei viibinud ma õues, aga pigem seepärast, et mul polnud kunagi muid huve kui muusika. Ma ei mänginud väiksena teiste lastega ega käinud lasteaias, ei käinud suuremana palliplatsil ega hulkumas. Sõpru polnudki. Ainult muusika,“ jutustab Rein. „Ja muidugi kool (kodule lähim kool, praegune Reaalgümnaasium – toim.), kuid seal polnud mul neli esimest aastat mingeid väljakutseid – ma juba oskasin ja teadsin kõike seda, vanaema oli juba ammu õpetanud. Nii olid mul ilma mingi pingutuseta neli esimest aastat kõik hinded puhtad viied. Seetõttu ei õppinud ma aga tükk aega korralikult õppima. Kui hiljem pidi hakkama õppima, ennast kokku võtma, siis hinded muidugi langesid.“
Kui Rannapi pere kasvas ja elati ühiskorteri kahes toas juba viiekesi (lisandusid vend ja õde), anti perele võimude poolt omaette korter. See sattus olema kõrvalmajas! „Kolisime põhiliselt ise, käsitsi, mäletan hästi seda tassimist,“ räägib Rein. „Sain nüüd oma toa, kus rammisin pianiinot!“ Hiljem, umbes 17-aastaselt ostis Rein muusikaga teenitud raha eest oma tuppa tiibklaveri. „Mäletan, et naabrid tulid mu mängu peale vanematele kaebama me mõlemas Väike-Karja korteris. Pidin lõpetama kell 11, mis mind väga ahistas, sest olen alati olnud õhtuinimene.“

Vanaema juures

Lapsepõlve helgemad mälestused on Reinul pärit vanaema juurest. „Elasin seal suure osa oma lapsepõlvest, eriti kui olin taas haiglane. Vanaema ümbritses mind suure armastusega ja hoolitses mu eest kõiges. Ta elas koos mu vanaisa ja vanavanaemaga, kes elas ligi saja aasta vanuseks, Kaupmehe tänaval puumaja teisel korrusel. Korter oli väike, kuid siiski, ostmise ajal, 1920ndatel, väga korralik, kahe sissekäiguga, teenijatoaga, WC korteris sees jne. Ahjuküte lisas hubasust. Kui mu mälestused vanemate kodust on mustvalged, siis vanema juurest on need soojalt värvilised. Näen sageli unes, et satun sinna ja avastan, et korter on seisnud kogu see aeg tühjana… nagu mind oodates.“

Kevade tänava kodu

Reinu vanavanemad tõsteti aga Kaupmehest välja, kuna majja laiendati mingi asutus…Vastu anti korter Õismäel, kuhu nad keeldusid minemast. „Aitasin neil korterit vahetada ja sain ise elamiskoha nende uue korteri ühes toas Kevade tänaval,“ pajatab Rein. Korter oli taas puumaja teisel korrusel: „Altnaabrid kutsusid korduvalt miilitsa, et ma ei võimalda neil vaadata Nõukogude Liidus pea kohustuslikku ideoloogiasaadet „Vremja“. Kuid ma olen alati olnud õhtune inimene, armastan mängida just õhtul.“
Tiibklaveri viimine kitsast trepist üles osutus probleemiks, tellitud ametlikud kolijad keeldusid seda tegemast. Nii veetis Reinu kallis klaver öö õues, maja hoovil: „Tõmbasin murelikult mingeid kilesid sinna peale. Järgmine päev viisid sõbrad-tuttavad ühe – ühiselt ära joodud džinnipudeli eest selle hoobilt üles.“
Kevade tänava korter Kassisabas osutus Reinule täitsa heaks asukohaks. „Üle Toompea sai jala linna ning mitu mu loomepartnerit elasid samas lähedal, nagu Ott Arder ja Peeter Urbla, kellele tegin toona filmimuusikaid. Arderi juurde tuli lipata sageli, meeldetuletusega, sest ta lükkas sageli lubatud laulutekstide kirjutamist muudkui edasi.“ Rein elas Kevade tänavas veel ansambli Ruja hiilgeajal, 1980ndate alguses.

