Tallinn on läbi ajaloosajandite ikka peamiselt pidanud tõrjuma vaenlast idapoolt – moskoviite. 445 aastat tagasi toimus seitse nädalat kestnud piiramine ja enneolematu pommitamine, kui moskoviidid üritasid alistada Revali linna. Tallinlased aga pidasid vapralt vastu ja kihutasid tsaar Ivan Julma venelastest ja tatarlastest väed minema!   

Ivan IV olnud legendi järgi sellest kaotusest nii raevus, et laskunud neljakäpukile ja teinud hirmsaid marukoera hääli. Kindlasti kaotas nii mõnigi lähedal olnu valitseja meeletus vihahoos karistuseks oma elunatukese. Tallinn oli ainuke linn, mis tollal Eestimaa pinnal peetud Liivi sõdade perioodil moskoviitide poolt võtmata jäi. Selle suure võidu mälestuseks müüriti hiljem pommitamises suuri kahjustusi saanud suurtükitorni Kiek in de Köki taastatud seina kivikuulid ja raudkuulid – ajaloos esimene ilmalik mälestusmärk tallinlastest kaitsjate kangelasteole. Justkui armid sangarist sõjamehe näos! Need kuulid on Kiek in de Köki – mis just tollest ajast ehk 1577. aastast teadaolevalt just sellise nime sai (sks k ’vaata kööki!’) – seinas veel praegugi kenasti näha. Tõsi, raudkuulidest, mis omal ajal risti kuju moodustasid, on aegade jooksul paar tükki müüriseinalt välja pudenenud.

Anno 1577

Juba eelmise aasta jõulukuul kõlasid kuuldused, et kurjad ja halastamatud vaenlased on taas tulemas Tallinna peale. Kuulujuttude peale hakkasid Tallinna ümbruskonna külade inimesed suurest hirmust linna põgenema. Kroonik Balthasar Russow, kelle ülestähendused tollest ajast on peamine allikas, kirjeldab, et saabunud karm külm ja erakordselt paks lumi takistas põgenikke liikumisel. Juhtunud isegi seda, et naised koos rinnalastega hange ära külmusid! Peninukid ja koerakoonlased, nagu moskoviite ehk tsaar Ivan Julma sõjamehi – venelasi ja tatarlasi – kutsuti, olid linna lähedal luusinud aastapäevad ennegi. Moskoviite kardeti ja vihati, nende ääretust julmusest kõneldi palju, aga krooniku sõnul oli sõja ning seeläbi siginenud liivimaalaste hädade ja kannatuste põhjus hoopis jumala karistus liivimaalaste enda pattute pärast! Eelmine kord, kui moskoviidi vägi – seda küll Taani printsi hertsog Magnuse juhtimisel – linna ähvardas ja piiras, oli ligi kuus kuud aastatel 1570–1571. Kui siis, 16. märtsil, jumala aastal 1571 moskoviidi vägi linna alt lahkus, oli rõõm piiritu. Selle esimese edutu piiramise lõpukuupäev ehk 16. märts oli hiljem pikka aega, kuni Vene aja saabumiseni, Tallinna päev! Vene vägede tagasilöömine märtsis 1571 oli nii suure tähtsusega sündmus, et Tallinna auks löödi kirikukelli kogu Euroopas. Jaanuari keskel oli aga teateid, et venelased lähenevadki, ning 22. päeval anti teada, et moskoviidid on kohal ja seavad endid linna ümbruses, Lasnamäel ja Liivamägedel ehk praeguse Keskturu kandis laagritesse. Venelaste vägi olnud kroonika andmetel 50 000 meest, mis siiski vast liialdus. Küll aga oli moskoviitidel sedakorda kaasas hulganisti ja erinevate hävitusülesannetega piiramissuurtükke. Tallinna esimesel piiramisel seitse aastat varem sellist suurtükiväge polnud ning tulistamispesad jäid linnast kaugele. Sedakorda aga toodi kohale praktiliselt kogu venelaste piiramissuurtükivägi ja jõuti piiramise vältel linnamüüridele lähemale ja võeti positsioonid Tõnismäe kõrgendikule. Tollal oli Tõnismägi palju kõrgem kui praegu näha – kohati 6, tükiti vahest 8 meetritki kõrgem. See oli suurtükkide jaoks strateegiliselt parim võimalik laskeplatvorm. Tõnismäelt sai sihtida otse Toompeale, just võimu keskusesse. Lõpuks oli ju vaenlasel tähtis selili suruda maa valitseja, kelleks oli Rootsi kuningas. All-linna kaupmeestega võis ju seejärel ehk ikka kauplemine õnnestuda. Nii vähemasti arvestasid venelased, keda juhtis Ivan Vassiljevitš Šeremetjev. Viimane oli lubanud oma nimekaimule, tsaar Ivan Vassiljevitšile, et võtab Revali linna ära… või sureb.

