Prantsuse suursaadik Eestis Éric Lamouroux saabus siia põhjamaale ametisse juba kolm aastat tagasi kaugelt Aafrikast, Senegalist, kuhu oli viinud teda eelmine tööpost.

Tekst: Thea Karin

Üllataval kombel leiab suursaadik, et Eestil ja Senegalil on olulisi sarnasusi. Nimelt on ka Senegal tasandikuline ja sealne kõrgeim punkt on ainult 350 meetrit. Pealinnad – nii Tallinn kui ka Dakar – on mereäärsed linnad. Senegal oli Éric Lamouroux’le tähtis seepärast, et seal sündis talle poeg. Muide, ka ta ise on sündinud Aafrikas, küll põhja poolel araabia maailmas, Marokos. Seal töötasid ta vanemad diplomaatilises teenistuses. Nii et käbi ei kukkunud kändudest kaugele. „Õppisin sealt üsna loomulikul moel, milline on diplomaatiamaailm ja rahvusvahelised suhted.“

Eestisse tööle tulek tundus siiski võimsa uue professionaalse väljakutsena, sest piirkonnaga tutvudes tekkis arusaam, kui vähe ta Euroopat tunneb. „Sain korraga aru, et mina, kes ma olen palju töötanud Ladina-Ameerikas, Aasias, Aafrikas või araabia maailmas, tunnen tegelikult kõige vähem Euroopat, kuhu ilmselgelt kuulun!“ Suursaadik rõhutab, et Euroopale on iseloomulik üksteise eri arvamuste austamine, inimõiguste ja demokraatia austamine, naiste austamine meeste poolt. Need on väärtused, mida Euroopas arvestatakse ja mida mujal maailmas nii kergesti ei leia.

Eestlaste ja prantslaste koostöötegevuse näiteid on suursaadikul just gastronoomia tasandil. Eestis korraldatud Bocuse d’Or viis nii Eesti kui ka Prantsuse kandidaadi finaali Lyoni. Väga hästi on Eestis vastu võetud gurmeeüritus „Goût de France“ ja meeldivaks üllatuseks oli, et vähemalt Tallinnas leidub suurepäraseid restorane loomingulise, nüüdisaegse köögiga. Et mõista prantslaste suhet toiduga, tuleb seda võrrelda eestlaste suhtumisega sauna, pakub suursaadik. „Prantslased usuvad gastronoomiasse nagu eestlased sauna! Ja kui saunas saaks veel ka süüa, siis see oleks veelgi toredam!“

Avastusi pakkus suursaadikule siinne loodus: „Kui ma esimest korda metsa läksin, oli mul tunne, nagu oleksin sisenenud mõnda Hollywoodi filmi, kus on ideaalne ja imeline mets, väga roheline, sammaldunud ja arvukate seentega, täis hämarust… Ma ootasin kohtumist haldjatega ja kohalike jumaluste nägemist, mida pole veel siiani juhtunud, kuid ma ei kaota lootust…“ Mere äärest kogunenud teokarbid ja kivikesed on see tükike Eestimaad, mille ta koju kaasa võtab, kui kord lahkumise aeg käes.

Suure muusikahuvilisena on tema jaoks oluline ära kogeda ka siinne laulupeofenomen. Tal on väga kahju, et jõudis Eestisse alles paar kuud pärast viimast laulupidu. Plaani on aga võetud, et järgmisel ta kindlasti osaleb: „Kui me kordagi laulupeol ei osale, siis jääb meil midagi Eestist puudu.“
Oma koostöös kohalikega hindab suursaadik kõrgelt eestlaste otsekohesust: „Alguses pidasin seda veidi eksootiliseks, kuid nüüd, oma kogemuste kaudu leian, et see on väga meeldiv!“
Eestimaalastele, kes tahavad Prantsusmaaga tutvuda, soovitab suursaadik minna tavaturistidele enam tuttavamatest Normandiast, Lõuna-Prantsusmaast ja muidugi Pariisist edasi Loire’i piirkonda. See rahuliku elurütmiga piirkond on ka maheda kliima ja kaunite maastikega, külalislahkete inimeste ja väga hea gastronoomiaga. „Arvan, et kui te pole elu jooksul näinud näiteks Loire’i losse, siis oleks see sama, kui tulete Eestisse ega saa osa seenehooajast!“