Meelis Kubits arutleb selle üle, kuidas vältida kultuurisula

Suhtekorraldaja Meelis Kubits nendib, et Eesti eraisikute kontodel on miljardeid eurosid. Ta on ka veendunud, et need külmutatud kontod sulavad vabast tahtest ja väga kiiresti lahti, et toetada kultuuri. See nõuab esmalt aga muutust suhtumises.

Mõned aastad tagasi toimus Jerevanis galaõhtu, mis oli krooniks nädala jooksul Armeenia pealinna katnud ürituste sarjale. Laval anti üle humanitaarinitsiatiivi Aurora Prize (www.auroraprize.com) 1 miljoni dollari suurune peapreemia ja tunnustati veel viit lõppvooru jõudnud nominenti. Auroral on kõik eeldused kasvada Nobeli preemia kõrvale. Pean silmas eeskätt initsiatiivi eetilist vundamenti. Preemia sisuline algataja on Armeenia päritolu ettevõtja, 49-aastane Ruben Vardanjan. Ruben on tänapäeva üks süsteemsemalt tegutsevaid filantroope. 2012. aasta sügisel viisid ühised tuttavad meid kokku ja sellest hetkest olen tema tegevust ja mõttemaailma arengut põhjalikult jälginud, mis aga peamine, temalt kõvasti inspiratsiooni saanud. Minu suureks rõõmuks on huvi vastastikune. 
Lähiaastatel hakkab kriitilisse vanusesse jõudma põlvkond ettevõtjaid, kelle elutöö ettevõtluses saab tehtud ja pealtnäha on neil justkui kõik olemas. Paras aeg on hakata mõtlema jälje jätmisele, heategevusele, ühiskonnale tagasiandmisele. Kahtlemata on jäljeks ka perekond, lapsed, ettevõtluse pärandamine ja palju muud, kuid ambitsioonikamad inimesed mõtlevad kaugemale. Minu kogemus ütleb, et metseenluse esimesed sammud võivad olla kantud väga egoistlikest tunnetest. Maailmaparandamisest see kindlasti ei alga. Meie keskkonnas kõlab „andmise rõõm on suurem, kui saamise oma“ ehk õõnsalt, aga irvitavad vaid need, kes on veendunud, et nad osalevad võistluses „kel on surres rohkem asju“.

Lähiaastatel hakkab kriitilisse vanusesse jõudma põlvkond ettevõtjaid, kelle elutöö ettevõtluses saab tehtud ja pealtnäha on neil justkui kõik olemas. Paras aeg on hakata mõtlema jälje jätmisele, heategevusele, ühiskonnale tagasiandmisele

Eesti ettevõtjad on päris suure ühiskondliku surve all alates kogukonna jaanitulele lõkke tegemisest ja lõpetades tippkultuuri toetamisega. Sinna vahele jääb palju abivajajaid, kus enamasti ei ole midagi pistmist turundusliku väljundiga. Seetõttu ma mõistan jõukaid inimesi, kui nad igale abisoovijale kohe vastu tulla ei saa. Selleks on vaja nii vahendeid ja aega kui ka eeskätt isiklikku küpsemist.

Eesti eraisikute kontodel on miljardeid eurosid. Olen veendunud, et kui suudame ühiskonnas muuta paradigmat annetajatesse suhtumises, siis need külmutatud kontod sulavad väga kiiresti lahti. Kultuuri toetamine on küsimus paremaks inimeseks olemisest. Profaanina tunned end algselt kontserdil või etendusel hästi mitte ilmtingimata seepärast, et laval toimuv on alati kõik lõpuni arusaadav, vaid see on uhkus olla seotud millegagi, mis mõnel juhul võib olla maailma absoluutne tipp. Nii et puhas egoism. Hiljem kerkib siia juurde juba sügavam huvi, partnerilt saadav tagasiside, soov senisest enam panustada ja nakatada sõpru. Seda muidugi juhul, kui emotsionaalne tagasiside on olemas. Meie väljakutse ei ole hetkel ainult selles, et metseenlust on vähe. Meie väljakutse on ka panustajate kohtlemises. „Vettinud mägrad“ peavad üleval suure osa spordi- ja kultuurielust, olles eeskujuks pealekasvavale ja globaalsest edust osa saavale põlvkonnale. Olles veendunud, et juba on sündinud ettevõtja, kes võtab enda õlgadele osa tulevase ooperimaja ehitusest, vajame me keskkonda, et ta oma ideega üksi ei jääks. Märgid ettevõtjate poolt täiendavaks panustamiseks on õhus, sest nn võitjate põlvkond on jõudmas küpsesse ikka, mil oma nimest kallimat ei ole.