Ivanid ja Ivo!

Linna kaitses oli paar tuhat meest, pluss umbes 400 ratsamehest – peamiselt linnas elavatest või linna põgenenud vabatahtlikest eestlastest, käsitöölistest, veondusmeestest või talupoegadest koosnev Ivo Schenkenbergi juhitav lipkonnavägi. Mis, nagu järgnevatel nädalatel selgus, etendas suurt või isegi otsustavat rolli venelaste vastu võitlemises. Tallinna müntmeistri poja, lipnik Schenkenbergi meestel oli igaühel vööl kaks püstolit, mis linnast välja tormates kõigepealt vaenlase pihta tühjendati. Edasi raiuti poolkuude ehk hellebarditaoliste kirvestega. See oli nii metsik ratsavägi, et Rootsi asehaldur käskis Rootsi ratsaväelt hobused ära võtta ja need eestlastele anda. Nad raiusid maha kõik, kes ette jäid. Linnast välja tehtud rünnakud olid tähtsad selleks, et takistada venelastel korralikult piiramist teostada, linna ümber puid maha raiuda, et külmal ajal ülivajalikke lõkkeid teha ja kantse ehitada. Oluline oli märgata, kus venelased kavatsesid maa-aluseid tunneleid kaevata. Viimaseid tehti, et pääseda linna kaitsemüürideni ja tornideni, et need seal siis õhku lasta ja avada võimalus linna tormijooksuga vallutada. Tõenäoliselt rihtisid venelased just Kiek in de Köki torni, mis oli tõeline tulepesa oma paljude suurtükkidega.

Tulekerad – linna esimene ilutulestik

Venelased pommitasid linna ja linnamüüri ning torne kivi- ja raudkuulidega. Kivikuulidega püüti purustada kaitserajatisi, et linna pääseda. Raud- või malmkuulid aeti lõkkes tuliseks ja nendega siis lasti linna, et tekitada tulekahjusid. On teada, et üks kuul sattus Niguliste kirikusse, aga inimestele eriti viga ei teinud. Küll aga süütas üks tulekera, nagu kroonik neid hõõguvaid raudkuule nimetas, linna seegi. See asus kiriku lähedal Kiek in de Köki taga Rüütli tänaval. Tulekahju siiski kustutati. Tallinnas oldi tuleohutust alati esimese tähtsusega asjaks peetud. Piiramise eel olid linnamajade katused üle vaadatud ning pööningutele laotatud sõnnikut ja muud mittesüttivat. Naljaga pooleks võib öelda, et venelased korraldasid mitte ainult linna ajaloo esimese tõelise pommituslaine, vaid ka esimese ilutulestiku. Või koletulestiku. Linna sangariks tõusnud Ivo Schenkenbergi üksuse mehed tegutsesid ka kui linna esimene tuletõrjebrigaad. Meestele anti korraldus majad läbi otsida, kontrollimaks, kas kõik kustutusvahendid on olemas… Lisaks jälgisid nad taevast, kui moskoviitide suurtükkide lennutatud tulekerad Tõnismäe poolt linna tuhisesid, ja jahtisid nende jälil võimalikke tulekoldeid linna territooriumil. Tasuks said nad iga leitud ja kahjutuks tehtud süütekuuli eest raekojast raha, nii et motivatsioon oli igati olemas. Ju nad siis jälle kõrtsi läksid ning kiiresti paar õlut tegid, ning kui tuli jälle käsk linnast välja tormata, siis muudkui mindi! Venelased kutsusid Ivo Schenkenbergi Eestimaa Hannibaliks – kuna tal oli üks silm puudu –, ja tema lipkonna mehi Hannibali rahvaks. Olgu öeldud, et juba hiljem, pärast piiramise lõppu, kui Schenkenberg viimaks Rakvere lähedal venelaste kätte sattus, käskinud Ivan Julm ta Pihkvasse tuua, et ta saaks oma silmaga näha, kuidas Eestimaa Hannibal hukatakse. Schenkenberg pakkus oma elu eest vastutasuks kahte Vene bojaari, keda ta oma keldris vangis hoidis.

