Maria Faust (43) on Saaremaalt pärit muusik ja saksofonist, üks rahvusvaheliselt tuntumaid eesti džässartiste, kes elab peamiselt Taanis. Oma vabaimprovisatsioonilise loomingu eest korduvalt pärjatud heliloojast valmis äsja ka portree-dokumentaalfilm „Machina Faust“.

Kodu/koht/kodumaa… Oled sündinud Kingissepa linnas Saaremaal. Kus sa oled? Kas oled täna rohkem Taanis või kus? Aga kus on sinu koht? Või oled sa oma loomuses pigem rahutu rändaja?
Minu käest küsitakse seda päris palju ja see on hea küsimus. Inimesed ju peavad kuhugi kuuluma ja end identifitseerima. Niisamuti nagu on paljudele oluline minu muusika paigutamine kuhugi nimelisse kasti. See ei ole minu puhul eriti võimalik, sest mulle meeldib olla kuskil asjade vahel või isegi kohal. Kindlalt ja mitte vibreerides. Mitte kuskil ja igal pool. Kodumaa on mul, nii cheesy kui see ka ei kõla, minu südames ja minu inimeste südames. Saaremaa on sünnipaik, seda ei kuulumist ei saa minult võtta. Vahemaad on suhtelised. Kopenhaagenist Saaremaale reisimine võtab umbes sama palju aeg kui Kopenhaagenist NYC-sse.

Mis sind toidab või käivitab loominguliselt? Kas midagi sarnast, mis sind erutab ka elus ja inimestes?
Ma ei teagi, pole sellele eriti mõelnud. Loomine on minu jaoks filtreerimine ja mina olen filter. Sinna jääb igasugu asju kinni – peale kulla ka karvu ja muud rõvedat. Mind köidavad inimese emotsioonid ja tegelen nende helidesse tõlkimisega. Omamoodi teraapiline, aga ka kurnav, sest iga tolmukübeme peab osakesteks lahti võtma ja siis uuesti kokku panema.
Inimestes ma hindan headust. See käivitab küll. Headus on kuidagi alahinnatud. Moodne on olla keeruline. Mulle keeruline ei istu. Tige, ahne, omakasupüüdlik skeemitaja, vinguja ja kompleksidega inimene on väga tüütu. Headust peetakse igavaks, aga tõsi on see, et heaks olemine ja jäämine on üks ütlemata raske töö ja minu meelest on see huvitav. Inimene ei ole loomult hea. Ma pean iga päev võitlust iseenda loomuliku nõmedusega.

Oled teinud palju heliplaate, andnud kontserte, saanud suuri auhindu, nüüd on väljas film. Vägev! Mis sa ise kostad, kas oled saanud, mis oled tahtnud?
Ma vist pole väga suur unistaja ega sea endale võimatuid eesmärke. Ei osanud uneski näha, et see, mida ma teen, võiks olla võimalik. Et ma saan olla mina ise. Naisena jazzis ja eksperimentaalses muusikas tegutseda ei ole kõige kergem valitud rada.
Mul, nagu igal loomingulisel inimesel, on ambitsioonid, aga kui need on saavutatud, siis unustan need hetkega. Samas tunnustuseta jääda oleks ka nagu nadi. Kui inimesele on antud mingi võime või anne, siis oleks patt olla mingi suvaline keskmine junn. Töökus ja järjekindlus on ande kõrval elementaarne. Muusikuks olemine ei ole lihtsalt töö, see on pühendumine, mis annab palju, aga võtab ka. Mitte midagi ei ole tasuta ning kõik tuleb minu enda keha ja vaimu arvelt.
Ma ei tea, kas ma üldse mõtlen, kas mu muusikat on kellelegi vaja… Kindlasti on seda vaja. Muusika päästab ja on päästnud palju elusid.

Mul on plaanis veel mõned plaadid ja mõned suuremad teoses suurematele orkestritele.
Kui popmuusika armastab noorust, siis eksperimentaalne jazz ja contemporary music tahab küpsenud inimest. Kavatsen ka 100-kilose vanamutina pilli mängida. Niisiis on minu eesmärk elada üks pikemat sorti elu ilma suuremate kannatusteta. Mõistus võiks ka säilida.
Kalale tahaks ja surfata tahaks. Suusatada tahaks ka väga. Perekond on tähtis.

Perekond. Kas kodanlik perekond või mis tähenduses?
Abikaasaga kulgemine on ka väga tore. Mul on ilus noor abikaasa. (2017. aastal abiellus Maria USA muusiku Ned Fermiga – toim.) Sellest piisab.

