Laulja Yasmyn on eesti ja dominikaani juurtega R’n’B, souli ja hiphopi artist, kes sulatab oma muusikasse eri kultuurimõjusid oma sensuaalse häälega ja võimendab lavalolekut vägeva ja väljakutsuvagi visuaali ja liikumisega. Värske albumiga maha saanud laulja jagab hetkemõtteid.

Maailm on muutustes; kuidas kohaned?
Ma arvan, et kohanemine algab mul kõigepealt arusaamisest, et muutus ongi uus normaalsus. Ma ei püüa kõike kontrollida, vaid pigem õppida kiiresti ümber orienteeruma ja hoidma fookust sellel, mida ma päriselt mõjutada saan: oma oskused, mõtlemise viis ja loovus.
Laiemalt kohanen ka sellega, et maailm on ebastabiilsem: majanduslikult ja poliitiliselt tähendab see minu jaoks mitmekülgsust ja iseseisvust, klimaatilises mõttes aga teadlikumaid valikuid ning vastutust. Üldiselt püüan olla uudishimulik, mitte hirmul, sest just uudishimu on see, mis aitab muutustega päriselt kaasa minna, mitte neile järele lohiseda.

Mis on sind elus kujundanud?
Mind on kõige rohkem kujundanud hetked, kus pidin iseenda eest vastutuse võtma. Suhted, mis on õpetanud piire, läbipõlemise lähedased kogemused, aga ka inimesed, kes on minus potentsiaali näinud enne, kui ma ise seda oskasin. Samuti ebaõnnestumised. Need on olnud vaiksed, aga väga selged mängumuutjad.

Mis peab olema olemas, et muusikat teha?
Kui ma muusikat teen, peab kõigepealt olemas olema aus motivatsioon, ma ei taha end kunagi sundida mussi tegema ja niiviisi mul tavaliselt midagi väga head välja ei tule ka. Ja usaldus, nii iseenda kui ka protsessi vastu.

Neljas, uus album – mida see veel tähistab ja tähendab sinu jaoks?
Neljas album on minu jaoks küpsem ja rahulikum, aga samas julgem. Vähem tõestamist ja rohkem kohalolu. See on plaat, kus ma ei ürita olla keegi teine ega kuhugi sobituda, vaid luban endal olla täpselt seal, kus ma parasjagu olen.

Aasta on käivitunud; millised lubadused oled andnud?
Cheesy, aga aus vastus on see, et üritan rohkem kohal ja hetkes olla. Albumi esitluskontserti ette valmistades olen vaadanud varasemate kontsertide videoid ja näen, kui lõbus mul laval tegelikult on. Samas mäletan, et loomeprotsessi ajal tundus mulle alati, et kõike saaks veel paremini teha ja ma polnud lõpuni rahul. Kuna ma tean, kui stressirohkeks see protsess võib minna, püüan seekord seda rohkem nautida, et mitte alles hiljem videote pealt avastada, kui head asjad tegelikult sündisid. Lühike ja lihtne vastus: proovin vähem WOLTi tellida.

Kodulinn Tallinn…
Kui sinuga kunagi esimest lugu tegime, siis üks soov linnaruumi parandada oli sul – enam prügikaste tänavatele, sest suitsetasid palju?
Kodulinn on mulle endiselt väga oluline ja ma jälgin linnaruumis toimuvat päris tähelepanelikult.
Üldpilt on ajaga paremaks läinud, rohkem on kohti, kus on hea lihtsalt olla, liikuda ja peatuda. Samas võiks linnaruum olla inimkesksem, vähem autokeskne ja rohkem läbimõeldud just igapäevase liikumise ja olemise vaates.

Mis prügikastidesse puutub, siis neid on kohati juurde tulnud, aga ebaühtlaselt. Mõnes piirkonnas on asi hästi lahendatud, teises mitte nii väga. Ja olgu aus, ma enam niimoodi tänaval ei suitseta, nii et see teema ei ole minu jaoks enam nii keskne. Aga üldiselt kehtib sama põhimõte edasi, et kui tahad puhast linna, peab inimesel olema ka lihtne käituda vastutustundlikult.