Tallinlased moskoviitide rünnakuid tõrjumas
Läbi ajaloo on linna vaenlane tulnud idast – linna on ohustanud Moskva riigi ja Vene riigi väed, 20. sajandil juba Nõukogude Vene väed.
1560 
11. septembril toimus nn Jeruusalemma mäe lahing, kus tallinlased venelaste väesalga purustasid. Röövretkelt tulnud venelaste väesalk ei olnud huvitatud kokkupõrkest Tallinna linnaga, kuid on võimalik, et oodati Paide alt tulevat teist salka ning koos oleks üritatud Tallinna piirama asuda. Väesalgast teada saanuna otsustasid tallinlased rünnata. 11. septembri varahommikul tungiti kallale ühele venelaste eelsalgale. Venelastele tuli mõne aja pärast appi nende peasalk. Teine lahing toimus umbes Pärnu maantee raudteeviadukti ja Tondi raudteeülesõidu vahel Jeruusalemma mäel, mistõttu lahingut tunti kui „lahingut Jeruusalemma mäe taga“. Tallinlasi langes lahingus tõenäoliselt ligi 60. Venelased kogusid kokku oma surnud, põletasid need koos kättemaksuks süüdatud Tallinna ümbruse küladega ja ning lahkusid Paidesse teise salga juurde. Seda lahingut meenutab praeguses Tallinnas Kitseküla asumis Marta ja Tondi tänava ristis ühel kinnistul asuv paerist. See nelinurksest kivist postamendil asuv umbes 2,8 meetri kõrgune ja 1,5 meetri laiune paekivist rist on pühendatud Jeruusalemma lahingus hukkunud Tallinna kodanikule ja suurkaupmehele Blasius Hogrevele. See on Eesti vanim välimonument isikule.
1570–1571 
Tallinna esimene piiramine kestis kuus kuud. Vene ja tatarlaste vägesid juhtis hertsog Magnus. 
1577 
Tallinna teine piiramine.
1710. aasta august 
Vene vägede piiramine, mille käigus Tallinn esimest kord alistus. Peamiseks põhjuseks linna laastav katkuepideemia.
1918–1920 
Nõukogude kommunistlikud väeosad peatatakse ja sunnitakse taganema 30–40 km enne Tallinna.
1940–1941
Esimene Nõukogude okupatsioon.
1944 
Sõja ajal pommitab nõukogude lennuvägi Tallinna korduvalt, kuid kõige laastavam on 9.–10. märtsi öö pommitamine.
1944–1991 
Teine nõukogude okupatsioon.

Venelased väsivad ja kevad koitis…

Veebruari keskel said linlased omale ootamatu ülejooksiku – tatarlasest väejuhi Bulat Muržhovi. Saadi teada, et peaväejuht Ivan Šeremetjev on surnud. Igatahes hakkas selgeks saama, et linna ära võtta venelased ei suuda, nii et väejuht pidi ju oma sõna pidama – linna ära võtma või surema. Tallinlased tegid järjekordselt kiireid ratsaretki linnamüüridest välja ja 16. veebruaril rõõmustasid saagiks saadud arvukate nugisekasukate üle. Pikka aega oli räägitud, et suurvürst või tsaar Ivan ise tuleb kohe-kohe Tallinna alla. See oleks ilmselt tähendanud moskoviidi vägedele väga suure võitlusvõime taastamist. Selle asemel aga tuli Viru väravate juurde saatkond vaid tsaarilt saadud kirjaga, kus soovitati linnal ilusasti alla anda. Linlastelt vastus oli kindel ei. Omakorda sellele vastasid venelased veel viimase marutulega suurtükkidest. Just nüüd said linna lõunamüüri tornid Pikast Hermannist, Neitsitornist ja Kiek in de Kökist tõenäoliselt suuremad kahjustused. Kiek in de Köki sees olnud krooniku järgi auk, kust mahtus läbi kaks härga. Torn jäi püsima, kuid lahingus langes kindlusetorni valitseja, kingsepp Hans Schulte. Kiek in de Köki torn taastati aastaid hiljem. Meenutamaks linna kuulsusrikast kaitsmist, on Kiek in de Köki seina müüritud kuus kivikuuli, raudkuulidest rist mälestab hukkunud Hans Schultet. Torn ise ehitati Rootsi aja lõpul veel kõrgemaks ja see sai omale vägeva kasematt-katuse. Tänu sellele sai tornist linna kõige kõrgem kaitsetorn. Moskoviitide püssirohi, mida kroonika järgi olnud algul koguni 2000 tonni, samuti kuulid olid aga otsa saamas. Nii nagu eelmine kord, kui venelased seitse aastat varem linna piirasid, lahkusid nad ka seekord linna alt veel ühel olulisel ja kindlal põhjusel märtsi keskpaigas. Nimelt lähenes kevad ja talvised kiired teed üle veekogude hakkasid lagunema. Tuli aga ju kiirelt lahkuda ja kokkuröövitud varaga Venemaale kaduda. Enne linnast lahkumist jõudsid venelased veel süüdata sadamas ilmselt jääs kinni olnud laevad. 13. märtsil olid venelaste väed linnamüüride lähedastest kantsidest lahkunud. Tallinn jäi endiselt linnaks, mida keegi polnud suutnud vallutada!