„Kuidas läheb?“ tavatseb eestlane teist tervitada. Läheb meil kõigil ju hästi. Ma mõtlen – välja läheb hästi. Ja hakkab veelgi rohkem minema, kui värskelt teritatud maksukirves selga lajatab. Ehk peaks nüüd hoopis hõiskama: „Kuidas tuleb?“ Aga praeguses olukorras pole see teps mitte ilus mõte. Tuleb ju kõigil nigelalt, ja seda juba pikemat aega. Pea iga valdkonna esindaja teab kurta. 

Ja nad on hädas, sest valitsejad pole suutnud midagi teha, et üldist konjunktuuri veidikenegi parandada. Investeeringuteks pole raha ja meie naaberriikide majandus pidavat ka kiratsema, mis omakorda ka meile peegeldub. Ei tea, mis imet meie Balti naabrid on teinud aga nendel ei paista sugugi nii kehvasti minevat. Ja rumal on see, kes ennast välja vabandada ei oska. Aga milles muus, kui asendustegevuses saaks meie valitsejaid süüdistada? No vaadake, kolmekümne aasta jooksul on kõik parteid oma valimiseelsetes platvormides lubanud kõik põhimaanteed neljarealisteks ehitada. Ühe partei loosungiks oli isegi „Kõik teed tolmuvabaks!“. Naerukoht!

Veel lubati „Viie rikkama riigi hulka!“ ja „Kõigil tõuseb!“ No ei pane nad tõusma. Seisma panevad küll. Ma mõtlen – elu panevad seisma. Jah.

Aga majanduse rusikareegel, et investeeringud loovad uusi töökohti ja elavdavad majandust, ei paista valitsejatele kuidagi tuttav ette tulema. Ka ninatargale ministrile, kes aastaid edukalt oma asja ajanud ettevõtjatel soovitab suu kinni pidada ja mitte targutada. Teiste riikide näite varal võiks ju õppida. USA, ühe suurima riigivõlaga riik, võttis president Bideni initsiatiivil ette pretsedenditu käigu. Riik otsustas investeerida American Rescue Plan Act 2021 (Smart Public Investments) raames 3 triljonit dollarit majanduse elavdamiseks. Sealhulgas haridusse. Ja seda olukorras kus USA riigivõlg oli kasvanud 32,03 triljoni dollarini. See on 119 protsenti SKP-st. Tänaseks on selle initsiatiivi abil loodud 13 miljonit uut töökohta. Tugev majandus ja võimsate välisinvesteeringute olemasolu on riigikaitse seisukohalt sama oluline, kui pungil täis raketiladu. Taiwan on siin parim näide. 

Raha on loomulikult alati puudu, kui mitte vaadata „kivi alla“. Kirjutasin eelmisel aastal PULSS’is sellest, et Eesti hoiustajatel seisab pangakontodel inflatsiooni närida 12 miljardit eurot. Selleks, et see raha ringlusesse saada soovitasin riigil emiteerida eraisikutele võlakirju. Tookord sain „rumala“ ettepaneku eest noomida nii majandusinimestelt, kui paarilt tipp-poliitikult. Ja näe imet, eelmisel kuul sai see asi tehtud. Võlakirjade emissioon märgiti mitmekordselt üle aga paraku oli riik tagasihoidlik ja ebalev ning 800 miljonist märgitud eurost laekub nüüd riigi kontole vaid paarsada milkut. Emissiooni korraldaja küll uhkeldas, et huvi oli nõnda kõrge, aga kui uurida tulemusi lähemalt, siis näeb, et vastupidiselt institutsionaalsele investorile tavahoiustajad siiski riiki ei usaldanud. Ja kuidas nad saidki, kui riik tegi pakkumise jaeinvestoritele. Tavaline hoiustaja sellisest finants-kantseliitlikust keelest küll miskit ei mõhka ja kui mõistabki, siis pakutud tingimused ei pruukinud teda käivitada. Tavaline hoiustaja ei ole investor. Ja kui oleks, küll ta siis oleks oma raha juba ammu üritanud kuhugi kasulikult paigutada. Aga soodsate tingimustega ja kindlate garantiidega laenu annaks niinimetatud jaeinvestor riigile küll. Olgu märgitud, et jaeinvestorite osakaal oligi vaid 29 miljonit eurot. Nüüd peaks riigimehed küll pead kasutama, et välja nuputada viisid, kuidas rahva käes seisev raha mõlemapoolselt kasudega ringlusesse saada.

Tugev majandus ja võimsate välisinvesteeringute olemasolu on riigikaitse seisukohalt sama oluline, kui pungil täis raketiladu. Taiwan on siin parim näide. 

Ja siin olemegi põhiprobleemi juures. Et oma pead vähem vaevata võiks ju õppinud ja kogemustega meestelt-naistelt nõu küsida. Olen korduvalt oma healt sõbralt Joakim Heleniuselt küsinud, kas keegi poliitikutest on peale ta järjekordselt artiklit tema poole ka pöördnud. Ikkagi Cambridge’i majandusharidusega ning Merrill Lynchis ja Goldman Sachsis juhtivatel ametikohtadel töötanud mees, kelle Eestis asuva firma Trigon Capitali haldatavad varad küündivad miljardi euroni. Vastus on „ei“. 

Aga lootus pole kadunud. Mõned päevad tagasi teatas Rain Lõhmus peale tennisemängu, et tal pole aega minuga pikemalt istuma jääda. Õhtusöök Parempoolsetega ootavat. Nii teda, kui ühte teist, Eesti ühte rikkaimat inimest oodati mõtteid vahetama ja parempoolsetele hüva nõu andma. No ehk võibki varsti tuttavaid taas rahuliku meelega tervitada: „Kuidas läheb?“