Kui lubad kasutada lihtsat skaalat, kus kommerts ühel ja kunst teisel pool, siis oled oma loomingus pigem kõvasti viimase poole. Kuidas ise hindad ja tunned, on sul selles teadlikku suunahoidmist, sealhulgas n-ö karidest hoidumist? On see lihtsalt sinu kulgemine, kõik, mis sul jumala abiga torust tuleb?
Kunsti ma niisama kunsti pärast küll ei tee ja iseennast veidramaks või erilisemaks ka ei mängi. Pigem nagu ikka tahaks enam-vähem normaalne inimene olla ja seda täitsa ilma jumalasse uskumata. Pealegi, valega on elus ebamugav elada ja see lõppeb mingi täieliku katastroofiga. Olen üpris intuitiivne looja ja lasen lihtsalt välja selle, mis välja tahab tulla. Koolis käimine ei ole mind vist väga palju rikkunud (muide, kool saab muusikut rikkuda päris korralikult). Oluline on hoida torud puhtana ja torumees läheduses.
Mis karisid puutub, siis neid ma vältida ei oska. Pidevalt kukun. Pidevalt on 50/60 täielik häving või siis õnnestumine. Improvisatsiooni on see „häving“ juba ette sisse kirjutatud, niisamuti nagu on see sisse kirjutatud inimesesse ja loodusesse. Mul on olnud kontserte, kus ma juba esimesest noodist tean, et siin pole enam midagi teha – persekursil! Üsna ränk võitlus ja seda vaatab pealt veel ka publik.
Vahel tahaks väga olla kommertsmuusik. Tahaks osata raha teha ja tahaks osata meeldida kõigile. Tahaks ka, et see kõik läheks mulle korda, aga millegipärast absoluutselt ei lähe.

Sul on meiliaadressis sees furia. Kui bad-ass sa tegelikult oled?
Maailmas on tuhandeid mariafauste. Mul oli väga raske leida e-posti aadressi, mis ei oleks juba võetud. Isegi Panzerfaust oli võetud.

Päris huvitav, et kuidas su nimi mõjutab tegelikult ehk teatud faustlikku lähenemist, teatud deal with the devil -teemat. Tuleb seda ikka vahel ette?
Nimi sobib mulle nagu rusikas (der Faust saksa k ’rusikas’) silmaauku. Ma ei tea, kas see nimi on mind kuidagi inimesena kujundanud, aga see meeldib mulle. Eestis on palju väga veidraid nimesid. Huvitav, kas Parvel Pruunsild on oma nime tõttu kuidagi kujunenud? Aga Avo Kartul? Ühe muusikaajakirjaniku nimi on Dick Broom, väga sümpaatne nimi.
Mingis mõttes on minu sees paras annus lolli vanameest, nii et kui otsida seost legend dr Faustiga, siis leiab seda kindlasti koos kuradite, hooramise ja igasuguste diilidega.

Vaba inimene võib teha valikuid. Kui vabaks pead end ses mõttes ja millised on sinule tähtsad valikud elus? Kas näiteks distsipliin, askees või dieet on olulised?
Väga palju kohustusi mul pole. Maksta arved ja teha maksimaalselt tööd. Dieeti ei pea. Ei tuuni oma välimust. Söön seda, mida tahan, joon, kui palju tahan. Päris Chewbacca välja ei taha näha, aga kuna distsipliin muusiku elus on nagunii juba päris karm, milleks ennast kurnata veel mingite tobedustega. Ma harjutan endiselt pea iga päev, kirjutan, annan kontserte, organiseerin, majandan, kuulan muusikat, natuke trenni ka teen ja ülejäänud aja ma häbitult laisklen.

Sõltuvus(ed) on sulle teema?
Sõltuvus on mingi asi-tegevus, milleta sa enam elada ei saa. Sellist nii tugevat sõltuvust mul ei ole. Mul on see-eest pahed.

Mille kallal praegu töötad, millega tegeled, kuidas meelerahu hoiad? Ei saa täna jätta viitamata sellele kriisile, mis meie ümber on.
Praegu kirjutan Tallinna kammerorkestrile ja plokkflötist Michala Petrile feministliku maiguga teost. Esiettekanne toimub 4. detsembril Jazzkaare raames.
Samal ajal korrigeerin oma bigbändi teoseid, oktoobris on Soomes tuur. Õpetan kompat ja improvisatsiooni Kopenhaageni rütmimuusika konservatooriumis. Seda tööd vast kauaks ei ole. Õpetamine on üks hirmus töö ja ma ei ole väga hea õpetaja…
Mis kriisidesse puutub, siis neid on kogu aeg igal tasandil. Trauma vältimine elus on võimatu. Peaasi, et Venemaa kaotaks selle sõja ja see rõvedus ja lõputu vägivallakett lõppeks. See riik sellisel kiviaegsel kujul võiks olemata olla.

Deal with Tallinn: kui elamisväärseks pead seda linna ja mis võiks siin veel parem olla?
Ütlen välja ebapopulaarse arvamuse. Tallinn ei ole ilus ega funktsionaalne linn. Samas, vähe on maailmas ilusaid suuri linnu, aga on palju funktsioneerivaid suurlinnu koos infrastruktuuri ja loodusega. Tallinna vanalinn on muidugi väga nunnu, aga kui ülejäänud kesklinn on nagu Kaubamaja ümbrus – nii kuradi kole ja kurb, autosid täis…. tänavatel suures osas vaid jalgu lohistavaid vaesed vanad naised ja siis see Vabaduse plats koos kiirgava pingutatud kristliku fallosega. Olgem ausad, mind häirib ka Tallinnas elavate umbkeelsete venelaste hulk.
Kui rääkida headest asjadest Tallinnas, siis need on inimesed ja kultuur. Mulle seostub Tallinn alati mingi festivaliga – Jazzkaar, Pöff, TMW. Palju head klassikalist muusikat, Niguliste kirik.
Viimasel ajal olen avastanud enda jaoks Mustamäe. Väga palju rohelist männimetsa ja nõukaaegsed kortermajad on veidral moel sõbralikud. Hoovides küll ei mängi ükski laps, aga ringi silkavad oravad ja tihti märkan kanakulli…