Stockholmis elav Anneli Fichtelius on väga teistsugune külaline Tallinnas. Kirjanik ja suhtekorraldaja otsib ning leiab Eestis oma juuri. Mitmel visiidil siiakanti on Anneli avastanud kohti, kus tunneb end nagu kodus.

Anneli sügav side Eestiga on seotud tema juurtega oma vanemate rannarootsi päritoluga. Anneli ema sündis 1943. aastal Tallinnas eestirootslasest isa ja tema eestlannast abikaasa perre. Sõja ajal põgeneti Rootsi, kui Anneli ema oli vaid kaheksakuune. „Kahjuks ei olnud mu ema oma päritolust eriti huvitatud, nii et olen pidanud oma juured suures osas ise avastama, teiste sugulaste ja eestirootslaste abiga,“ ütleb Anneli.
Viimase viie aasta jooksul on Anneli mitu korda Eestis käinud, tänavu koguni neli korda. „Kui külastasin esimest korda Riguldit Haapsalu lähedal ja külasid, kus mu sugulased olid elanud põlvkondade kaupa kuni 1944. aastani, valdas mind tugev kojutulemise tunne, sügav rahu, mis hiljem kasvas igatsuseks sinna ikka ja jälle tagasi pöörduda,“ nendib kirjanik, et nüüd ei suuda ta ette kujutada suve ilma Riguldi külastamiseta.
Anneli kirjutatud romaanides ongi esil Eesti rannarootslaste saatus. Äsja ilmus ka eesti keeles tema „Orelimängija tütar“. Raamatul läheb hästi, lugejad on juba jõudnud kiita. Järge on oodata õige pea! Selle kohe-kohe Rootsis ilmuva teose maakeelne nimi on Anneli teada „Reederi tütar“.

Kohad nagu kodu
„Kuigi mu perekonnal ei ole tänapäeval Eestis enam kinnisvara, on tore sõita samadel teedel, külastada sama kirikut ja ujuda samas rannas, nagu nad kunagi tegid,“ räägib Anneli.
Kirjaniku vanavanaisa kolis noore mehena läänemaalt Tallinna. Ta lasi 1920. aastatel ehitada perekonnale villa praeguses Pelgulinna asumis. Viimastel aastatel on maja renoveeritud „tippkonditsiooni“, märgib Anneli ja lisab, et talle meeldib maja läheduses jalutada. „Osaliselt selleks, et praegused omanikud, keda olen üsna hästi tundma õppinud, annaks mulle teada, kui kunagi maja müüa kavatsevad,“ mainib Anneli kerge muige, aga ka ehk ka väikese lootusega.
Anneli vanaisa käis kuni 1923. aastani Toomkoolis ja töötas hiljem Toompeal valitsusehoones, mistõttu tunneb ta ka n-ö ülalinnas jalutades tugevat kuuluvustunnet.
Vanaisa õppis Tartu ülikoolis, mistõttu käis Anneli nüüd sel suvel ka seal. „Järgisin ka vanaisa jälgi … aga selle kohta saate lugeda alles minu kolmandast raamatust!“ hoiab Anneli põnevust ülal.
Tallinnas oli Anneli perekond väga seotud Rootsi kogudusega Rüütli tänava Miikaeli kirikus Niguliste kiriku lähedal. „Nii mu emapoolsed vanavanemad kui ka vanaisa vanemad abiellusid seal, nad olid kirikunõukogu liikmed ja osalesid aktiivselt koguduse töös kuni Eestist põgenemiseni,“ räägib Anneli. Seetõttu tunneb ta, et Miikaeli kirik on talle Tallinnas nagu teine kodu. „Sel suvel oli mul isegi võimalus ööbida kiriku ruumides ja seal istuda ning oma teist raamatut kirjutada. See oli väga võimas tunne!“

Anneli lemmiklinnu
„Seega on ilmselge,“ rõhutab Anneli, „et Tallinn on üks mu lemmiklinnu maailmas! Tallinnas saab ühe jalutuskäigu jooksul näha kõiki arhitektuuristiile: gootikat, renessanssi, barokki, klassitsismi, juugendit ja puitvillasid, nõukogude modernismi ning uusi klaashooneid. Mulle meeldib, kuidas see annab linnale nii palju erinevaid nägusid.“
Anneli üks lemmikpiirkond on ikkagi Kalamaja oma kaunite puitmajadega, millel on keerukad nikerdused ja rahvusromantilised jooned. „Võib-olla sellepärast, et mu sugulased elasid seal ja vanaisa mängis seal lapsena!“ arvab Anneli.
Anneli ei väsi kunagi vanalinnas ringi kõndimast. „Eriti hooajavälisel ajal, kui turistid, nagu mina, ei ole seda veel täielikult vallutanud,“ muheleb Anneli, märkides, et nii oli näiteks eelmise aasta veebruaris, kui ta veetis Tallinnas maagilise nädala.

Anneli ütleb, et teda köidavad ka vanemad puithooned ja nn Tallinna majad, millel on keskel kivi- või tellistrepikoda ja kaks puidust tiiba mõlemal pool. „Ma pole selliseid kusagil mujal näinud,“ kinnitab ta.
Kui Annelilt pärida, kas tema ühes maailma lemmiklinnas on ka midagi, mis veel parem võiks olla, jääb ta mõttesse. „Kui saaksin Tallinnas midagi parandada, siis oleks see minu suhe bussi- ja trammijuhtidega,“ vastab ta ehk mõneti üllatuslikult. „Ma pole kunagi nii paljude juhtide käest pahandatud saanud kui Tallinnas … Ma ei saa aru, miks. Võib-olla seepärast, et ma ei räägi eesti keelt? Aga püüan nüüd pidevalt ja edaspidi veel enam olla kiirem sisenemisel ning väljumisel. See tundub aitavat.“