Tõnismäe kants

Pärast vanaema surma aitas Rein vanaisal taas korterit vahetada. Uskumatu lugu, aga oli lausa kümnekordne vahetus! (Nõukaajal ei saanud korterid müüa, oli võimalik ainult vahetada.) „Mäletan selgelt, kuidas kümme perekonda kohtusid esimest korda keldrikontori hämaras koridoris, kus vormistati elamispindade vahetusi. Selleks olin muidugi lehte pannud kümneid kuulutusi, et kõik saaksid vastu, mis neile sobib. Vanaisa sai selle, mille ta soovis, millega ta harjunud oli – puumaja, esimene korrus, ahjuküte.“
Rein Rannap oli juba suhteliselt tunnustatud ja teenekas kunstitegelane, peagi Eesti NSV teeneline kunstnik. Ta sai autoostuloa – soetas Žiguli ja korteri Lasnamäel. „Sisestasingi vahetuste lainesse oma värskelt riigi poolt antud Lasnamäe ühetoalise korteri ning sain selle ja osa Kevade tänava korteri arvelt Tõnismäele, täpsemalt Tõnismäe ja Pärnu mnt nurgale kahetoalise korteri. Elasin seal nõukaajal ja pärast USA-st tagasitulekut veel kaheksa aastat. Korter seisis vahepeal tühjana, sugulased tasusid neid väikseid, sümboolseid makseid.“
Selle, 1960ndate aastate majal olid paksud kiviseinad ning Rein arvab, et on ilmselt ainuke korter elus, kus ta on saanud klaverit mängida ka pärast ametlikku müratekitamisloa lõppu (varem kell 23, nüüd kell 22).
1987. aastal jäi Rein Rannap Itaalia kontserdireisi ajal välismaale – põgenes, hüppas ära, nagu öeldi. Suurema aja elas Rein seal naise ja pojaga USA-s.
„Kui 1995. aastal naasin USA-st, oli korteris ja ümberringi kõik endine, ainuke vahe – suure Lenini pildi asemel akna all oleva maja seinal seisis nüüd Coca Cola!“
Reinul on jagada veel paar huvitavat seika Tõnismäe tänava korteriga: „Urmas Ott rääkis mulle pärast meie teleintervjuud, et talle oli vahepeal riigi poolt pakutud mu Tõnismäe korterit. Ta oli loobunud, öeldes, et „aga äkki Rannap tuleb kunagi Ameerikas tagasi, ja maga siis temaga ühes voodis!“. Ütlesin talle, et miks sa seda ometi saates ei rääkinud, nii hea lugu!“
Kui Rein nõukaajal Venemaal esinemas käis, imestati alati, kui ta oma aadressi ütles: „Mis, sa elad laulja Tõnis Mägi tänaval?“ Sama, kui et aadress oleks Jaak Joala 16…

Maale!

Oma 50 aasta juubeliks soetas Rein maja Viimsisse. Soov ja lootus olla mere lähedal ja maal ja looduse rüpes. Et saaks täiega loomingule pühenduda ja täiega klaverit mängida. „Viimsi majas elasin tosin aastat,“ meenutab Rein. „Muide, kohe alguses sain seal šoki, kui naabrinaine öösel aknale koputas ja kaebles, et ei saa mu mängimise pärast magada. Aga… ma ju ostsin maja selleks, et…!“
Nii tuli välja, et Viimsi polnud Reinu jaoks ei liha ega kala. „Liiklus ja parkimisvõimalused linnas järjest halvenesid… Teisalt, kuigi elasin merele suhteliselt lähedal, oli rannale saamine – üle suure tee – probleem, sest liikluses naljalt auku ei tekkinud. Lisaks muidugi müra… selgus, et helikeskkond on väga oluline osa looduselamusest!“
Rein möönab, et teadis tegelikult juba varem, et elama peab südalinnas ja soetada tuleb eraldi loomekodu – avaras, puutumatus looduses. Viimsi pidi olema kompromiss linna ja maa vahel, kuid siiski ei osutunud selleks. „On ju vaja teha proove, kohtuda teiste muusikutega, kuid kes viitsib selleks sõita Viimsisse! Linnas jälle pole minu jaoks vajalikult kättesaadaval moel mingeid ruume proovi tegemiseks.“

Tagasi linnas

„Elan südalinnas, jalutuskäigu kaugusel kino- ja kontserdisaalidest,“ ütleb Rein justkui kinnisvaramaakler. Eks ta ongi juba omamoodi ekspert sel alal, ikkagi aastatepikkune kogemus! Nüüd taas linnas elades möönab Rein, et ta liigub ja näeb isegi loodust palju rohkem kui Viimsis. „Lähen praktiliselt kõikjale jala ja kui mõni päev pole vaja kuhugi minna, siis käin jalutamas – alati sama trajektoori pidi – 6000 sammu, automaatrežiimil, et ei peaks mõtlema, kuhu pöörata!“
Rein ütleb, et otsis aastaid sellist korterit, mis sobiks klaverimänguks ja segaks võimalikult vähe naabreid. „Selleks otsisin vanemat kivimaja, esimest korrust. Loomulikult tahtsin, et see oleks jalakäimise kaugusel kontserdisaalidest. Et kontserte kuulamas käia. Ja eks muidugi ka teatrid ja kinod.“
Rein on avastanud oma kodulähedase Veerenni asumi – Vaikse pargi ja sealse ümbruse. „Jalutan seal peaaegu iga päev, hindan piirkonna rahu. Ühtegi valgusfoori pole, mis ühtlast tempot segaksid,“ loetleb Rein plusse. „Sealkandis elab ka palju muusikainimesi ja sageli kohtan kedagi neist oma retkel. On tunne, et sealpool Liivalaia tänavat on elutempo aeglasem ja kõigil mahti juttu puhuda. Muidugi on ka miinuseid – halvema poole pealt võib-olla see, et päikesevalgust paistab või peegeldub mu akendesse üha vähem. Iga järgmine kerkiv maja meie tänaval viib viimaseidki minuteid loomulikku valgust.“ Muidugi mõistab Rein, et see ongi süda-linnas olemise varjukülg, mida kompenseerib aga tema viimane tõeline kojujõudmine ehk loomekodu maal oma ümbritseva avaruse ja igasse külge avanevate suurte akendega.

