Maarja Nuut ja tabatud imed
Maarja Nuut on meie muusika-ilma üks põnevamaid tegijaid, kes kasutab oma loomingus küll palju tehnilisi vahendeid, aga kelle lood kõlavad samal ajal kui meisterlik käsitöö-kunst. Üle viie aasta andis muusik hiljuti välja oma kolmanda sooloplaadi, vahest kõige huvitavama senistest, ning album on juba pälvinud kiitust ka väljamaistelt kriitikutelt.

Olgem ausad, meile siin väikses Eestis on alati väga korda läinud, mis mujal meie kohta arvatakse! Meenutagem Vilde klassikat, näidendit „Tabamata ime“. Maarja, kes enne koroonapausi oli juba vaat et maailmamuusika vallas läbimurret tegemas, paistab nüüd väärtustavat pigem loominguvabadust, selmet iga hinna eest ja tingimusteta superstaaristaatust püüda. Mitte et talle ei meeldiks, kui kuulajad kiidavad, aga ta peab ausamaks ja ehedamaks ikka seda loomingut, mis tema enda nägu ja tegu, mitte teiste meelitamiseks tehtud.
Tundub, et Maarja kolmas sooloalbum „Hinged“ on tulvil seda mitmekesist mitmekihilist maagiat, ära tabatud imesid. Oma Kopli stuudios aastakese pea omapäi tegutsenud muusik on kauamängivaga osutunud tõeliseks ise-ilutegijaks ja imedemaastiku loojaks. Muidugi, eks iga lugeja peab ise otsustama, kas ta nõustub või mitte.
Ajakirja Pulss viie aasta tagune kaanetüdruk on aga vahepeal ka mehele läinud: „Väga heale muide,“ ütleb Maarja ja lisab, et nende koosellu kuuluvad nüüd veel kolm kassi: Misu, Timofei ja Vanja.
Muljetasime Maarjaga põgusalt päris suve lõpul, kui tal oli kaasaga käsil eksperiment „oleme maakad intensiivpõllumajandusliku Lääne-Virumaa lageraiutud võsatukas“. „Siin on väga maagiline,“ kinnitab muusik.

Hinged. Kaanekujundus: Elisabeth Klement.

Mis mõtted ja ideed sind kiusasid selle sooloplaadi loomingupalangu ajal? Ja ära palun ütle, et muusika peab ise kõnelema.

Mind kiusas eelkõige üks korralik ja palavikuline kriis, et mida ja kuidas edasi. See käib ikka aeg-ajalt, kergemal kujul iga kord pärast järjekordse plaadi valmimist, aga seekord kriipisid nii mõnedki asjad korraga ja olid end juba kaua kogunud. Ma olin maailma lukku minemiseks tegelikult täitsa valmis – väsinud lendamistest, tüdinud sellest, et tundsin laval liiga tihti, et väljendan end puudulikult või pole päris õiges kohas. Tagatipuks olin kõik need aastad kuidagi niiviisi välja venitanud, et minu helitehnilised või produtseerimist puudutavad teadmised polnud suurt arenenud, sõltusin oskajamatest ning aega polnud kunagi piisavalt, et see asi ette võtta. Siis järsku kõik peatus. Hakkasin otsast pusima salvestamisega ja oma modularikastiga, mis mind tegelikult juba ligi paar aastat oli vaikselt nurgas oodanud.

Aga teisalt, 2019. aasta lõpus lahkus siit ilmast mu vanaema ja temast jäi mind ootama vana talu koos paljude põlvkondade kultuurikihtidega, mida koroonakevadel suure hooga avastama asusin. Sinna juurde kirglik maaharimine ja eri aiapidamisviisidesse süvenemine – no umbes nii, et mis ma siin linnas pirtsutan jätkusuutlikkuse teemadel, kui ise ei suuda omale toitugi kasvatada. Vahepeal sõitsin oma Kopli stuudiosse ning proovisin modulaarsüntesaatoreid igasugu viisidel kokku ja lahti ühendada, nii et plaadile saanud lood on suures osas sellised spontaansed peegeldused möödunud aastast.

Foto: Taavi Arus

Mis sind üldse käivitab loominguliselt, mis on impulss, inspikas? Kas ootad n-ö õiget hetke ja siis tormad vormistama või ikka nii, et töö-töö-töö ja teed-teed-teed ja mudid, kuni tundub, et hakkab looma?

Nii- ja naapidi. See töö-töö ja teed-teed, kuniks midagi tuleb, on teinekord vältimatu, näiteks kui on n-ö tellimustöö ja olen võtnud kohustuse midagi kindlaks ajaks valmis saada. Õiget hetke ootavad loomeinimesed ju vist alati, aga see miski, mis saab vormistatud, tuleb ikka kuidagi siis, kui ta parasjagu tuleb. Tavaliselt nii, et juba mõtled, okei, nüüd vist ei tulegi, kõik on kuuldud-tehtud, ma kordan ennast ja see ei lähe mitte… siis ta tuleb! On siiski oluline meeles pidada, et sellele n-ö õigele hetkele eelneb alati töö, olgu see siis vaimne või tehniline.

