„Olen uudishimulik ja minus on midagi, mida nimetan kokkuviivaks: tahan toetada seda, et inimesed omavahel hästi läbi saaksid,“ ütleb Peter Mikl, Austria suursaadik Eestis.

Peteri sõnul motiveeris teda Eestisse tulema just uudishimu, sest siin polnud ta kunagi enne käinud. Alati oli ta tahtnud minna mõnda põhjamaa riiki. Ta ütleb, et ükskõik, mida sa enne riigi kohta tead, tekivad tõelised sidemed maa ja inimestega alles kohapeal.
„Olin kuulnud sellest erilisest valgusest siin, aga alles Eestis sain aru, mida see tähendab. Avastasin ka pilved ja selle, et need on siin palju madalamal kui mujal,“ räägib Peter. Ta elab vanalinnas, kust teeb jalutuskäike Balti jaama ümbrusesse, „Kontrastiks lähen Kadriorgu ja Reidi tee promenaadile, kust saab minna Piritale, sest naudin väga sealset männimetsa!“

Aasta tagasi avastas ta koos abikaasaga imelise botaanikaaia ja vabaõhumuuseumi. Tallinnast väljaspool vaimustavad teda Arvo Pärdi keskus ja Eesti saared, millest mõndagi on ta jõudnud külastada.
Diplomaatilises teenistuses on Peter juba 35 aastat. Ta alustas põneval ajal, kui langes Berliini müür ja toimusid suured muutused. Peter on diplomaaditöös olnud hõivatud just kultuurielu arendamisega. „Meil on 31 niinimetatud kultuurifoorumit kogu maailmas, mis on nagu väikesed saatkonnad. Mina juhtisin näiteks kultuurisuursaadikuna kultuurifoorumit Londonis,“ räägib Peter. Kultuuriministeeriumi all on riiklik Artotek, mis ostab kokku noorte kunstnike töid. Need on hoiul laos, kust neid laenutatakse välja ministeeriumidesse, residentsidesse ja saatkondadesse. Tallinnas on näiteks tööd eelmise sajandi 1960.–1970. aastatest.

Peter on siin pannud tähele, et eestlasi ja austerlasi ühendab suur armastus kultuuri vastu, eriti teatri ja muusika valdkonnas, märkides: „Ja see ei puuduta mitte ainult koorilaulu traditsiooni. Mul on tunne, et koorilaul on tõeline rahvakultuur, mitte populariseeritud, vaid väga autentne.“
Eestit ja Austriat ühendavad ka ooperilauljad Ain Anger ja Anneli Peebo Viinis. „Nemad on nagu magnetid Eesti kultuurihuviliste jaoks, keda paljud Volkstheatrisse või Viini ooperisse kuulama tulevad,“ ütleb saadik.

Ainus, millest Peter Eestis puudust tunneb on mõnevõrra ehk üllatuslikult leib: Austria leib, millel on mõnus krõbe koorik ja mis ei ole magus. 

Eestlastele soovitab Peter Viini külastades nautida sealseid kulinaarseid pakkumisi, kohvikute küpsetisi, nagu ka legendidega ümbritsetud Kaiserschmarrn – neil kõigil on sajanditevanune lugu taga. Aga Viinis võiks ära proovida ka selle, mis on väga populaarne: nimelt süüa koos viinlastega
tänava vorstikioski ees üks Käsekrainer. Muuseas on Viini vorstikioskid just hiljuti võetud ka UNESCO maailmapärandisse ja kõige pikem järjekord vonkleb alati ooperilähedase kioski ees.
Viin ei ole ju ilmaajasata kuulutatud maailma üheks elamisväärseimaks linnaks. Tasub aga külas-
tada ka Grazi Itaalia piiri pool, mis on suuruselt sarnane Tallinnaga. Nagu Tallinnas Toompea on ka seal lossimägi kuulsa kellatorniga.

Austerlaste jaoks on Eesti ikka veel veidi eksootiline ja võluv ühendus moodsast digitaalsest ning traditsioonilisest, mis on ehtne ja aus. Tallinna vanalinna kõrval tuleb ära märkida ka loodus.
„Minu jaoks on eesti keel musikaalne, ilusa kõlaga. Kui küsitakse, mis on saksa ja austria keele vahe, siis üks Ameerika germanist on selle toredasti sõnastanud: „Looks like german, sounds like music (tundub nagu saksa keel, kõlab nagu muusika)“,“ ütleb Peter.
Ainus, millest Peter Eestis puudust tunneb, on mõnevõrra ehk üllatuslikult leib: Austria leib, millel on mõnus krõbe koorik ja mis ei ole magus. Eesti toidulaualt meeldivad Peterile üle kõige kolm asja: tatar, mida armastab juba lapsepõlvest, punane peet ja kama.
Peter tunnistab, et palju hoiatati teda introvertsete eestlaste eest. „Seda eestlast pole mul veel õnnestunud kohata, on olnud ainult need, kes on väga abivalmis, avatud ja suhtlemisaltid,“ kiidab suursaadik.