Loomekodu

„Oma loomekodust maal olin unistanud juba kohe pärast vanematekodust väljakolimist,“ tunnistab Rein. Otsis seda juba nõukaajal, kuid intensiivsemalt viimased paarkümmend aastat ja eriti pärast südalinna kolimist. Keset suurt suve, palaval päeval, oli pisut ängistav olla keset linna, ilma mingi võimaluseta põgeneda maale, sest polnud ka sugulasi maal.
„Olin aastakümned kuulutusi vaadanud, kuid hinnad sõitsid pidevalt eest. Lõpuks tegin endaga kompromissi, et maakodu ei pea olema otse mere ääres, mida pidasin varem vältimatuks,“ räägib Rein. „Olen nüüd oma loomekoduga ja selle täiesti omaette asukohaga Läänemaal väga rahul, veedan umbes pool oma ajast seal, igal aastaajal. Eriti muidugi koroonaajal.“
Huvitava kokkulangemisega märgib Rein, et sai „50-aastaselt endale maja, 60-selt korteri, ja 65-selt maakodu – kõik nagu juubelikingitused!“.

Maestro, music, please!

Rein Rannapi pika loometee saavutusi ei jõuagi vast üle lugeda, laiem publik teab vast kõige paremini tema kirjutatud laule. Vahel ilmselt autorit teadmatagi. Rein on olnud eestikeelse rokkmuusika või pärandipõhise popmuusika teerajajaid, võiks öelda, et on rajanud endale monumendi. „Monument… ise ma küll nii ei tunne,“ on Rein isegi veidi ehmatanud. „Usun, et olen pildil eelkõige just seetõttu, et olen siiani väga aktiivselt tegev.“
Rein ütleb, et kui jätta kõrvale Ruja ja noorusaja laulud, siis tegelikult on just viimased 15 aastat olnud temale loominguliselt kõige aktiivsemad. „Olen kirjutanud palju teoseid klassikalistele pillidele ja koosseisudele – klaverile, ansamblitele –, samuti kontserte orkestriga, isegi ooperi, kuigi see viimane oli kergemas žanris… Tahaksin väga, et see kõik jätkuks veel kaua ja oleks palju põnevaid väljakutseid. Unistusi on palju.“
Esmajärjekorras tahab Rein ikkagi tähistada veerand sajandi möödumist kõige esimesest tuurist nimega „Klaver tuleb külla“. Rannap korraldab juubelituuri selle aasta juunis 15 kirikus üle Eesti, seekord põhiliselt linnakirikutes.
„Mu soolokontsertide kavas on parimad palad ja laulud varasemast ning ka täiesti uus muusika – luuperi abil „korraga“ neljal klahvpillil! Žanri mõttes on tegu sulamiga: tänapäeva popmuusika helikeel klassikalistel pillidel.“
Muidugi lubab Rein esitada oma hitte pea kõigilt varasematelt tuuridelt. „Äratundmisrõõm vanadele sõpradele, keda loodan taas kohata!“
Aga paneme tähele! Ka midagi täiesti uut peab olema! Rein lööb nendest asjadest kõneldes tõeliselt särama!
Nüüd, selle kava uues muusikas ja sügisel ilmuval plaadil, on märksõnaks luuper. „Sellega saan korraga mängima panna eri klahvpille. Tuurile võtan neid kaasa neli (klaver, pianiino, harmoonium ja süntesaator), kuid plaadil kasutan märksa rohkem klahvpille (ka klavessiin, elektriklaver, celesta, elektriorel jm). Kõikvõimalikud naturaalpillid ja pisut ka süntesaator.
Kontsertklaveri kõrval on oluline pill teine klaver, n-ö ettevalmistatud/prepareeritud kujul. Kõikvõimalikke esemeid keelte vahele toppides on võimalik klaveri kõla tundmatuseni muuta. Mitte et seda enne tehtud poleks, kuid mina kasutan nii tekkivaid löökpillilikke kõlavärve hoopis teisiti, luuperiga ehitatud rütmikanga elementidena.
Uus muusika tuleb tugevate tänapäeva popmuusikamõjudega, kohati lausa tantsuline. Koos moodsate võtetega, nagu luuper, süntesaator, arvutiprogrammid, peaks see kava osa kõnetama ka uut, nooremat publikut.“
Vaat nii, vanad ja noored, uut ja vana aga juba juunikuus, nii et kirikusse, Reinule ja klaverile külla!