Meil oli fenomenaalne suvi, eks ole. Oled sellist varem kogenud Eestis?

Ilmad on olnud muljetamisväärilised. Eriti aiapidaja vaatenurgast – põuane maapind ja +40 kasvuhoones olid sellised loogilised kuuma põuase ilma mõjud, aga ma pole kunagi oma elus nii palju putukaid näinud. Mitu nädalat oli õhk liblikatest kirju (kes siis kõik agaralt mu kapsastele munesid!), siis mustmiljon sirelast, kõiksugu mardikad, lepatriinud – loodus pani hullu. Eks ilmselt kogeme selliseid ekstreemseid olusid tulevikus aina enam.

Kui viimati meil kaanetüdruk olid (see oli juba viis aastat tagasi), oli sul teine soolokas väljas. Siis olid maailma peale minemas ja käisidki, eks ole. Nüüd vahepeal on olnud generaalpause, koroona. Sul on ju endiselt kontaktid ja kas ka agent välismaal, kuidas on plaanid maailmavallutusega?

Mnjaa. Nii nagu mu muusika aastate jooksul eri radu pidi liigub, nii muutuvad ka koostööpartnerid. Mõnikord ladusamalt, teinekord mitte. Nagu üks mu kauaaegne kontakt veidi aega tagasi kirjutas: „I doubt anyone predicted the direction you’d go in… you certainly haven’t ‘gone commercial’.“* Mulle endale tundub, et ma päris sihitult neid asju ei tee, aga kindlasti on värske sooloalbum eksperimentaalsema ja nõudlikuma helikeelega kui 2016. aastal ilmunud suures osas akustiline „Une meeles“. Oluline on jõuda õigete kuulajateni, aga tunnistan ausalt, et mind väsitab see n-ö loomemajanduslik pool. Olen hakanud teravamalt tajuma, et muusikatööstus ei toeta loomingulisust ega sisukust, keskendutakse loosungitele ja see on igav.
Juba kaks korda on edasi lükkunud tõeline unistuste tuur Austraalias (seal on hetkel veel ühiskond täitsa kinni), kuid loodan, et ehk järgmisel aastal õnnestub kuklapoolele lennata.

Kui impulssidest, käivitajatest rääkida, siis nii siin kui ka mujal maailmas on olnud viimased ajad päris hoogne just poliitilises võtmes ja ühiskondlikult. Kliima, immigratsioon, rassism… Kuhu end positsioneerid sotsiaalse õigluse võitluse rinnetel?

Ikka sotsiaalse õigluse poolele! Mida aastad edasi, seda enam ühiskondlikud teemad mind käivitavad, tunnen suuremat vastutust ning teinekord elan inimeste ahnusest ja isekusest tingitud otsuseid ja teguviise väga üle. Kõige rohkem aga valutan südant selle üle, et millal küll tekib laiem arusaam, et inimene ei ole looduse kroon. ÜRO uus kliimaraport ütleb, et asjad on hapud, nagu me teame. Päris muutuste elluviimiseks on vajalikud globaalsed poliitilised otsused, kuid ka meie riiklik keskkonnapoliitika ei astu jätkusuutlikku rada pidi.

Mida sina ootad, mida uus võim Tallinnas võiks ette võtta linnaga? Mis on sinu jaoks linnaruumi problemaatilised teemad? Ilmselt suvekuumaga said paljud aru, et asfaldi ja betooniga laiutamine pole ehk kõige parem mõte.

Ohjah… tunnen end teinekord nagu mutrike katkisest leierkastist, sest justkui tõstatatakse olulisi teemasid ringkonnas, kus ma liigun või mida jälgin, aga reaalsuses miskit ikka veel ei muutu ja nii vaatamegi televiisorist Tomati-Talvo etüüde. Uus võim võiks tuua mõtteviisi muutuse, mis peaks silmas tänapäevast ja jätkusuutlikku linnaplaneerimist, arvestades inimeste tervise ja heaoluga laiemalt. Asfaldi ja betooniga laiutamine pole üldse teema ning kiiremas korras tuleks tegeleda rattastrateegia elluviimisega, linnaruumi rohelisemaks-liigirikkamaks ja avatumaks muutmisega. Linnas peaks olema võimalik ohutult liigelda olenemata east, liiklusvahendist, kella- või aastaajast.


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

Uks BALLETTI

Ballett on üks esteetilisemaid kunstivorme: inimkeha imeline liikumine seotud muusika ja mõtestatud sisuga. Loo jutustamine tantsu kaudu. Hetkes olemine, kus…

Jazz & the CITY

Igal kevadel käivitub oodatud muusikafestival Jazzkaar ja kõneleme muusikutega festivalist ning linnaruumist. Sõna saab muusik Karl Madis Pennar, kes esineb…

SUPREME! Toivo Freeman Pilt

Kõmulise minevikuga koloriitne disainer ja stilist Toivo Freeman Pilt kinnitab, et on elus teinud kannapöörde ning on aastatetagusest üle-võlli-elust keskendunud…